VAID ÜHISELT TULEME KRIISIST VÄLJA
Me pühitseme täna Eesti iseseisvuspäeva hoopis teistes tingimustes kui varasematel aastatel. Hoopis teises meeleolus kui mullu. Ja me kõik teame, miks.
Ülemaailmne rahanduse ja majanduse keeristorm on tõusnud me vastu, tige, ja tirinud ka Eesti oma tõmbesse. Tulemusi näeme kõikjal endi ümber. Ebakindlus ja teadmatus homse ees on kasvanud tasemele, mida me pole aastaid näinud. Sellises olukorras tõuseb soov leida süüdlast, kasvab tahe kedagi noomida ja nahutada. Ka presidendilt, ehk aga just presidendilt, oodatakse täna kõige valesti tehtu karmi hukkamõistmist.
See soov ja ootus on inimlik. Ent riigipea ülesanne tänases olukorras pole pelgalt vigade loetlemine. Isegi mitte seetõttu, kui mäletatakse, kuidas varem on just iseseisvuspäeval üles loetud kõik, kes eksinud ja mis vale.
Seda kõike võib igaüks ise praegu lehest lugeda, naabriga arutada, arvamust kujundada, teha kriitikat nii asjalikult kui ka tundeliselt, leida õigustusi ja süüdistusi.
Minu ülesanne täna on aga teine. Pahameele laviin on presidendi manitsusetagi ohtlikult suur. Jäägu siis mulle täna õigus ja kohustus selgitada probleemide aluseid ja meid varitsevaid ohte, aga ka mõningaid väljapääsu võimalusi.
Ma ei luba lahendusi, sest majanduse tulevikku pole praegu võimalik ennustada. Juhtunut, veel vähem tulevikku, ei suuda siiani lõpuni mõista või klaarida ka majandusteaduse nobelistid ja maailma parimad analüütikud.
Esiteks, meie majanduse olukorrast. Igapäevaselt me näeme vaid lähedale; näeme seda, mis on toimumas siin. Tööpuuduse kasv on tõesti just Eestis olnud üks kiiremaid EL-is. Tegelikkus meie ümber on aga süngem, kui vaid Eestile keskendudes märkame.
Ettevõtete pankrotilaine, tervete riikide maksejõuetus ja võlgnevuste tohutu kasv nii Ida- kui Lääne-Euroopas on võtmas mastaape, mida pole nähtud pärast Teise maailmasõja lõppu.
Me ei saa tunda mingit rõõmu teiste võimalikust kehvemast olukorrast. Kas või seepärast, et majanduskriis riigipiire ei tunne.
Küll aga tehkem endale selgeks peamine: esiteks, tegemist pole vaid Eestit tabanud tagasilöögiga; ja teiseks, kui tarbetu ja isegi kahjulik on meil otsida süüdlasi endi hulgast.
Praegune olukord Eestis ja riikides, kus paiknevad meil tegutsevate pankade peakorterid, on möödunud aasta viimasest kvartalist minetanud selle punkti, kus saaks kedagi või midagi süüdistada Eestis juhtunu eest.
Me oleme kriisis, mida me suuresti ei kontrolli. Meie ainus pääsemine on oskus seda mõista, ja meie tahe siit ühiselt välja tulla.
Selgelt isikustatava süü puudumine ei vabasta meid vastutusest. Vastutus Eestis toimunu ja toimuva eest elab Eestis. Just siin tehakse kõik meid mõjutavad otsused esindusdemokraatia reeglite järgi. On ju kõik meie valitsused moodustatud meie põhiseaduse vaimus, valijate enamuse tahte järgi.
Kes muu, kui meie ise kaasvastutame järelikult selle eest, et valitsus valitsuse järel on paisutanud eelarveid, tõstnud palku, pensioneid ja hüvitisi kiiremini, kui kasvas majandus ja meie töö tootlikkus. Me oleme kodanike ja valijatena liiga kergekäeliselt piirdunud ühekordse tehinguga, olgu selle hinnaks 500 krooni pensioni- või 1000 krooni palgalisa.
Nii laenude võtjad kui nende andjad muutusid aplaks, valimistest said ostu-müügi kampaaniad; me joovastusime kiirest edust, me võtsime liiga palju riske; me uskusime majanduskasvu numbreid ja jätsime ohunäitajad tähelepanuta.
Ka mina tunnistan riigipeana oma vastutust: ma ei kasutanud piisava selguse ja jõuga võimalust talitseda ühiskonda vallanud õhinat; meie usku kujutelma, et Eesti viimaste aastate majanduskasv jääbki sellisena kestma.
Head kaasmaalased, kui me võtame ühiselt vastutuse, siis on ka kergem end kokku võtta ja suhtumist muuta. Meie parlament võttis möödunud reedel vastu kärbitud riigieelarve. Seda kahandati ka eelmisel aastal. Lõigatud on pea kõigist valdkondadest. Mõnest küll vähem kui teisest, ja nende valikute üle on pahandatud.
Pahandada võib selle üle alati. Ent kardan, et selliseid otsuseid tuleb veel; ja mitte kaugemas, vaid lähemas tulevikus. Seetõttu ma soovin, et need, keda lõiked puudutavad praegu vähem, ei keskenduks oma kaotusele, vaid aduksid, et teistel läheb rängemini. Kui paljud kaotavad töö ja sissetuleku sootuks, siis ei paranda meeleolu kurtmine, et kellegi palgatõus sai lubatust väiksem.
Odav poliitiline kasulõikamine ei aita kedagi praegusest olukorrast välja. Meeldib see meile või mitte, aga tunnistagem endile ausalt: kui me ei langeta raskeid ja valusaid otsuseid praegu, on meie olukord mõne aja pärast palju keerulisem. Siis oleksid need otsused veelgi valusamad. Negatiivne lisaeelarve, koos kõigi oma vigadega, oli möödapääsmatu. Iga tegu saab parandada, tegevusetust aga mitte.
Me oleme aastaid olnud väga tundlikud kõige selle suhtes, mida teised riigid ja rahvad Eestist arvavad. Võrreldes praegusega olid need arvamused otse öeldes tühi-tähi. Paraku oleme nüüd olukorras, kus üleilmselt niigi langenud usaldus on pea ainus, mis võib hoida ja hoiab meie majandust püsti. Säilitades Eesti vastu usaldust, mis paljude riikide majanduste ja valuutade puhul on viimase aastaga lihtsalt haihtunud, on meie jaoks esmatähtis hoida rahanduspoliitilist usutavust ja demokraatliku riigi toimimist. Nendes riikides, kus poliitikat tehakse tänavatel, majanduses enam suurt midagi ei tehta. Seda näeme ka tänases Euroopas.
Alternatiivide adumiseks peame vaatama oma piiridest kaugemale. Siis veendume, et need Ida-Euroopa riigid, kes pingutasid ja täitsid eurorahale ülemineku tingimused, on praegu paremas seisus.
Kui mitte majanduslikult, siis selles ikka, et keegi ei kahtle nende valuutas. Just see on säästnud noid riike täiendavatest raputustest olukorras, kus majanduse alused kõiguvad kõikjal.
Kui Eesti valitsus laseb oma rumaluse või hoolimatuse tõttu käest võimaluse saada lähiaastatel endale seesama kindlustuspoliis tulevaste tagasilöökide vastu, siis on see tulevikku silmas pidades palju tõsisem läbikukkumine kui mis tahes muu äpardus või valearvestus.
Riigieelarve puudujäägi hoidmine kolme protsendi all sisemajanduse kogutoodangust on riigi rahandusliku usalduse mõõt. Ajal, kus meid pannakse ühte patta riikidega, kes on selle usalduse mõõdu minetanud, on see hullema vältimiseks meie ainus, kordan, meie ainus võimalus. Kui valitsus aga ütleb, et lubatud eelarvepuudujäägist loodetakse kinni pidada, kuid samal ajal tõstab tegelikult osa kulude määra, siis on see silmakirjalik ja kujunenud olukorras täiesti lubamatu. Sellistel aegadel ei ole pool rehkendust hea rehkendus.
Eesti ees seisvad ohud ei ole ainult majanduslikud. Vajadus teha karme ja kiireid otsuseid ei vabasta kedagi vastutusest säilitada Eesti demokraatlikku parlamentaarset riigikorda. Majanduskriis ei saa peatada Eesti põhiseaduse kehtimist. See, et raha on vähem, ei või tuua kaasa mingeid mööndusi otsuste läbipaistvuse suhtes. Eelarve äsjasest vähendamisest parlamendis tegi Eesti valitsus oma usalduse, seega edasise töövõime küsimuse. Demokraatiale omane debatt aga jäi selgelt napiks, pea olematuks. Tõsi, sellist kiir- või õigemini hädamenetlust on kasutatud mujalgi Euroopas, näiteks hiljuti Lätis. Valitsused on keerulistes eelarveoludes ja põhimõttelistes küsimustes küsinud parlamendi usaldust ka varem, Soomes, Saksamaal ja mujal. Kuid täna ja Eestis on täiesti möödapääsmatu, et edasised arutelud riigieelarve ja sellega kaasnevate seadusemuudatuste teemal toimuksid ainult koos kõigi parlamendis esindatud jõududega.
Ma ootan, et see debatt ka praeguste kärbete olemuse üle peetakse täies mahus ära siis, kui asutakse ette valmistama järgmise aasta eelarvet. See ei saa olema lihtne eelarve ei rahvale ega parlamendile, pigem vastupidi. Seejuures peab opositsioonile jääma võimalus kasutada kõiki parlamentaarsele riigile omaseid vahendeid oma seisukohtade tutvustamiseks ja kaitsmiseks.
Tunnistagem aga siiski, et äsjases mahus eelarve vähendamine on Euroopa mõõtkavas küllaltki