Täna on ka Vabadussõja suurkuju, Paju lahingus raskesti haavata saanud Julius Kuperjanovi 90. surma-aastapäev. Eks meenuta seegi meile, et mis tahes saavutuste eelduseks on otsustav, sageli ka ennastohverdav tegevus. Passiivsete pealtvaatajatena polegi võimalik midagi saavutada; polegi võimalik oma suurte unistusteni jõuda.
Eelmisest Tartu rahu aastapäevast möödunud ajaga on Eestit ümbritsev maailm oluliselt muutunud. Koos sellega on muutunud ka Eesti ise.
Esiteks, meie majanduskeskkond. Sügisene ränk üleilmne finantskriis on tänaseks kasvanud globaalseks majanduskriisiks, millesarnast pole arenenud maailm tunda saanud pea poole sajandi vältel.
Eesti on üle elanud palju keerukaid aegu: me mäletame, kuidas NSV Liidu lagunemine tõi kaasa elujärje üldise alanemise. 1998. aastal seisime probleemide ees seoses Venemaa majanduse kokkuvarisemisega. Nüüd oleme silmitsi esimese tsüklilise ja üleilmse majanduskriisiga. Seegi tõestab, et Eesti on osaline maailma majanduses. Lihtne näide: kui usa autotootjat Fordi tabasid raskused, tähendas see ka tagasilööki tema Rootsi tütarfirmale Volvole. See omakorda vähendas tootmist ega vaja seetõttu enam pidurisüsteemi tihendeid, mida valmistab Saaremaal Kaarma vallas firma nimega Merinvest. Sealsed töötajad on sunnitud minema sundpuhkusele.
Olgu see vaid üks näide selle kohta, kuidas osalemine globaalses majanduses Eestit mõjutab. Kui meie ekspordi peamisi sihtriike Rootsit ja Soomet, aga ka Saksamaad ja Venemaad tabavad raskused, siis on raskustes ka Eesti.
Eesti majandusele on eksport erakordse tähtsusega. Oma väiksuse tõttu ei piisa meil hakkama saamiseks pelgalt oma siseturu stimuleerimisest. Me peame müüma oma kaupu ja teenuseid Eestist välja. Kui me seda ei suuda, siis kahaneb ettevõtlus ja suureneb tööpuudus. Riigieelarves hakkab nappima raha.
See ongi meie seis 2. veebruaril aastal 2009. Võluvitsa meil pole. Nagu polnud imerelva ka meile vabaduse toonud esiisadel. Aga neil oli tarkus ja tahe, neil olid unistused. Täpselt nii peame ka täna oma raskustele silma vaatama.
Me ei või minna paanikasse ega hakata spekuleerima näiteks Eesti krooni kursi muutmise üle. Sest see ei ole lahendus. See ei aita mitte kellelgi – ei inimesel, firmal ega kokkuvõttes ka riigil – ees seisvaid probleeme lahendada. Pigem vastupidi, me mängime oma usaldusväärsusega ja me hirmutame nii rahvast. Sellised spekulatsioonid on täiesti vastutustundetud.
Selle asemel peame oma võimalused targalt üle vaatama, me peame kokku hoidma ja kokkuhoidlikumalt majandama. Ennekõike peavad aga kõik – eelkõige valitsus ja parlament, aga ka iga firma, iga pere ja iga üksikisik tunnetama oma isiklikku ja ametikoha järgset vastutust. Kui nii toimime, saame kindlasti hakkama. Täpselt nii, nagu oleme varem toime tulnud palju hullemate katsumustega.
Teine suur ja minu hinnangul põhimõtteline muutus meie väliskeskkonnas leidis möödunud aastal aset meie julgeolekuruumis. Selgus, et Euroopas on võimalik muuta riikide piire sõjalise jõuga. Loomulikult käib jutt Gruusia-Vene sõjast. Kogu külma sõja järgne turvatunne, mida ka Eesti on nautinud, sai mullu augustis ränga tagasilöögi.
Tõsi, Eesti on Gruusiaga võrreldes teistsuguses olukorras. Oleme NATO-s, oleme EL-is. Meil on tugevad ja usaldusväärsed liitlased. On äärmiselt vähetõenäoline, et Eestiga saaks midagi seesugust juhtuda. Küll on meil aga põhjust olla ettevaatlik. See agressioon on mitmes mõjukas pealinnas tänaseks niisama hästi kui alla neelatud ja andestatud. Seejuures võeti kahetsusväärselt vähe kuulda EL-i mitme liikmesriigi vastuväiteid.
Huvisfääridesse või vastutussfääridesse jagatud Euroopa kuulub eelmistesse sajanditesse. See võttis mitmelt riigilt iseseisvuse ning kehtestas paljudes maades võõra diktaadi. Külma sõja järgset, XXi sajandi Euroopat – mille moraalse tuumiku moodustab el – ei saa jagada mõjusfäärideks. Sellega ei saa nõustuda, olgugi et meie naaber seda jätkuvalt tahab.
Just seepärast suhtume me ettevaatusega Venemaa ettepanekusse luua Euroopas uus julgeolekuorganisatsioon, sest – Moskva sõnul – vana struktuur väidetavasti enam ei tööta, mille tõestuseks olevat toosama Gruusia sõda. Ei tööta jah, aga miks? Kas sellepärast, et Venemaal on oma naabrite suhtes „privilegeeritud huvid”? Kui vastaksime jaatavalt, siis võtaksime omaks, et osa riikide demokraatlikult tehtud valik on kuidagi teisejärguline võrreldes Venemaa huvidega.
Välispoliitika balansseerib alati väärtuste ja huvide vahel. Ma olen jätkuvalt veendunud, et just Eesti huvides on taastada mullusele augustile eelnenud põhimõtted. Agressioonile pole õigustust ega andestust, sest see tallab jalge alla kõik tõekspidamised demokraatlikust maailmast. Me peame jätkuvalt kaitsma positsiooni, et erimeelsusi lahendatakse diplomaatia, mitte aga sõjaväe abil.
2004. aastal EL-i astunud riikide aktiivne osalemine ühise poliitika kujundamises pole pelgalt prestiiži ega kitsalt Gruusia-Vene sõja tulemuste hindamise küsimus. Viimane talv on taas viidanud Euroopa energiapoliitika tähtsusele, täpsemalt ja ikka veel – selle puudumisele. Ma ei oskagi arvata, mitut õppetundi Euroopa veel vajab, et lõpuks aduda: üleeuroopalise energiapoliitika puudumine kitsendab meie valikuid sõltumatu poliitika teostamisel ka laiemalt.
Eeskätt nõuab see energiaturu liberaliseerimist. Eesti ise pole seda veel teinud. Aga miks peakski, kui teised ei tule kaasa? Me vajame EL-i ühist otsust, ühist energiapoliitikat. Kuni liikmesriikide energiaturud jäävad suletuks ja igaüks seega eraldi haavatavaks, otsib iga liikmesriik vaid iseend rahuldavaid lahendusi. See viibki divide et impera ehk jaga ja valitse poliitika võiduni.
Tahetakse, et el rahastaks Nordstreami projekti. Jah, miks ka mitte. Lõppkokkuvõttes ei saa Eesti seda meile teadmata tingimustel käivitatud ettevõtmist peatada. Küll aga saame, veelgi enam, me peame nõudma, et see projekt viidaks ellu EL-i enda konkurentsireegleid järgides.
Aga kuidas need konkurentsireeglid siis toimivad? Näiteks on Euroopa Komisjon juba teist korda trahvinud miljardi euroga usa tarkvarafirmat Microsoft selle eest, et too lisas oma tarkvarale kohustusliku internetibrauseri Explorer. Sellist ebaseaduslikku käiku nimetatakse Euroopa konkurentsipoliitikas „sidumiseks”.
Aga samas lubab el gaasi tarnijal omada ka gaasi jaotamise võrke. Ka see on „sidumine”, ka see on vastuolus nondesamade konkurentsireeglitega. Öeldakse, et see on hoopis teine asi kui Microsofti kaasus. Ja ongi teine asi. Kui osta Microsofti tarkvara, võid sa alati kasutada mõnd teist internetibrauserit, näiteks Firefoxi. Ja sa võid üldse Microsofti tooteid mitte osta ja kasutada Linuxit või Macintoshi.
Gaasi puhul pole sul teist valikut. Kui kütad gaasiga oma kodu või kui gaasiturbiin toodab elektrit, siis saad gaasi osta vaid ühelt firmalt, kellele ühtlasi kuulub ka jaotusvõrk. See on täielik monopol. Kui see monopol kuulub ühele riigile, mis ei kuulu EL-i, ja kui see riik kasutab oma monopoli ära välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks, siis on Euroopa Komisjon kohustatud kaitsma oma liikmesmaade kodanikke, muu hulgas nõudma konkurentsiseaduste täitmist. Ka siin, ma usun, ootab Eestit ja teisi Ida-Euroopa riike Brüsselis päris suur tööpõld.
Möödunud välispoliitika-aastast ei pea me õnneks kõnelema vaid tumedates värvides. Lissaboni lepe, mis veel mullu näis lootusetu patiseisuna, võib jõustuda juba selle aasta lõpus. Me näeme lootusrikkaid arenguid transatlantilises koostöös, sest viimastel aastatel kujunenud kahetsusväärne vastasseis usa ja Euroopa vahel on kadumas. Eesti kaitseväelased on lõpetamas oma missiooni Iraagis, kus olukord on võtnud pöörde paremuse suunas. Nüüd peame samasugust edu saavutama Afganistanis. Ühiselt panustades ja aktiivselt lahendusi otsides.
Kokkuvõttes iseloomustabki Eesti ees seisvaid välispoliitilisi ülesandeid üks ja väga selge läbiv joon: me peame sihikindlalt tegelema just selliste, Eestile oluliste küsimustega, mis lõppkokkuvõttes mõjutavad kogu Euroopat. Vaid siis saame EL-is ja maailmas tervikuna midagi suurt ära teha, mida ei pisendata ega eirata põhjusel, et me oleme „uued” või et oleme „oma ajaloo küüsis”.
Seistes koos ülejäänud Euroopa ja maailmaga silmitsi majandust tabanud tagasilöökidega, ei või Eesti unustada, et just välispoliitika ja diplomaatia määravad väga pikaks ajaks meie tuleviku. Just siin peamegi pingutama, end kuuldavaks ja mõistetavaks tegema. Me peame olema julged ja aktiivsed. Passiivset