Nagu möödunud ööl Ciriani turuväljakul tapalava ees, laskus ta ka nüüd altari ette põlvili. Samuti nagu siis, ise silmanurkadesse tikkuvate pisaratega võideldes, kordas ta ainiti palvesõnu, kuid tundis samas, et taas on miski kusagil väga valesti. Ta ei suutnud mõista, mis nimelt, kuid vaimse maailmaga ühenduse loomisest ei tulnud siin midagi välja. Nagu mingi müür blokeeris ta kõrgema mina jaoks teed meeltega tajumatusse teispoolsusse; sulges nagu raske pitseriga kõik need kanalid, mille avamist ta Pühamus nii kannatlikult harjutanud oli. Sõnuseletamatu äng lasus ümbruse kohal ning selle hajutamiseks jäi tema vaimujõust ilmselt väheseks.
„Palun anna mulle andeks, aga ma ei suuda,” sosistas ta püsti tõustes. „See jõud on minu jaoks liiga tugev … Aga ma luban sulle, ma tulen veel kord. Ja ma ei jäta sind.”
Mõne hetke seisis ta altari ees liikumatult, pöördus siis otsustavalt ringi ja hakkas raske südamega ukse poole minema. „Kas tõesti kõik see oli asjatu,” pomises ta enda ette. „Kõik need neliteist aastat visa harjutamist, ja siin ma nüüd olen…”
Ometi polnud see asjatu, selles veendus ta avatud uksest välja astudes kohe, kui sisseharjutatud refleksid hakkasid tööle veel enne, kui tema ümber toimuv talle üldse kohale jõudis…
„Ikkagi nad, raiped, olid must kavalamad,” mõtles ta. Esimesele kallaletungijale virutas ta malakaga niisuguse hoobi vastu löögiks tõstetud käsivart, et üks neist kahest lihtsalt pidi järele andma. Vastikult kõlavast raksatusest ja koledast röögatusest sinna otsa järeldas meie kangelane, et vähemalt sellest ründajast pole enam asja. Ta ei hakanud kordama viga, mille tema õpetaja oli teinud kolme salamõrtsukaga võideldes. See seal, murtud käega, oli määramata ajaks välja lülitatud, tema peale ei tasunud enam aega raisata. Rohkem tähelepanu vääris nüüd hoopis teine pealetungija, kes talle külje pealt kallale hüppas ja tema kaela nii-öelda nupuvõttesse haarata üritas. „Võtta elusalt,” karjus keegi. „Rünnake korraga! Te vastutate veel …”
Silmapilgu murdosa võrra enne, kui kaaluka vastase jõuline käevang tema kaela ümber sulgus, jõudis noormees vasaku käsivarre kallaletungija raudse haarde vahele lükata. Mees oli tugev ja pigistus oli vägev, seda ei saanud salata – nõrgem kaelakont oleks sellises haardes lihtsalt „krõksti!” teinud. Siiski andis viimasel silmapilgul vahele lükatud käsivars meie kangelasele pisutki kergendust ja hetke aega rünnakule vastata. Praeguses olukorras kasutu malaka peost lasknud, rabas ta parema käega kallalekippuja paremast jalast, tegi ise parema jalaga pool sammu ettepoole ja ajas kõveraks painutatud selja tohutu jõuga sirgeks. Ründaja jalad kerkisid õhku ning ehmatusest lõdvendas ta hetkeks haaret. Sellest piisas, noormees sai kaela võimsast pigistusest vabaks ja nüüd vajutas ta vasaku randmega tugevasti oma vastase kõrile. Kere oli ta selleks ajaks juba sirgu jõudnud ajada ja turske kallalekippuja rabeles nüüd ta õlgade kõrgusel – jõust ja võitlusoskustest tollel mehel puudu ei tulnud, kuid meie kangelase vastu ta siiski ei saanud. Pöörane preester laskus välkkiirelt vasakule põlvele, paremat põlve täisnurga all enda ette kõverdades, ja laskis, ise kätega hoogu andes, vastasel nimmekohaga selle otsa kukkuda. Järgmine raksatus, järgmine röögatus.
Ent vastaseid oli ka tema jaoks liiga palju. Olnuks tal kabelist väljudes pisutki rohkem mänguruumi, kui vastased poleks teda sellises tihedas puntras rünnanud, oleks ta esimesel ründajal relva käest tõmmanud ja nad kõik parematele jahimaadele saatnud. Nüüd aga rammisid tervelt kolm meest, ise end kilpidega varjates, teda kõik korraga ühelt küljelt. Juba nende kolme mass oli selline, et sundis peategelase külili kukkuma, ükskõik kas ta tahtis seda või ei. Käte ja keha asendiga sai ta põrutust küll pehmendada, kuid tõusmiseks ei antud talle enam mahti. Kogu kolmik vajus talle hooga selga. Kusagilt jooksis veel keegi juurde ning maandus samuti kuhja otsas. Nähtavasti üritas kõik see mees oma raskusega ta käed ja jalad vastu maad litsuda, et oleks võimalik teda kinni siduda. Raskust kambal muidugi jätkus, vaid üliinimliku pingutusega õnnestus noormehel vasak käsi vabaks rebida ja sellega vajutas ta tema paremat õlga maha suruva vaenlase ninasõõrmetele. Sedasi pole ebasoovitava isiku eemaletõukamiseks väga suurt jõudu vajagi, vastane lihtsalt pidi pisut eemale tõmbuma, sest altpoolt ninasõõrmetele pressimine teeb vägagi haiget. Nii suutis meie kangelane ka parema käe vabaks võidelda ja hetk hiljem tõmbas ta juba vasakust käisest pistoda välja. Rõngasrüü vastu sellega ei saanud, seepärast suunas ta löögi vastasele reide, kuhu soomus ei ulatunud. See oli üsna löögiulatuses, kuna vastane vajutas talle põlvega külje peale. Haavatasaanu karjatas ja tõmbus instinktiivselt kägarasse, jättes kaitse unarusse, nii et noormees sai talle veel teistki korda sähvata, sedakorda juba täpselt lõua alla. Nüüd oleks tulnud surmavalt vigastatud vastane enda pealt ära lükata ja istuli tõusta, kuid seda talle paraku ei võimaldatud. Tugev löök tömbi esemega vastu pead tekitas tema teadvuses hetkelise häire, mida kallalekippujad olid varmad ära kasutama. Keegi heitis talle selja tagant silmuse kaela ja tõmbas selle otsekohe kokku. Ta püüdis küll pistodaga tahapoole lüüa, et köit läbi lõigata, kuid tera tabas hoopis kellegi kilpi. Muidugi oli teda õpetatud selja tagant kägistamise korral ettepoole kerra tõmbuma ja vastast üle pea kukutama, kuid selleks pidanuks ta vähemalt kükakil olema. Tugev käsi sikutas silmust, noormees läkastas õhupuuduses ja tundis, kuidas teadvus tasapisi kaob. Ta ülakeha vajutati uuesti maha. „Ärge teda lööge,” karjus kellegi hääl. „Ta tuleb elusalt kohale toimetada!” Keegi surus põlvega tema parema käe maha, randme ümber heideti nöör ja tõmmati otsekohe kinni. Meie kangelane üritas küll veel vastu rabeleda, kuid silmus soonis tugevasti kaela ja õhupuudus röövis jõu. Ka vasak käsi vajutati alla ja seoti kinni. Vähemalt kolm kaalukat meest pressis talle põlvedega peale, kuna neljas aasa ta kõri ümber halastamatult pingutas.
Vähemalt kinnisidumise koha pealt tundsid mehed oma tööd. Üha nõrgemaks muutuvast ja õhupuudusest kammitsetud vastuvehkimisest hoolimata kulus neil kõige rohkem minut, et esmalt noormehe käed selja taha väänata ja randmete juurest tugevasti kokku köita, siis seoti vastamisi ka tema jalad. Alles pärast seda lasti lingu ta kaela ümber veidi lõdvemale, kuid köideti mingi erilise nipiga otsapidi randmete külge, nii et see iga liigutuse juures tugevasti kõri nööris. Siis ajasid neli meest end püsti, teda õhku ahmiva ja läkastavana lamama jättes.
„Nägite nüüd,” karjus kellegi raevukas hääl, arvatavasti oli see püüdjate salga juht. „Mida ma teile ütlesin!? Kurat võtku, kas teie nõdrameelsetesse peakoludesse peab kõike kaikaga sisse peksma! Ma rääkisin teile, et see mees on püsti kurat! Paremini relvastatuna oleks ta võinud meid kõiki tümaks tampida! Sina seal ära ulu midagi oma murtud käe kohal, mida sa siis ootasid? Et ta sind kättpidi tervitaks või? Sa, arulage tõbras, tahtsid temaga maadlema hakata, jah? Ma ütlesin teile selge sõnaga, et esmalt tõugake ta pikali ja alles siis… Aga noh, mõnele tümikale ei jõua see enne kohale, kui…” Pealikul tuli arvatavasti õhust puudu, sest pröökamisse tekkis korraks mõnesekundiline paus. Siis jätkus monoloog vanas vaimus. „Vaadake nüüd ennast, see läbiklobitud täikraede kari tahab olla sõjasalk? Üksainus mees seitsme vastu, preestrikuues ja pistodaga! Ning mis on tulemus? Gernik on surnud, lasi endal kõri läbi lõigata nagu lammas! Ja mis Drelgon teeb? Kurat võtku, ma küsin teie käest! Vaadake, kuidas Drelgoniga lood on! Või ootate, et mina seda teeksin?”
Meie