Kui meid suruti mutta, oli meil ometi teadmine, et meie koht ei ole seal. Meie koht on hoopis mujal. Hiiglaste hulgas, nagu kirjutas Betti Alver, kivirünkal kivisel laual kivises raamatus, kus ka peatükk „Eesti”.
See on meie loo pealkiri. Kas „veerivad seda vaid vaevad”, nagu nägi poetess? Ei, sugugi mitte. Me kõik, meie ise loeme oma töid ja päevi, üksi ja üheskoos. Täna on see päev, kui seda on paslik teha koos. Praegu on imeline aeg, kus me võime oma isamaa-armastusest rääkida rahulikult ja kindlusega, soojusega ja paatoseta. Vaadata olnule, leida ennast tänases ja näha homset.
Meie isamaal läheb täna päris hästi. Me oleme täna paremal järjel kui varem. Me elame kauem kui varem. Eesti kodudes on rohkem ruutmeetreid kui varem, ning viimasel ajal on nendel ruutmeetritel ka natuke rohkem lapsi kui varem. Meil on tööd, meil on leib laual.
Eesti riik on tugevam kui varem, oma iseolemises ja selle igapäevases tagamises. Eesti on maailmas suurem kui varem, sest me oleme võtnud vastutuse väärilise riigina riikide peres, nagu ütles ette juba meie Iseseisvusmanifest.
Eesti majandus on täna vastupidavam kui varem maailma majanduse raputustele. Vaksades ja puudades, sentides ja sentimeetrites oleme me edukad.
Aga mitte sellest, hea sõber ja kaasamõtleja, ei taha ma täna rääkida, kuigi ka see on ilmatu tähtis. Ma tahan täna rääkida sellest, mida nende mõõtudega ei mõõda. Ma tahan Sulle rääkida sellest, mis tunne on olla eestlane. Mis mõtetega ma vaatan oma maa ja tema homse päeva peale. Ma tahan rääkida vabadusest. Ma tahan rääkida teiste kuulamisest ja teistega arvestamisest. Ma tahan rääkida isamaa-armastusest.
Tulevikule mõeldakse siis, kui on armastus, kui on kindlustunne. Vaid siis saame keskenduda tegudele, mis kümne aasta pärast lubavad vaadata kahetsuseta tagasi ja öelda: oleme teinud hästi, toiminud õigesti, oleme olnud ettenägelikud. Vaid siis saame tegeleda hoopis uute asjadega. Mitte nendega, mida tuvastasime juba kümme aastat tagasi, kuid millega me ei suutnud toime tulla.
Kui riik on 90-aastane, siis on ta noor riik. Aga siiski juba küps täiskasvanu, mitte enam teismeline. Ja seetõttu on loomulik, et kodaniku suhe oma riiki teiseneb. Koidula õhkamisest saab Noor-Eesti nõudlikkus. Ja üleskutsetest otsustada „ei” või „jah” saavad tegudeni viivad otsused.
Meie suhe oma riigiga on olnud romantiline. Tuline, nagu tõeline armastus ikka. Nii nagu õnneliku armastuse jätkuks on abielu – kus tunnete kõrval on ruumi mõistusele ja vastutusele –, nii peab ka Eesti kodaniku suhe oma riiki teisenema. Nii nagu seda teeb oma eluga kolmekümnendates aastates perekond.
Tänased kolmekümneaastased on valdava osa oma teadlikust elust elanud vabas Eestis. Nad on saanud hea või väga hea hariduse. Just neis on praegu suurim loomise jõud, mis määrab järgmise kümne aasta vältel Eesti suuna ja sihid. Tänasel kolmekümnesel on küll kanda suurem vastutuse koorem, kuid teda aitab suurem ja põhjendatud eneseusk. Täna võib Abja-Paluojas üles kasvanud Lauri või Maria kaitsta oma doktoritöö inglise keeles ja Cambridge’is. Või teha oma doktoritöö saksa keeles Humboldti ülikoolis Berliinis. Ja olla vahepeal aasta ära professorina Tōkyōs. Või müüa enda kirjutatud tarkvara globaalsel turul, mil polegi kohanime.
Mõisa köis ei lohise enam, sest mõis on oma ja köis on oma. Alus tulevikule, mille oleme 20 aastaga tänaseks loonud, on kindlam kui kunagi varem. Ehk peaksime siis seda ka pisut teistsuguse pilguga vaatama hakkama?
See pilk näeb eneseteostust mitte enam autos, majas ja välismaal veedetud puhkustes, vaid milleski püsivamas. Täiskasvanu, olgu inimene või riik, hakkab mõtlema sellele, mis jääb. Mitte enam sellele, mis näib. Jäävatele väärtustele keskendumine laseb meil näha ja eristada olulist vähem tähtsast.
See oluline on elu ja selle elu jätk: pere ja lapsed. Me suurim mure ongi selles, et oleks peresid, et jätkuks lapsi. Jah, Eesti peredesse on viimastel aastatel sündinud rohkem lapsi kui kümmekond aastat tagasi. Meil sünnib rohkem lapsi kui Euroopas keskmiselt. Oleme teiste EL-i uute liikmesriikidega võrreldes parimas seisus. See annab meile lootust. Aga mitte enamat.
Äsjane Tartu ülikooli naistekliiniku uuring ütleb, et ligi pooltel üle 35-aastastest lasteta naistest on jäänud pere loomata. Ja seda mitte põhjusel, et nad tegid karjääri või sundis majanduslik olukord töö lastest ettepoole. Ei. Need naised pole kohanud partnerit, abikaasat, meest, kellega oleksid soovinud või võinud saada last.
Miks? Sest mehi pole. Otseses mõttes. Aastas sureb üle viiesaja mehe vanuses 20–39 eluaastat. Noorte hulgas ületab meeste suremus naiste oma neli kuni viis korda. Suurem osa neist surmadest oleksid võinud olemata olla, sest surma põhjustas õnnetus, vigastus või mürgitus.
Sajandialguse seitsme aasta jooksul oleme endi hulgast kaotanud ligi neli ja pool tuhat noort meest. See on peaaegu terve Eesti Kaitseväe isikkoosseisu jagu. Üle nelja tuhande loomata pere. Ligi kümme tuhat last, kes jäid sündimata, sest isa ei olnud.
Kui suudaksime järgmise kümne aastaga drastiliselt kahandada neid üldjuhul ärahoitavaid surmajuhtumeid, saab Eesti president 2018.
aastal uhkusega rääkida eestlaste arvu kasvust. Ka see on eelkõige meie endi, mitte aga ainult riikliku poliitika või mõne asutuse teha.
Väga valusalt lõikab surmavikat elusid meie keskel liikluses. Sageli on tegemist otseses mõttes mõrvaga. Nii mõrvatakse vöötrada ületavaid lapsi ja viisakalt liiklevaid peresid. Mõrvariteks on hooletud, isekad autojuhid.
Lõpetagem tänasest see rumal passiivsuse illusioon. See absurdne surma kuulutav sõnaühend „kaldus vastassuunavööndisse”. Sõiduk ei kaldu kuhugi. Alati on rooli taga keegi, kes oma alaväärsuskompleksi kütkes vaeveldes kihutab pimedasse kurvi eessõitjast mööda. Ja mängib enda, aga ka teiste ja korralike inimeste eluga Vene ruletti.
Teeme siis lõpu seesugusele eneseteostusele ja meenutame põhimõtet: vabadusega kaasneb alati vastutus.
Me oleme vabad. Me elame vabaduses ise valida oma elukutse, oma usk või uskmatus. Oleme vabad, et sõita kõikjale Euroopas. Vabad tähistama oma riigi sünnipäeva ja niisama vabad seda mitte teha.
Aga siinjuures teame, et see vabadus ei tule niisama ülalt, vaid sõltub meie endi, iga kodaniku, sinu ja minu kohusest selle eest seista ja seda kaitsta. Ka nõuda, kui me arvame, et meie riik on vabaduse kaitsmisel loid. Ja mõista, et kui keegi keedab kokku mingi supi, mida keegi süüa ei taha, siis me kõik nälgime. Ainult Lotte Leiutajatekülas saab president üksi olukorda muuta.
Ärme ajame segamini iseseisvust ja vabadust. Iseseisvaid riike on maailm täis. Riike, kus inimesed on vabad, kus nad saavad öelda, mõtelda, arvata, nii nagu tahavad – nagu meie oleme nüüd saanud juba seitseteist aastat –, on paraku palju vähem.
Me oleme vabad. Ja seega oleme suured. Meiega koos, meiega solidaarsed on ka teised vabadusele rajatud riigid. Nad on meiega, kuni me ise austame neid põhivabadusi, mis teevad meist eurooplased. Siit tuleb Eesti suurus. Ma loodan, et kümne aasta pärast ei räägi me enam Eesti väiksusest. Mitte ainult seetõttu, et meid on arvult rohkem, vaid ka põhjusel, et oleme vaimult suuremad. Ja et viide meie napile hulgale ei kõlaks enam õigustusena, et me pole rohkemat ega paremini teinud.
Kui Vana-Kreeka kõrgperioodil, neli-viissada aastat enne Kristuse sündi, loodi Ateenas lääne filosoofia alused; loodi teatrikunst, ajalookirjandus ja demokraatia; kui seal loodi Euroopa alustalad, siis koosnes see linnriik vaid neljakümnest tuhandest kodanikust. Sellisesse inimhulka võis toona ja võib ka praegu mahtuda võrratult vaimukust ja tohutult häid ideid. Vaja on tahta ja osata. Ja kuulata.
Selleks, et me oleksime suuremad, et meiegi saaksime end nende varasemate ja väiksematega võrrelda, peame olema vastuvõtlikud ja sallivad uute ja teistsuguste ideede ja mõtete suhtes.
Me peame olema ise piisavalt suured, et pöörastel, uutel ideedel oleks õhku ja ruumi siin idaneda ja kasvada. Vaid sada aastat tagasi oli ju pööraselt julge unistada, et ükskord on Eesti riik. Just nüüd, kui me ei pea enam igapäevaselt muretsema oma kultuuri elusoleku pärast või lahendama teravaid toimetulekumuresid, peaksime