„Siiski, püha isa,” vastas kaupmees, „kui te kunagi peaksite sattuma Valnemi linna, siis otsige mind. Seal võib igaüks teid juhatada vasekaupmees Khedrioni juurde ja tema majas olete alati teretulnud külaline.” Ta kummardas noormehe ees sügavalt.
„Andestage, püha isa, kui see jutt teile natuke tobedana kõlab,” jätkas kaupmees nüüd pisut teisemal toonil, „kuid kas te pole kunagi mõelnud hoopis sõjamehena leiba teenida? Olen kindel, et isegi Tema Majesteedi ihukaitseväelased ei võitle paremini ning mis tahes kroonitud pea võtaks teid rõõmuga vastu oma kaardiväkke.”
Noormees raputas tõrjuvalt pead. „Mu kadunud isa, andku Issand talle igavest rahu, pidas kunagi ju selliseid plaane. „Meie suguvõsa pole kunagi olnud eriti rikas,” ütles ta mulle alati, „kuid sinust tahan ma teha kuulsa rüütli, kes kord võidaks endale iga sõrme otsa vürstikrooni.” Juba lapsest peale palkas ta mulle võitluskunstide õpetajaid, raudnui ja kahekäemõõk olid mulle varasest noorusest igapäevasteks mänguasjadeks. Jaksasin pingule tõmmata iga vibu ning loopida üle pea meheraskust kivimürakat, nagu ise tahtsin.
Ühel päeval aga juhtusin kuulama mingit rändjutlustajat ning see tõi mu ellu ootamatu pöörde. Seni olin elanud sooviga võita enesele need vürstikroonid, millest isa mulle rääkis, aga siis hakkasin ma mõtlema, et kroonid ei kasva ju niisama puu otsas, nad tuleb kelleltki ära võtta. Kuid – „sa ei pea isegi mitte himustama oma ligimese vara”. Ning kui nad mul ka käes peaksid olema, mida hakkaksin siis nendega peale? Saan ma sellest targemaks, kui nad mul olemas on, või magan ma öösel sellepärast paremini? Ning kui mul kord tuleb aeg siitilmast lahkuda, saan ma siis nad endaga kaasa võtta? Meie suguvõsa pole tõesti kunagi olnud eriti rikas, nagu isa ütles. Sellega ta mõtles muidugi, et meil pole olnud kunagi laialt käes seda kraami, mida koi ja rooste rikuvad. Kas me olime aga sellepärast vaesed? Vaene pole ju see, kes vähe omab, vaid vaene on see, kes sellest enam ihaldab ja kunagi rahul pole. Ma mõistsin, kuivõrd tühine on tegelikult kõik see ajalik vara ning et riik, mille poole mina püüdlema pean, ei ole siitilmast. Astusin vaimulikku seisusse. Tõsi küll, nii mõnelegi see ei meeldinud, kuid mis siis ikka. Kui tahad käia õiget teed, pead alati teiste meelepahaga arvestama.”
Vasekaupmees vangutas pead. „Paneb mõtlema,” lausus ta vaikselt. „Paneb tõesti mõtlema… Kuid, püha isa, ehk sõidaksime nüüd jälle edasi?”
„Kahjuks ma ei saa praegu,” vastas meie kangelane talle, ise rõõmustades, et leidis nüüd ometi paraja ettekäände oma reisiseltsilisest vabanemiseks – tema tervisele ei oleks Kesvaoja suund sugugi kasuks tulnud. „Pean need kolm surnukeha emakese maa rüppe sängitama. Sest olid nad oma ajalikus elus, kes nad olid ja tegelesid nad, millega tegelesid, kõike tegid nad lõppkokkuvõttes ikkagi ainult endale ning meie ei pea enam nende üle kohut mõistma. Mul tuleb pühitseda siin lapike maad ning anda see neile kolmele viimaseks puhkepaigaks. Ning sinule, mu poeg, soovin ma, et Issanda õnnistus alati sinu ettevõtmisi saadaks. Ära sinagi keela armuandi neile, kellel ei juhtu minema nii hästi kui sinul ning ära iial aja oma põlluservalt minema vigast või väetit, kes on tulnud sinna mahavarisenud viljapäid korjama. Aga muide, enne kui lahku läheme, üks palve sulle. Kui jõuad Kesvaojale, otsi üles sõjaväe valvepost ja räägi neile toimunust, ära ainult ütle, et mina sellest rääkida palusin. Ja ütle neile veel, et see preester läks vist Lyrna poole. Loodan, et tänuks elupäästmise eest võid mulle sellise pisikese teene teha küll. Pax vobiscum, et cum spiritu tuo – rahu olgu sinuga ja sinu vaimuga,” lõpetas ta oma jutu, kaupmehe suunas ristimärki tehes.
Kaupmees kummardas sügavalt. „Kõike head teile, püha isa,” vastas ta, „ning veel kord – palju tänu.” Nende sõnadega ronis ta vankrile ja nõõtas hobust.
Meie kangelane ootas, kuni vanker nägemisulatusest kadus, ning asus tegutsema. Esmalt röövlipealikul või õigemini sellel, mis kunagi oli olnud röövlipealik, kaenla alt kinni kahmanud, asus ta seda teelt kõrvale lohistama. Lohistamine kulges üle kivide ja kändude nii otseses kui ülekantud mõttes, sest turske soomustatud keha kaalus omajagu ning ümberringi kasvav oksaräga ei teinud asja just hõlpsamaks. Pärast mõningast higistamist leidis noormees, et nüüd on ta teest küll piisavalt kaugel. Vedanud teisedki laibad rägastikku, korjas ta teelt kokku laialipillatud relvad, kaotas kiiresti kõik võitluse jäljed ja puges ka ise põõsastesse, kus kolme röövli surnukehad reas lebasid.
„Neetult sündmusterohke on see kõik,” pomises ta endamisi. „Isegi harjumatult sündmusterohke ja nüüd ei või enam mõeldagi siinkandis ringikolamisele. Minu üllatusvisiidist ei tule midagi välja, samahästi võiksin ma pasunat puhudes Ciriani turuväljakule ilmuda ja kõigile karjuda, et siin ma siis nüüd olen. Kuigi sõda on kuulutatud ning esimesed lahingud on kulgenud edukalt. Sellest hoolimata pean ma mõneks ajaks tagasi tõmbuma ning, nagu ütles ka röövlipealik, papikuub mind ei kaitse. Pistodade ja kaika asemel vajan samuti midagi toekamat, nagu näiteks see kirves siin. Korralik mõõk meeldiks mulle küll rohkem, ent vajaduse korral ajab kirves asja ära küll. Ning kaks õlarihmatäit viskenuge kõlbavad hästi kaugrelvadeks. Lisaks veel soomussärgid ja kiivrid. Nii et – üks pisike ümberkehastumine, siis ehk vaatame, mis edasi saab!”
Ümberkehastumise sooritanud, noogutas meie kangelane rahulolevalt. Seda enam, et röövlite surnukehade läbiotsimine tõi ilmsiks kolm prisket rahapunga. Need omale vöö vahele libistanud, vaatles noormees veel veidi oma lahinguvarustust. „No nii, hoopis teine asi… Tulgu veel keegi norima. Ent kui mõni mees nii väga just kirvest tahab saada ja ilusasti küsib, siis me talle seda ka anname. Kohe rõõmuga anname. Kes soovib, see proovib; kes proovib, see kahetseb. Aga nüüd oleme siin küllalt aega kulutanud, sellepärast ei jää muud üle, kui ots ümber keerata, ja minema!”
Jälgede segamiseks kõndis ta metsas umbes sadakond sammu paralleelselt teega ning pööras siis tee poole tagasi, kuid nüüd ootas teda ebameeldiv üllatus. Omast arust oli ta küll suuna õigesti valinud ja tee ei saanud asuda mingil juhul kaugemal kui mõnikümmend sammu, ent kui ta ka kaks korda pikema maa ära oli käinud, siis polnud teed kusagil. „Tohoo tonti,” pomises ta endamisi. „See ei saa ju ometi õige asi olla. Tee lihtsalt peab selles suunas asuma, sest kui ma laipu sealt eemale lohistasin ja selg ees liikusin, paistis päike mulle silma. Nüüd asub päike sealpool, kuhu ma lähen. Ning nii palju kui ma mäletan, oli tee pärast seda, kui me metsa alla pöörasime, ju kogu aeg sirge…”
Ta seisis paigal ja mõtles veidi, kuid ei suutnud midagi välja mõelda. „Selge see, et paigale jääda ei tohi, lõppkokkuvõttes pean ma ikkagi nii kähku kui võimalik Ciriani seljataha jätma… Muidugi oleks kõige totram, kui ma siin ringiratast käima hakkaksin, sellepärast pean liikuma mingis teatud suunas… Kuhugi ma ikka välja jõuan, seal saab ehk teed küsida… Nojah, vist paistab kõige õigem, kui ma päikese suunas liikumist jätkaksin, kuni kui metsast välja saan…” Hoolimata lehestiku tihedusest võis päikese asukohta küllalt hästi määrata ja seetõttu polnud kursist kinnipidamine mingi kunst, kuid suur oli meie kangelase üllatus, kui ta jõudis välja ühe kummaliselt kõveriti kasvanud puu juurde, mis talle kahtlaselt tuttavana paistis, justkui oleks ta selle juures mõni minut tagasi viibinud. Noormees toetus seljaga vastu tüve ja kogu ta keha kattus külma higiga. Midagi pidi kusagil ülimalt valesti olema. „Rahu, ainult rahu,” pomises ta enda ette. „Kõik saab kohe korda…” Ent mitte miski ei saanud korda, sest kui ta uuesti proovida otsustas ja taas päikese suunas minemist alustas, siis oli esimene asi, mis talle pärast paarisadat sammu tihnikus edasitungimist silma hakkas, ikka seesama vana tuttav kõverik.
„Mnjah, loomulik see muidugi olla ei saa,” otsustas ta pärast lühiajalist järelemõtlemist. „Tähendab, et Tema seal osutus siiski tunduvalt targemaks ja kavalamaks, kui ma arvasin. Mingi nõiakunstiga peab siin tegu olema, teist seletust ma asjale leida ei oska… Ja kes see muu peaks mind teelt eksitada tahtma kui mitte Tema, ju pole ta lähikonnas puudust ka igasugustest hookuspookuse tegijatest…”
Meie kangelane istus mahalangenud puutüvele ja ragistas pisut ajusid, ent