„Kui soovid, võid endale juurde valada,” osutas Terria uuesti kannule. Noormees raputas naeratades pead. „Tänan väga, kuid ma parem järgin sinu hoiatust. Liialdused lõpevad üldiselt halvasti, või kuidas?”
„Ega see vale ei ole,” nõustus Terria. „Ning kuna sul kindlasti on selja taga üsna pingeline päev, Laanekaru ja tema jõuguga toimetulemine pole mitte kerge ülesanne, siis ei piinaks ma sind eriti kaua oma külalislahkusega. Kindlasti soovid sa puhata. Kuigi sellised ilusad õhtud pole magamiseks, võime praegu erandi teha. Pesta võid end järves, relvad ja soomusrüü võid täiesti julgelt siia jätta. Ma ise aga tõmbuksin niikauaks tahaplaanile.”
Nad tõusid lauast. Terria astus telgi tagaseina juurde, istus seal ühele toolile ja pööras noormehele selja. Too kõhkles hetke, enne kui vöösid lahti päästma ja soomussärki üle pea tirima hakkas. „Või on ta siiski tegelikult mestis Temaga seal? Ja kogu eelnev näitemäng toimus vaid minu valvsuse uinutamiseks? Tõsi küll, ta oleks võinud juba selle veiniga mulle kurat teab mida sisse joota, kuid loomulikult võis ta arvestada, et sihukesi asju on võimalik läbi näha. Siis võiski kogu see veinijoomine ja need magusad jutud sinna juurde olla vaid selleks, et rohkem minu usaldust võita? Et ma julgesti oma soomussärgi maha võtaksin ja telgi ümber jõuaks koguneda mingi kamp varitsejaid, kes nüüd ainult minu väljatulekut ootavad? Ja kes või mis oleks veel parem ühe mehe lõksumeelitamiseks kui kaunis naine?”
Siiski asus ta pärast lühikest kõhklust end turvistest vabastama. „Võibolla ma kahtlustan teda täiesti asjata, kes teab? Kuid ainuke viis asjasse selgust saada on mängu kaasa mängida. Seetõttu pole paha, et ma omale pistodad käisesse jätsin, neid ma siis kasutangi, kui ma nüüd telgist särgiväel välja astun ja mingi seltskond mulle selga peaks vajuma. Siis saan ehk mõne mehe käest midagi toekamat ning katsugu pärast seda veel keegi kallale kippuda.” Oma lahinguvarustuse ilusti ühele kirstukaanele hunnikusse ladunud, astus ta teeseldud hooletusega, tegelikult aga ülimalt valvsalt ümbrust jälgides telgi väljapääsu poole. „Jama, juba teist korda see neetud vein,” torkas talle siis ootamatult pähe. „Ta kurivaim oli ju küllaltki kange, see võib pisut probleeme tekitada! Ent mis teha, oma vigade eest tuleb maksta.”
Kiiresti astus ta üle telgiläve, valmis iga silmapilk võimaliku hoobi eest kõrvale hüppama ja pistoda käisest tõmbama. Siiski ei läinud seda õnneks tarvis ning kui meie kangelane vee äärde jõudis ja end riietest vabastas, oli ta juba pisut rahunenud. Vesi ei tundunud nüüd, kus päike peaaegu juba silmapiiri puudutas, enam nii külmana kui varem ja pärast esimest sissekastmist jäi ka sumin peas tüki maad vaiksemaks. Ometi ei julgenud nooruk kuigi kaua aega viita, ta ronis pärast paari tõmmet kiiresti veest välja ning tõmbas riided niiskele ihule. „Nüüd võivad need kaabakad siis jälle tulla, kui siin mõni on, kes tulla soovib,” otsustas ta.
Veel mõni tund tagasi selges taevas ergavkollasena leegitsenud tulepall oli nüüdseks juba rahunenud ja saatis teravate, halastamatult kõrvetavate kiirte asemel maale mahedat apelsinivärvi valgust, kogu läänetaevast kõikvõimalikes punase toonides lõõmama pannes. Ka piki järve, õrna tuule käes säbruliseks muutunud veepinnal jooksis leegitsev tee loojuva päikese suunas. Silmapiiri kohal rippuvate üksikute pilvede alumised küljed õhetasid roosalt.
Noormees seisatas ja imetles päikeseloojangut. Ootamatult kuulis ta selja taga kellegi samme ja pöördus pikkamööda ümber. See oli Terria.
„Ilus, kas pole,” küsis naine, loojuva päikese poole osutades. „Ka minule meeldib seda alati vaadata, ning vee ääres on päikeseloojang midagi täiesti erilist. Sa naudid kaunist värvidemängu, veest õhkuv soojus teeb su pisut uimaseks ja sa tunned end justkui kõiksusega ühte sulavat.” Ta astus paar sammu järve poole, jäi veepiirile seisma, tõmbas kinga jalast, kergitas pisut kleiti ja katsus varbaga vett. „Vesi paistab olevat nii mõnus,” lausus ta, „et ka mina värskendaksin end meeleldi.”
Meie kangelane tundis, kuidas ta süda hakkab taguma ja hingamine kiireneb. Noormees mõistis, et hetke pärast peab tema silme all toimuma midagi nii sõnuseletamatult kaunist, millele ei saa ligilähedale isegi kümme niisugust päikeseloojangut. „Ole nii armas, kallis Terria, tee seda,” palus ta mõttes, ning naine näis ta mõtteid lugevat.
Aeglaselt tõstis Terria käed, kergitas juukseid ja heitis need pead kuklasse lüües graatsilise liigutusega selja taha. Imearmsa pilguga noorukile otsa vaadates saatis ta tema suunas teele kauneima naeratuse ning avas pikkamööda oma kleidi kuni vööni, paljastades valged haprad õlad ning tillukeste tumepunaste nibudega pringid ja vormikad, puudutama kutsuvad rinnad. Lõi siis pilgu maha, pööras noormehele selja ja lasi kleidil kiirustamata, sihiliku aeglusega mööda külgi alla libiseda. Ta seisis oma lummavas ingellikus alastuses just selle leegitseva tee alguses, mis väreleval järvepinnal loojuva päikese poole suundus. Nooruk silmitses vaimustusega tema ehavalguses punetav-valendavat keha, seljale voogavaid siidjaid ronkmusti juukseid, prinke tuharaid, õblukest pihta lüürakujuliselt kaarduvate puusade kohal, saledaid reisi ja sihvakaid sääri. Ta seisis paigale tardunult, julgemata õieti hingatagi, justkui kartes, et ainus liigutus võiks teda sellest imelisest unenäost äratada. „Oo, kaunis hetk, sa viibi veel,” kisendas kogu ta olemus. Aeglasel sammul astus Terria järve, kastis end vette ja ujus pikkamööda, graatsiliste tõmmetega, laskmata end vähematki häirida temale suunatud imetlevast silmapaarist. Korra sukeldunud, pööras ta ringi, ujus kalda lähedusse ja tõusis veest. Märgi juukseid ümber parema käsivarre keerates ja neid kuivaks väänates sammus ta kiirustamata kaldale, paljad rinnad erutavalt rappumas ja sajad veepiisakesed kehal pärlendamas. Ükskõik missuguses normaalses mehes tekitanuks see soovi neid veepiisakesi ükshaaval noppida või vähemalt keelega ära limpsida. Mõni samm eemal jäi ta nooruki ette seisma, nautis hetke tema ihalevat pilku ja vaatas siis oma imetlejale otse silma.
Meie kangelane kohmetus. Punastades pööras ta pilgu kõrvale.
„Ära karda, ilus noormees,” sosistas Terria tasa. „Ma ei tee ju sulle midagi.” Käsi rindade kõrgusele tõstes sirutas ta need noorukile vastu. Too kõhkles hetke ja astus justkui hüpnotiseeritult paar arglikku sammu kaunitari suunas. „Sa ei tunne ju ometi hirmu kaitsetu naise ees,” julgustas Terria teda ja naeratas. Alles see naeratus vabastas meie kangelase tardumusest. Ta astus Terria poole ja peatus peaaegu tema vastas, siiski teda puudutamata, ja kummardus naise kohale. Alles siis, kui Terria oma käed tema kaela ümber heitis ja ihalevad huuled talle vastu sirutas, põimis meie kangelane käed ümber Terria sooja niiske keha, kattes kirglike suudlustega tema huuli ja põski. Läks siis suudeldes aeglaselt mööda Terria kaela allapoole, seda korraks õrnalt hammastega naksates, ja vajutas huuled tema rangluuõnarusse. „Kui armas sa oled, Kassike,” sosistas Terria, teda tugevasti emmates. Meie kangelane puudutas huultega naise õlga, kummardus siis allapoole ja riivas keeleotsaga tema vasaku rinna nibu. Võpatus läbis Terria keha, naine liibus veel tugevamini tema vastu. Ta suudles Terria rinnanibu ja hakkas keelega aeglaselt selle ümber ringe tegema, samas põlve naise jalge vahele lükates. Terria oigas tänulikult ja surus häbemekolmnurga tema reie vastu. Noormees hammustas nüüd rinnanibu ettevaatlikult huultega ja hakkas seda imema, samas käsi mööda naise selga tuharaile libistades. Hellitas suu ja keeleotsaga Terria teist rinda ja suudles siis uuesti tema huuli. Nihutas parema käe Terria veenusekingule ja surus seda õrnalt. Naine kallistas teda täiest jõust ja surus karjatuse summutamiseks hambad tema õlga, nii et meie kangelane tõepoolest hetkeks mõtles: „Oleks parem, kui ma praegu soomust kannaksin.” Sõrmedega Terria veenusekingul mängides tundis ta, kuidas naise hingamine kiireneb, kuidas kaunitar vastab tema liigutustele kogu kehaga, justkui oleks ta tervenisti muutunud tundlikuks meeleelundiks. Siis lõtvus Terria äkitselt. Aegamööda vajus ta mööda meie kangelase külge liivale, tõmbas põlved lõua alla ja jäi liikumatult külili lebama.
Noormees võttis liivale heidetud