„Nii et mis meil siin siis on,” kommenteeris habemik irvitades. „Hobune, tükki üks, kraami täis vanker, tükki üks. Kaupmees, kah tükki üks, ning ma söön ära oma vanad püksid, kui selle kaupmehe hõlma all ei peitu mitte priske rahapung. Ning tagatipuks veel üks papp… Ai-ai-ai! Nendest on mu meestel alati suur lõbu olnud ja igavest nalja on nendega saanud. Nii et kui sa juhtumisi peaksid arvama, et su papikuub sind kaitseb, siis varsti võid sa veenduda selle arvamuse ekslikkuses. Sest ausalt öeldes ei salli pappe ei mina ega mu kaaslased. Ning seda halvem sulle…”
„Huvitav küll, juba ei tea mitmes seltskond viimaste päevade jooksul, kellele mu papikuub ette jääb,” mõtles meie kangelane. „Aga see on imelik, et tema ei käsigi mul oma kepikest käest visata nagu kõik need teised enne teda, andku Issand neile igavest rahu ja olgu muld neile kerge.” Ta hingas sügavalt, saatis röövlipealiku poole uue surmrahuliku pilgu ja raputas pead. „Kas ma olen öelnud, et papikuub mind kaitsma peaks? See ei puutu nüüd küll asjasse, mitte kõige vähematki.”
„Aga mis siis puutub, kurat võtaks,” möirgas habemik ja veri lõi talle pähe. „Mis siis puutub, sa…” Ta sõnad said otsa. Kogu oma olemusega tundis ta, et tema vestluskaaslane on temast vaimses mõttes enam kui tornijagu üle. Et tema ise ei suudaks küll nii rahulikult surmale silma vaadata ja et lausa võimatu on sedasorti mehe vastu relva tõsta. „Mis siis puutub…” üritas ta veel kord alustada, ent sama tagajärjetult.
„See seal,” vastas noormees rahulikult ja osutas sõrmega taevasse. „Ilma Tema tahtmata ei lange ükski leheke puult ega ükski juuksekarv meie peast. Ning kui Tema on otsustanud, et meie antud aeg on nüüd möödas, ei aita meie soovid ega palved kõigevähematki ning tuleb rahulikult Tema tahtele alistuda. Sest mullast oleme me kõik võetud ja mullaks peame me kord jälle saama.”
„Lorisemise asemel võiksid parem oma hinge eest palvetada, papp,” vastas habemik, kelle enesekindlus näis jälle tasapisi tagasi tulevat. „Palu oma viletsa hingenatukese eest, sest kaua ma su plära enam kuulata ei kavatse! Üks mats sellega siin,” ta kergitas kirvest, „üksainus mats, ja sa oled vaid raipelasu! Nii et loe oma palve ja ära kuluta aega mulle mingist Jumalast vatramisega!” Sellele järgnes kiirkõneline loetelu mitmesugustest võimalikest ja võimatutest kohtadest, kuhu seda Jumalat pista võiks, kuid see loetelu võiks ehk mõne uskliku lugeja tundeid riivata ja seetõttu ei leia siinkohal kajastamist.
Meie kangelane kehitas õlgu. „See on vilets hingekarjane,” vastas ta külma rahuga, „kes ainult enese hingeõnnistuse peale mõtleb. Sinu eest palvetan ma, sinu ja su kahe kaaslase eest. „Issand,” kisendan ma mõttes taeva poole, „andesta neile, sest nad ei tea, mida nad teevad!” Tema pilgu eest ei jää midagi varjule. Varem või hiljem tuleb meil kõigil taevase kohtujärje ette astuda ning seal mõõdetakse meile kõigile täpselt sama mõõdupuuga, millega meie oma maises elus oma ligimestele mõõtnud oleme.”
„Kuradi papinäru,” karjus habemik talle nüüd vastuseks. Ju oli talle sõnadest küllalt saanud ja ta otsustas tegudele üle minna. „Sina jõuad igal juhul sinna taevase kohtujärje ette enne kui mina, seal võid minu eest ehk sõnakese kosta! Ütle, et Laanekaru su saatis! Jäi meelde, Laanekaru?!”
Kiire liigutusega tõstis ta kirve noormehe pea kohale ja rabas selle siis tohutu jõuga alla. Oleks meie kangelane nüüd ilusasti oma kohale istuma jäänud, oleks hoop ta vähemalt vööni lõhestanud, ent kui kirves sihtmärgini jõudis, polnud ohvrit enam seal. Ka seekord otsustas noormees järgida ühte vana tuntud tõde, et parim kaitse hoobi eest on mitte istuda ja oodata seal, kuhu see parajasti maandub. Röövlipealik oli äkkviha hoos andnud hoobi äärmiselt õpipoisilikult, relva tõstes ohvrile aegsasti teada andnud, et nüüd võib siis kirvest oodata. Kogenud võitleja jaoks on aga sekundi murdosa oi kui pikk aeg. Kui raske lõiketera allapoole liikuma hakkas, nii et seda enam polnud võimalik niisama lihtsalt pidurdada, kallutas nooruk end ettepoole ja sooritas äkilise tireli paremale ette, tõustes jalule ründaja kõrval. Kirves raksatas koletu hooga vankri põhjalaudadesse ja lõikas need puhtalt läbi, habemik kaotas tühjaläinud hoobist hetkeks tasakaalu ja tuikus ettepoole. Meie kangelane oli aga juba kukerpalli sooritades tõmmanud vasakust käisest pistoda ning saatis nüüd välkkiire torke oma vastasele kaela, rebis relva sealt ka kärmesti välja ning lennutas end nobeda hüppega paar sammu tahapoole juhuks, kui vastasel peaks millegipärast tekkima ehk soov uut kirvehoopi üritada.
Uut hoopi aga ei tulnud. Röövlipealik seisis hetke tardunult paigal, veri sügavast haavast läbi tiheda habeme punase joana purskamas, ning jõllitas meie kangelast ülimalt nüril ja hämmeldunud ilmel. Justkui mõistmata veel, et tema röövlikarjäär on selleks korraks läbi ja et hoopis temal tuleb kõrgema kohtu ette vastust andma minna. Viimaks hakkas talle aga olukorra muutus siiski kohale jõudma. Röögatades lasi ta kõigepealt kirve peost ja prantsatas seejärel ka ise täies pikkuses näoli teetolmu.
Kirves ei jäänud aga kuigi kauaks maha vedelema, noormees sööstis järjekordse ootamatu hüppega selle juurde ja korjas relva maast üles nii kärme liigutusega, et mõni uimasem inimene seda vaevalt registreeridagi oleks suutnud. Haaranud tapariista kõigepealt paremasse kätte, tegi ta sellega paar kiiret keerutust enda ümber, et relvatunnetust kätte saada, ning kordas sedasama vasaku käega. Pealtnägijad võisid imestusega täheldada, et uus valdaja suurele kirvele ühe käega sama kergesti tuule alla tegi kui endine omanik kahega. Võtnud nüüd sõjariista varre mõlemasse pihku, nagu võitluskunsti reeglid ette näevad, tungis ta kallale ülejäänud kahele röövlile.
Nende eneste õnnetuseks ei kuulunud kumbki sedasorti inimeste hulka, kes teiste hädast õppust võtavad. Nähes, missuguse erakordse jõu ja osavusega meie kangelane massiivset kirvest käsitseb, oleksid mõlemad pidanud silmapilk otsa ümber pöörama ning jalgadele tuld andma. Midagi taolist aga ei juhtunud. Omavahel kähku paar kokkulepitud märguannet vahetanud, hargnesid röövlid teel laiali ning tormasid, üks vasakult ja teine paremalt, pöörasele preestrile kallale.
Meie kangelasele aga, kes ainult kepi ja kahe pistodaga varustatult viiest soomustatud ratsanikust jagu oli saanud, polnud need kaks loomulikult mingi probleem. Teinud kirvega petteliigutuse, tervitas ta parempoolset pealetungijat vägeva jalahoobiga kõhtu, nii et see paar sammu tagurpidi tuikus ja istuli prantsatas. Vasakpoolne kallaletungija püüdis preestrit oma relvaga tabada, ent noormees saatis tema poole niisuguse koletu löögi, et vastane enam ründamisele mõeldagi ei võinud. Õuduses tõmbus ta langeva lõiketera ees kägarasse, püüdes veel viimasel silmapilgul kilpi enda ja läheneva kirve vahele seada, kuid jäi sekundi murdosa võrra hiljaks. Vastase kehast kirve äkilise rapsakuga välja tõmmanud, tegi noormees pika hüppe kõrvale ja pöördus viimase ründaja vastu. See oli vahepeal jõudnud püsti karata ning üritas veel viimast katset teha, et olukorda enda kasuks pöörata. Preester aga lasi kirvel käia ning viimane röövel varises sinnasamasse, kust ta hetk tagasi tõusnud oli.
Enne veel, kui mõni pisut pikaldasem palvetaja ühe „issameie” lugemisega maha jõuaks saada, oli võitlus läbi. Veendunud kiiresti, et ühestki röövlist enam ründajat ei ole, pöördus nooruk kaupmehe poole. Viimane oli vahepeal leidnud, et vankri alt on ohutum mängu jälgida kui vankri kõrvalt ning piilus sealt nüüd kartlikult välja, suutmata oma silmi uskuda.
„Rõõmusta, oh Iisraeli rahvas,” hüüdis noormees talle pühalikul häälel, „sest sinu vaenlased on hävitatud ja need, kes veel eile su kohal troonisid ja sind vaevasid, on tänaseks paisatud põrmu. Ning kiidetud olgu vägev Jehoova, kes kõik laseb tekkida oma sõna läbi.”
Kaupmees ajas end pikkamööda püsti. „Kuidas saaksin küll teid tänada, püha isa,” kogeles ta. „Te päästsite mu elu, te päästsite