Väga oluline on palaviku ajal hoida kehas soojust, et keha saaks end palaviku abil puhastada. Meile aga soovitatakse võtta palavikualandajaid, mis sunnivad palaviku taanduma. Haiguse ajal on keha niigi tavapärasest nõrgem ning ta ei suuda võidelda kange ainega, mis tema head abilist palavikku maha surub. Seega ei jää tal muud üle kui lõpetada haiguse tervendamine ning suruda alla haiguse sümptomid. Nii peidab ta haiguse sügavamale kehasse. Palaviku võib ka teadlikult kehale appi kutsuda, kui tunneme, et temasse on seiskunud mingid vanad energiad ja blokeeringud. Õhtul on seda hea paluda, tekitades ööseks palaviku, ning hommikuks oleme jälle terved.
Haiguste perioodil ning ka siis, kui meie mõtted pole puhtad, võiks lõigata pooleks ühe sibula ning asetada sibulapoolikud toanurkadesse, kus nad imevad endasse haigusetekitajaid ja ka inimese negatiivsust. Sibulapoolikud võib asetada ka sokkide sisse, lõigatud pool vastu labajalga.
Haigus oma olemuselt ise on ebaloomulik. See on märk, et oleme milleski oma keha vastu eksinud. Ja haigus ei ole kunagi juhuslik. Pean väga ebaloomulikuks ka nn kohustuslikke lastehaigusi. Öeldakse, et laps peab need haigused läbi põdema, sest täiskavanuna nendesse nakatuda on kordades raskem läbielamine. Kuid miks peab neid üldse põdema? Miks on nii, et lapse ilmale tulles hakatakse ootama tema haigestumist? Mina pole kohustuslikke lastehaigusi põdenud ja usun, et need pole kohustuslikud. Suuresti on see mittehaigestumine mu ema teene – tema ei lubanud mind lapsena vaktsineerida. Kui meie immuunsüsteem on tugev ja terve, ei haigestu me mingitesse haigustesse, olgu need kohustuslikud või valikulised. Ja miks peaks täiskasvanuna nende haiguste läbipõdemine olema kordades raskem? Miks eeldatakse, et inimene, saades täiskasvanuks, muutub aina nõrgemaks? Samas kui ta võiks muutuda aina tugevamaks ja üldse mitte nakatuda.
Haigusi ei tekita mitte bakter, vaid keskkond, kuhu see bakter satub – seega peaks meie tähelepanu olema suunatud mitte bakterite vastu võitlemisele, vaid oma immuunsuse tugevdamisele. Kui haigestume ja võtame seejärel aspiriini või mõnd muud kanget ravimit, sunnime sellega keha haiguse tervendamist lõpetama ning suuname ta tegelema kange ravimi võimalikult kiirele kehast väljaviimisele, et see jõuaks tekitada võimalikult vähe kahjustusi. Võttes ravimit, lükkame oma tervenemise ise edasi ning kahjustame keha veelgi rohkem. Samas tunneb iga inimene alateadlikult, milline on ainuõige teguviis haigestumise korral – see on paastumine. Haigestudes kaob söögiisu. Me ei tunne vajadust toidu järele, ometi me sööme, aga mitte sellepärast, et keha seda vajab, vaid kuna meie mõistus on pandud arvama, et mida vähem on meil jõudu, seda raskemat ja rammusamat toitu me vajame. Sellega eksime oma keha vastu.
Võiksime aru saada, et meie keha olukord – selle kuju, kaal ja tervis – on tagajärg ja peegeldus meie valikutest, mõtetest, suhtumisest. Peame tegema kehaga koostööd ning teda austama, mitte suhtuma temasse kui meist olenematusse jõudu, kes oma tujude järgi haigestub või terveneb.
Haigele kehale antakse tihti ka kanasuppi või – puljongit. Kana on lakkamatult ringi sibliv lind ning alateadlikult tahame anda seda energiat ka kehale, et ta saaks jõudu kana moodi ringi siblida. Ometi peaksime me haiguse ajal puhkama. Haigus võib meie juurde tulla ka siis, kui toitume õigesti ning elame muidu tervelt, aga ei paku oma kehale piisavalt puhkust. Siis tuleb haigus ja surub meid vägisi voodisse puhkusele.
Haigus on alati õrnuse puudus elus. Iga haigestunud laps terveneb kohe, kui ema istub tema voodiservale ning valab ta üle tingimusteta õrnusega, pühendades talle kogu oma tähelepanu ja armastuse. Tihti juhtub, et laps vajab seda tähelepanu nii väga, et mõtleb end ise haigeks, sest ainult haiguse ajal saab ta nautida ema täielikku hoolitsust ja kaastunnet. Sellega teevad lapsevanemad vea. Haiguse ajal peab lapse eest küll hoolitsema, aga mitte saatma talle alateadlikku sõnumit, et ainult haiguse ajal võidab laps ema täieliku õrnuse, hoole ja armastuse. Vastasel juhul kasvab laps täiskasvanuks uskumusega, et ta ei tahagi terve olla, sest haigus toob tähelepanu ja hoolitsuse. Paljudes täiskasvanutes, kes on terviseprobleemidega minu poole pöördunud, istub sees just seesama muster. Selliseid inimesi saab aidata vaid sügav uskumuste muutmine.
Täpselt samamoodi nagu haiguse ajal söögiisu kaotamine, räägib meie keha meiega igal sammul, suunates meid endale õigemate ja vajalikumate valikute poole. Viibime tihti keskkonnas, kus keha märguandeid on raske jälgida – näiteks linnas, kus meid ümbritseb täielikult tehislik maailm, lakkamatud reklaamid ja postrid, mis üritavad meile öelda, et nemad teavad paremini, mida meie vajame ning tänu sellele ei usalda me enam oma keha häält. Ebaloomulikus keskkonnas viibimine on viinud meie keha hääle kuulmise nii madalale tasemele, et meie, inimesed, käime nüüd mööda loenguid ja kursuseid, kus õpetatakse, kuidas süüa, kuidas hingata, kuidas magada, kuidas treenida, kuidas puhata. Ometi ei näi inimesed seda olukorda kuidagi ebanormaalseks pidavat. See käib paratamatult kaasas ebaloomulikus keskkonnas ja linnades elamisega.
Kui inimene viibib oma loomulikus keskkonnas – looduses –,on ta pidevalt ümbritsetud eluga. Kõik tema ümber suhtleb temaga ja toimub energiavahetus. Tema ümber pole ebaloomulikku müra, ta kuuleb kohe, kui ta keha talle midagi ütleb ning talitab selle tarkuse järgi. Pidevalt on käeulatuses palju eri taimi, mida inimene võib korjata ja kasutada, kui tema keha neid vajab, ning värske, eluenergiaga täidetud õhk, mis liigub meie kopsudesse, paneb need ise loomulikus ja meile ainuõiges rütmis ja mahus hingama. Inimene teab, et päikeseloojang lõpetab päeva ning on aeg puhkuseks, päikesetõus alustab uut päeva ning äratab inimese. Looduses on meie jaoks kõik olemas ning me ei mõtle hetkekski, kuidas nüüd peaksime sööma, kuidas hingama, kuidas magama ja kui tihti tualetis käima. See on kõik meie keha loomulik teadmine ning miski, millele me ei peaks hetkekski oma mõtteenergiat raiskama.
Samamoodi eksitab keha liiga paljude toiduainete koos söömine ühel toidukorral. Selle vea teevad ka palju toortoidulised, kes joovad ohtrate koostisainetega smuutisid. Öeldakse, et parima koostisega ravimtaimetees on kuni seitse eri taime. Mõtlesin siis ajale, kui viibisin metsas. Ma ei toppinud kunagi korraga seitset erinevat taime suhu. Ikka võtsin ühe taime, maitsesin seda väga aeglaselt ning tunnetasin, mida ja kuidas see mu kehas muudab, millist toimet millisele kehaorganile avaldab. Inimesele on parim üks toiduaine korraga.
Paastudes puhastuvad ja taastuvad kõik kehaorganid ja samuti neisse salvestunud tunded. Näiteks maksas salvestub vihaenergia ja palju lihatoite süües me toidame seda energiat. Kui jätame selle toidu söömise ja paastume, hakkab maks vihaenergiat vabastama ning me võime tunda äkilisi vihahoogusid. Oluline on neid mitte uuesti maha suruda, vaid suunata viha mõneks loovaks tegevuseks, kas või minna kuuri puid lõhkuma. Niimoodi puhastuvad ka neerud hirmust ning kõik organid neid kurnavatest emotsioonidest.
Kui meie sõber või tuttav hakkab muutma oma toitumisharjumusi ja loobub lihast, ei tasu hukka mõista tema äkilisi meeleolumuutusi – need on vanad energiad, mis tema seest välja pääsevad ja puhastuvad. See on hea ja tervitatav protsess. Tumedad emotsioonid, nagu hirm, viha, kurbus, tekitavad samuti kehas toksiine ja jääkaineid, samas kui positiivsed tunded puhastavad keha. Söömine on tähelepanu hajutamine ja meelelahutus – kui me selle lõpetame, seisame silmitsi vaid iseenda mõtete ja tunnetega. Kõigega, mis on meie sees. See on püha aeg, mis annab meile erakordse võimaluse oma mõttemaailmas puhtust luua.
Kui inimene puhastab oma keha, võib ta ühel hetkel üllatudes avastada, et tema silmad muutuvad. Kindlasti muutuvad nad selgemaks ja säravamaks, aga võivad ka täielikult värvi muuta. See on täiesti normaalne. Nii nagu meie näojoontest ja – kortsudest on võimalik selgelt välja lugeda meie soolestiku seisundit, on see ka läbi silmade täiesti nähtav. Kõhukinnisus