„Vastupidi, see on mulle suureks auks,” ütles ta pärast hetkelist mõtlemist. „Olen liigutatud teie lahkusest, armuline emand. Kuid kui ma tohin olla pisut uudishimulik…” Siinkohal naine noogutas. „Kas pole siiski ühel kaitsetul daamil liiga ohtlik viibida üksinda sellises kohas, kus maksab vaid rusikaõigus ning kus võib sattuda kokku röövlitega, kes tapavad silmagi pilgutamata või teevad ehk midagi veel hullemat?”
Naine kergitas imestust teeseldes kulme. „Võis sattuda kokku röövlitega, mitte võib, tahtsite te öelda, aulik rüütel. Selles on vahe. Kõlaks ju ülimalt väheusutavana, et Laanekaru, kelle ees värisevad ümberkaudsed inimesed, kelle külmaverelistest kuritegudest räägitakse õuduslugusid ja kelle nimega hirmutatakse lapsi, lubanuks enda piirkonnas tegutseda veel mõnel teisel röövlijõugul. Kuid teisest küljest ei usu ma ka, et Laanekaru oleks kellelegi vabatahtlikult ära kinkinud oma relva ja varustuse, mida ma praegu näen teie käes. Nii et järeldused on kerged tulema.”
„Nojah,” vastas meie kangelane nüüd käsi laiutades ja pead ühele poole viltu keerates, „mul läks nimelt kirvest vaja, aga mul ei olnud. Laanekarul oli. Eks ma siis rääkisingi ta pehmeks, kuigi tagantjärele mõeldes vist isegi liiga pehmeks. Sest ilma kirveta kujuneks ülearu ohtlikuks üks pisike jalutuskäik siinkandis, kus muudkui sinu rahakoti ja võib-olla isegi elunatukese kallale kiputakse. Seleta sa inimese kombel mõnele, et ikka nagu ei sobi himustada oma ligimese vara ja nii edasi, aga tühjagi mõni sul aru saab! Kuid seleta asi kirvega ära, otsekohe saab selgeks. Kuid häda seisneb selles, et pärast taolist selgitustööd ei lõpeta sihuke tegelane ära mitte ainult oma kuritegelikku käitumist, vaid lõpetab käitumise üleüldse ja siis läheb kirve asemel hoopis labidat vaja. Kuid mis parata – elu on karm, aga õiglane.”
Naine toetas käe puutüvele ja naeris, nii et pisarad tulid silma. „Suu peale pole te tõesti kukkunud, noormees,” sõnas ta lõpuks. „Kuid kas me ei võiks teineteisele sina öelda? Ning kutsuda teineteist eesnime pidi? Minu nimi on Terria.”
„Armuline em… vabandust, ma tahtsin öelda Terria,” lausus nooruk seepeale. „Palun andesta, kuid hetkel olen ma sellises olukorras, et ma ei saa kellelegi öelda oma õiget nime. Ja valetada ma ei oska. Ära palun saa minust valesti aru, mul pole põhjust oma nime häbeneda, samuti pole ma tulnud siia halbade kavatsustega. Kuid ma ei saa seda praegu avaldada.”
Terria noogutas mõistvalt. „Saan suurepäraselt aru. Mõnikord võib igaühel tulla ette olukordi, kus targem oleks jääda tundmatuks ning mis siis ikka. Endastmõistetavalt ei solvu ma seetõttu su peale. Võiksin ma aga ehk kutsuda sind Kassikeseks,” küsis ta kelmika naeratuse saatel. „Sinu ilusate roheliste silmade pärast? Tõsi küll, ka Kuldkihar sobiks sulle, kuid mulle meeldib Kassike rohkem.”
Nüüd oli nooruki kord naerda. „Kuidas soovid,” vastas ta, „Nimi meest ei riku.”
„See nimi sobib sulle tõesti,” jätkas Terria. „Kuid kas sa oleksid nüüd nii armas ja järgneksid mulle?” Ta pöördus minekule, kuid vaatas veel korra tagasi. „Ning,” lisas ta mahakukkunud relvale osutades, „igaks juhuks võta kirves ka kaasa, sest nagu sa ise just mainisid, ilma selleta on sinusugusel siin väga riskantne liikuda.”
Meie kangelane viskas raske relva õlale ja hakkas Terria järel minema.
Nad tegid väikese kaare ümber järve, kus kitsas ja mitte eriti järsk jalgrada külje pealt samale kaljuseinale viis, millelt kosk alla voolas. Noormehe imestusel polnud piiri, kui üles jõudes kerkis ta silmade ette suur neljakandiline telk, mida ta all teisel kaldal seistes ei saanudki näha. Telgi läheduses polnud aga märgata ühtegi inimhinge. Ei liigu ju suurtsugu naised, kelle hulka ta uus tuttav kahtlemata kuulus, tavaliselt ringi saatjaskonnata ning ka telgi püstiajamiseks läks kindlasti vaja paari jõulisemat meest. Siiski otsustas noormees Terriat mitte kohe küsimustega pommitama hakata. „Küll lõpuks ikka kõik selgub,” otsustas ta. „Kui selgub…” Vähemalt oli tal nüüd vähem põhjust kahtlustada oma uut tuttavat mingis kokkumängus oma mõjuvõimsa vaenlasega, sest Tema seal poleks niisugust asja iialgi kahe silma vahele jätnud. Tema seal poleks iial andnud põhjust sedasorti kahtluste tekkimiseks ja tingimata oleksid läheduses paar teenrit viibinud. Tema seal oleks kindlasti mõned oma eliitvõitlejad teenriteks riietanud, et meie kangelane nende abiga kinni võtta.
Ruumikast telgist võtsid suure osa enda alla lai voodi ning suur neljakandiline laud. Laud köitis oma rikkaliku katte tõttu otsekohe meie kangelase tähelepanu, nii et juba teist päeva paastuv noormees tahtmatult neelatas, otsustas aga siiski laua poole mitte vaadata. Veel sisaldas telk suurel hulgal mitmesuguseid kirste ja kastikesi. Terria astus ühe kirstu juurde ja avas selle.
„Sa tegid ümbruskonna elanikele täna kujuteldamatult suure teene,” ütles ta, „vabastades nad Laanekaru ja tema jõugu hirmuvalitsusest. Minu võimuses on sulle rikkalikult tasuda.” Nende sõnadega võttis ta kirstust nahkse kotikese, mis oma väiksusest hoolimata küllaltki raske näis. „Arvestades seda, mis Laanekaru on viimasel ajal siinkandis kokku röövinud, ei tohiks seda olla sugugi palju.”
Noormees kõhkles. Miski manitses teda ettevaatusele, kuigi väga kerge olnuks sirutada käsi ja pakutav vastu võtta. „Oletame, et seal on kuld,” mõtles ta. „Miks sellist väikest kotti muidu nii raske hoida on? Kuid mis siis, nii mõnigi kord on kuldrahad ühel hetkel lepalehtedeks muutunud. Teisest küljest ei tee sugugi paha, kui ümbruskonna rahvas mulle pisikese teene võlgu jääks, sest kes teab, millal mul kellegi abi tarvis võib minna.
Kui ma selle praegu võtan, siis oleksin justkui kohalikega tasa. Kuna mul aga rahapuru pärast viimast löömingut rohkesti vöö vahele tekkis, siis võin sellest kullast loobuda küll. Kui Terria ainult ei solvuks… Kuid tulgu, mis tuleb, kui ta tõeliselt kõrgest soost daam on, siis peaks tal mõistmist jätkuma.”
Naisele otse silma sisse vaadates alustas ta veidi ebalevalt: „Palun, kallis Terria, ära saa minust valesti aru ega arva, et ma su lahkust kuidagi ära põlgan, kuid on asju, mida ei tehta tasusaamise nimel.” Siis tuli talle hea mõte. „See, kes mulle kord võitlemist õpetas, võttis minult enne seda tõotuse, et ma ei hakka sellega teenima, vaid kasutan oma oskusi vaid äärmusolukordades, kui kuidagi teisiti enam ei saa,” lisas ta.
Terria kehitas õlgu. Käsi koos kotikesega langes ja kirstukaas sulgus uuesti. „Ei, muidugi ma ei solvu,” vastas ta. „Igaühel meist on omad põhimõtted ja kes teab, võib-olla polegi su valik vale. Kuid ehk tohiksin ma siiski paluda sul seekord minu külaline olla? Julgen oletada, et kindlasti oled veidi näljane ning seetõttu paluksin sul paar sammu edasi astuda ja selle laua taha istuda.” Meie kangelane tänas teda kerge kummardusega ja nihutas mõlemad toolid lauast pisut eemale. „Aga pärast sind, Terria,” ütles ta. „Ma ei istu, kui daamid seisavad.”
Terria naeratas ja võttis istet. „Kuid kas oleksid sa nüüd nii armas ning valaksid meile mõlemale pisut sellest kannust seal?” Ta osutas kummalise kujuga hõbekannule keset lauda ja kahele hõbekarikale selle kõrval. „Mis jook see on, kui küsida tohib?” tundis noormees kannu võttes huvi.
„Küsida tohib alati ja lausa peab,” noogutas Terria. „Aga sa proovi ise ära. Ole täiesti rahulik, ma joon sinuga koos ning võtan neist kahest selle karika, mille sina mulle annad. Aga liialdada sellega muidugi ei maksa. Minule piisaks poolest karikast täiesti, kuid enda mõõtu pead ise teadma.”
Noormees täitis mõlemad karikad pooleni, võttis kummassegi kätte ühe ja sirutas need Terria poole. „Ma näen, sa usaldad mind,” märkis naine, ühte karikat võttes. „Ega siis muud kui – meie kohtumise terviseks.” Ta puudutas karikaservaga kaaslase oma. „Ning olgu sul rohkem õnne kui paljudel teistel, kes siin enne on olnud.”
Meie kangelane võpatas. Mida ometi tahtis Terria sellega öelda? Kes olid need teised, keda ta nimetas ja mis on neist saanud? „Kuid