„Tema ise, auline pealikuisand,” kostis ta hetke pärast vastuseks. „Justament sama mees.”
„Ah et Tex,” sähvatas meie kangelasel läbi pea. „See on ju siis üks neist kolmest sõdurist, kes mu tapalava lähedal kinni võtsid ja kes kuhugi „sinna üles” minu tabamisest teatama saadeti! See tähendab, et nad teavad minust ikkagi palju rohkem, kui ma arvata võisin! Kuidas muidu oskasid nad mind just nimelt siin oodata? Nad pidid selles nii kindlad olema, et saatsid siia ainukese sõduri, kes mind nägupidi tunda võis!”
Noormehe mõttelõng katkes või õigemini katkestati ootamatult, sest Texiks hüütu ajas end ootamatult sirgu ja karjus hüsteerilisel häälel: „Sa, raibe, tapsid…” Tema jalg võttis laias kaares hoogu ja noormees tõmbas end rautatud saapa löögi ees instinktiivselt kõverasse, ent nüüd tuli pealik vahele. Texil kraest haarates rebis ta sõduri järsu rapsakuga eemale. „Mida, kurat, see siis veel tähendab,” möirgas ta. „Ma küsin, mida, kurat, see tähendab? Kas oli käsk peksta? Oli või ei olnud? Ah ei olnud? Aga mida sa, tohman, siis tõmbled siin? Tuleb su enda lõustast ehk korra rusikaga üle käia, et su peakolusse pidama jääks – ei mingit isetegevust! Käsk oli ta kinni võtta ja võimalikult tervena kohale tuua! Kõik! Muu pole ei sinu ega kellegi teise asi! Küll need seal keldris juba hoolitsevad selle eest, et ta nii mõnelgi korral oma sündimise tunni maapõhja neaks, ega neidki või nende lõbust ilma jätta.”
„Ainult ma ei tea,” jätkas pealik nüüd juba veidi rahulikumalt, „kuidas me ta lossi viime. Sest nagu nägite – see mees võitleb nagu loom. Kui ta vabaks peaks pääsema, ei saaks me vist isegi relvastatult neljakesi tema vastu. See tohman Egor ju lasi endal käe murda ja temast pole asja. Aja siis vähemalt vanker siia, sellega saad sa ikka toime. Ja jooksuga!”
Mõne aja pärast, kui hobusekapjade plaginat ja rattakolinat kostma hakkas, jätkas pealik: „Upitate ta vankrile. Sedamoodi. Egor juhib hobust, seda saab ka ühe käega teha. Teie istute kõik kolmekesi tema kõrval ja peate valvet. Niipea kui sahmima hakkab, kohe piki pead! Sest mõistate isegi – kui see mees peaks nööridest lahti pääsema, siis olgu Jumal meile kõigile armuline, paljaste rusikategagi teeb ta meid tümaks. Aga nüüd peame kiiresti kaduma, sest ega keegi meist vist ei tahaks siia pimedat ootama jääda…”
Kolm paari tugevaid käsi haaras meie kangelasest toorelt kinni ja pealik surus talle mõõga vastu külge. „Nagu rabelema kavatsed hakata, nii torkan,” lausus ta ja jämedate kanepinööridega kinniköidetud keha visati vankripõhjale. „Keerake kõhuli,” käskis pealik nüüd. „Me peame ta käsi kogu aeg nägema, sest meie kõigi elu sõltub praegu sellest, kui hästi need nöörid peavad.Tema juba teiesugustega nalja ei mõista. Või tegelikult, mis kindel, see kindel. Egor, kui sa juba nii möku olid ja oma käe ära murda lasid, siis olgu sinust vähemalt nii palju kasu, et anna oma veinilähker siia.”
Nägupidi vastu põhjalaudu surutud noormees kuulis, kuidas keegi vandudes tema kõrvalt midagi otsib. „No mida kuradit sa seal koperdad! Tahad pimeda peale jääda,” kisendas pealik uuesti. „Kui me peaksime veel pärast päikeseloojangut kusagil siin läheduses viibima, poleks meie elu mitte närust vaskmüntigi väärt!”
Hoolimata oma vägagi lootusetust, isegi lausa ahastamisväärt olukorrast teritas meie kangelane kõrvu. „Mis see siis veel olema peaks? Ah et sellepärast ei tulnudki mul palvetamisest midagi välja, seda tähendas see kummaline äng kabeli kohal,” suutis ta veel arutleda. „Siis on selle kohaga ikka tõesti midagi väga põhjalikult viltu, mingid kummitused või…”
Rohkem tal arutleda ei lastud, seltskonna tähelepanu pöördus uuesti tema poole. „Selliselt siis,” kostis pealiku poolt uus korraldus, „pöörake ta ümber ja tõstke istuli. No kurat, mitte selili, värdjakari! Te ei tohi ta käsi hetkekski silmist lasta!” Kui noormees oli isteasendisse upitatud, kükitas pealik ta ette ja surus noa otsapidi talle vastu suud. „Suu lahti, ja kähku! Ära oota, et ma seda oma väitsega avama hakkaksin! Ainult mõnest hambast jääd ilma!” Kõnetatul ei jäänud muud üle kui kuuletuda, tervist tuli hoida nende väga ränkade katsumuste jaoks, mis tal tõenäoliselt üsna varsti ees seisavad. „Kuidas ma küll nii lihtsa asja peale ei tulnud,” ahastas ta mõttes. „Lasin end nii lollisti kinni nabida! Ju nad teavad minust rohkem, kui ma arvata oskasin…”
Avatud veinilähker topiti talle otsapidi suhu. „Kallake talle see värk kõrist alla,” andis pealik korralduse. „Ja kui sa siin midagi suust välja peaksid ajama…” Jõuline käsi haaras tal juustest ja keeras pea tahapoole täpselt sellise nurga alla, et kui ta just lämbuda ei soovinud, pidi ta tahestahtmata neelama seda kõrvetavamaitselist, ühte otsa pidi juba hapuks läinud vedelikku.
„See on muidugi mõte,” jätkas pealik. „Kui me ta maani täis joodame, siis jääb vähemalt mingisugunegi lootus, et ta kõik need tunnid ilusasti vaikselt püsib. Kes jõuab teda kogu selle aja passida, nii nagu vaja?” Mitu suuremat suutäit kõrist alla punnitanud, tundis noormees juba, kuidas mõistus kiiresti ähmastuma hakkab. Polnud ka ime, sest kangevõitu rüübe avaldas oma mõju, eriti eelnenud kahepäevast paastumist arvestades. Ometi ei jätnud kinnivõtjad niisama lihtsalt järele, teda sunniti veel paar korralikku lonksu alla neelama, enne kui sosku suu juurest ära võeti, mees uuesti ringi pöörati ja vankripõhjale kõhuli lükati.
„Vaata nüüd, et sa midagi välja ei ropsi,” ütles pealik talle. Ja lisas omade poole pöördudes: „Peaks see tal tagurpidi tagasi tulema, siis lasete tal kõik ilusasti puhtaks lakkuda ja kallate veel teist samapalju sisse. Aga nüüd kähku kaabet, enne kui tondikari välja ilmub!” Seda kuulis noormees juba nagu läbi mingi imeliku kumina. Siis vajusid ta silmad kinni ja kui vanker lõpuks ometi paigalt võttis, oli tal ümbritseva vastu vähimgi huvi kadunud.
Õudne unenägu, mida veelgi võimendasid tühja kõhu peale sissekallatud vein, hirm eelseisva ees, ebaloomulik asend ja tugevasti kokkunööritud liikmed, haaras ta oma võimusse. Seesama koletu painaja, mis oli teda jälitanud kõik need aastad, langes uuesti ta peale ja taas elas ta läbi need hirmsad hetked, kui kogu turvaline maailm tema ümber mõne minutiga kokku varises.
Aga nüüd läks kõik natuke teisiti. Kui ta taas kord oli meeltes läbi elanud oma õpetaja külmaverelise mõrvamise, kui tapjad teda taas kinni sidusid, siis näis, et neid pole mitte enam kaks, vaid terve kari. Kari kummalisi viirastusi, keda ta tajus ähmaselt nagu läbi udu ja kes koletu raskusega talle selga vajusid. Nende õõvastav naer pani vere soontes tarduma. Ta katsus rabelda, kuid liikmed ei kuulanud sõna; ta püüdis karjuda, kuid miski nööris ta kõri kokku. Justkui tinane mass vajus ränkraskelt ta peale, läbi kumina kõrvades kuulis ta kellegi võiduhüüdeid…
Nool tuiskas läbi õhu, lõi tugeva plaksatusega millestki läbi ja tungis kuhugi sisse. Keegi hakkas valuliku häälega karjuma ning see hääl kostis ootamatult selgelt. Koletu raskus noormehe pealt kadus, ta püüdis end üles ajada, kuid ei saanud endiselt ei kätt ega jalga liigutada. Tume mass, mis teda silmapilk tagasi oma kaaluga lämmatada püüdis, heitles juba kusagil seal eemal udu sees kellegagi või millegagi ja meie kangelase kõrvu kostsid võitlushüüded ning valu- ja hirmukarjed.
„Sa saadanas, ma ei näe teda,” röökis keegi. „Ta läheb ära, ma ei saa teda kinni hoida, ta on… Aaaah!” Karjatusele järgnes selge kukkumismürts ja meie kangelane, kes seda kõike passiivselt pealt vaatama oli sunnitud, täheldas rõõmsa ärevusega, et tume mass pärast karjatust ja mürtsu mõõtmetes oluliselt kokku tõmbus.
„Ma ei saa talle pihta, ta läheb eest ära, kurat, ärge laske tal võssa kaduda! Ära löö, katsu torga… Aaaah!” Järgmine kukkumismürts, ja veelgi väiksemaks tõmbunud moodustis liikus temast eemale ja kadus uduloori taha, kust