Olin lummatud sellest, kuidas keha end ise taastama ja parandama hakkab, kui lõpetada tema pidev väsitamine lõputu toidu seedimisega. Iga kriimustus paranes hetkega, jätmata armi. Keha sai täiel määral kasutada kogu oma imelist energiat.
Viibides metsas, kogesin esimest korda täiuslikult seda, kuidas Looja on lahendanud meie toitumise küsimuse. Viibisin oma lemmikul väikesel metsalagendikul, minu isiklikus salakohakeses, mis on välismaailma eest peidus. Võtsin seljast oma õhukese linase kleidikese ning istusin, toetades selja vastu pehme samblikuga puutüve. Olin täiesti alasti. Oli imeilus ja soe kevade lõpp, kõik minu ümber õitses ning lõhnas, hellitades mind aroomidega. Õhk oli veidi niiske, aga maapind kuiv ja soe. Sulgesin silmad ning nautisin. Päike, Jumala naeratus, soojendas mind, mu ümbruses oli täielik inimvaikus, mitte mingid inimtegevuse helid minuni ei jõudnud. Mind ümbritses vaid loodus, linnud ja loomakesed, üks nastik liugles siksakiliselt minust mööda – tean, et tal on minu sõbra ja toitja kuusepuu all koduke.
Kuusk seisis uhkelt ja majesteetlikult, olles sirutanud oma tumerohelised oksad päikese poole. Tema on see, kes on kinkinud mulle talviti mu toiduvaru – tumerohelised kuuseokkad. Armastan seda kuuske väga ja tarvitan toiduks vaid tema antud okkaid. Vastutasuks raputan talvel paksu lume aegu tema ja ta poegade okstelt raskeid lumekuhjasid, et oksad vastu maad ei painduks ega murduks, vaid saaksid vabalt hingata.
Kuigi oli vaikne ilm, tundsin korraga tuulepuhanguid, mis tulid eri suundadest ning silitasid mu keha. On hämmastav tunne, kui pehme tuul, Looja hingeõhk, puudutab jalgu ja soe tuul silitab õrnalt rinda, käsivarsi, kõhtu. See tunne on väga ebatavaline. See tunne on absoluutselt erinev siis, kui meil on ka vähe riideid seljas. Mõned piirkonnad meie kehal on peaaegu alati kaetud, olles oma loomulikus olekus vaid duši alla minnes või mõnikord magades. Seekord oli kõik teistmoodi.
Seekord istusin metsas täiesti alasti ning kogesin tuule puudutusi hoopis teisiti.
Tundsin, et iga tuuleiil, mis tundus eelmisest teistsugune, tõi minuni midagi erinevat. Ühes tuules tundsin nurmenukkude lõhna, teises mändidelt pudenenud õietolmu, mis oli õhus lahustunud. Järgmises tundsin puhtalt allikalt aurustunud vee niiskust. Mu nahk muutus niiskeks ja poorid avanesid, imedes endasse õhust neid erinevaid omadusi. Iga tuule hellitusest kogesin kehas õnne ja helgust. Mõistsin siis, et tuuled toitsid mind. Puudutades mu keha erinevatest piirkondadest, tõid nad erinevatele organitele vajalikke toitaineid õhust, aurustunud veest, lillede eeterlikest õlidest, taimede õietolmust ja päikeseenergiast. Tuuled toitsid mind, andes mu kehale kõik vajaliku. Tunnetasin iseendas jumalikku äratundmist – just nii ongi loodud meie kehad toituma! Me vajame looduse lähedust, sest me oleme loodusest loodud. Me oleme looduse osad, sõna otseses mõttes.
Siis sain ka aru, kui oluline on hoida oma keha poorid puhtad, et keha saaks nende kaudu õhust niiskust juua ja toitaineid võtta. Poorid ummistuvad tänavamustusest, higist, tolmust ja kõikidest kehahooldustoodetest, mis takistavad naha vaba hingamist. Kui meie poorid on ummistunud, ei ima meie nahk keskkonnast toitaineid. Väga oluline on nahka koorida.
Mõistsin siis, kui oluline on ööbida tähistaeva all. Kui see pole võimalik iga öö, tuleks seda teha vähemalt paaril korral nädalas – mida sagedamini, seda parem. Tähistaeva all tuleks lebada selili, näoga taeva poole, et keha saaks imeda endasse eluks vajalikke mineraale. Parim, kui keha on sel ajal kontaktis maaga. Tundsin, kuidas päevane päike annab mulle vitamiine, aga öine tähistaevas mineraale. Seda tähendabki minu mõistes Looja määratud tasakaalustatud toitumine.
Kuigi olin eelnevalt toitunud vaid puuviljadest ja marjadest, käisin mitmeid nädalaid peale tahkest toidust loobumist endistviisi regulaarselt tualetis. See pani mind mõtlema, kui suuri koguseid väljutamata toidumasse me enda kehas iga päev kaasas kanname? Olen kuulnud inimestest, kes paastudes ja mitte mingit toitu tarbides väljutavad üle 40 kg vanu toidumasse. Kas kujutate ette, millist kergust on võimalik tunda oma kehas peale kogu selle massi väljutamist? See pole sõnadesse pandav. Loomuliku kõrvalmõjuna langeb ka selle järel üleliigne kaal.
Kaalulangetamisel tehakse tihti suuri vigu, sest ei sööda tervislikku ja värsket toitu. Rasv tekib, kui kehal pole enam toksiine ja jääkaineid kuhugi paigutada. Ideaalis ajaks ta need kiiresti ja valutult kehast välja, aga kuna sööme mitu korda päevas, mõnikord isegi 4-5 korda, siis toidu juurdevool kehasse ei lõpegi. Kehal pole ühtegi puhkepausi, ta peab raiskama tohutult eluenergiat pidevale, lakkamatule seedimisele ja tal pole aega tegeleda toidust tulevate jääkainete väljutamisega. Seega leiab ta koha, kuhu need paigutada ning kasvatab nende ümber rasvakihi, mis neutraliseeriks mürkide mõju. See on siis ümber puusade, kõhu, reite, käsivarte ja mujal. Paljud ütlevad, et on inimesi, kes söövad rasvast ja suhkrurikast toitu, aga on siiski peenikesed. Sellistel inimestel kogunevad jääkained kas tselluliidina, annavad endast märku ebameeldiva hingeõhuna või kogunevad hoopis siseorganite ümber. Niisiis pole see kindlasti põhjus rõõmustamiseks. Sellepärast pean oluliseks regulaarset paastumist ja sellejärgset puuviljamahla joomist, et anda oma kehale puhkust ja võimalus end puhastada.
Tundsin, kui toitev on õietolmu ja lillede eeterlike õlidega küllastunud õhk ja kui kosutav kehale värskendav suplus merevees. Ärkasin hommikul koos päikesega, niisutasin oma nahka kasteveega ning rüüpasin metsiku armastuse taime – kibuvitsa – roosadelt õitelt lõhnavat õietolmuga segunenud kastevett. Tundsin selle jõudu oma kehas. Jõin ka kastevett kortslehekausikestest, kus pärlina helkiv vesi on samuti segunenud värske õietolmuga.
Nautisin täiel rinnal kõiki protsesse, mis minu kehas toimusid, kui ta end taastas, tervendas ja puhastas. Hakkasin paremini tajuma hinge ja elu iga puu, taimekese ja kivikese juures ning tundsin soovi nendega rohkem suhelda. Kui olin ilma toiduta elanud umbes kuus kuud, vahetasin mahla vaid värske, puhta allikavee vastu ja elasin mõnda aega vaid vett juues. Korraga tundsin tohutut energiakogust, mis minus keerles ja praksus ning väljundit otsis. See oli muidu pideva seedimisega kammitsetud keha energia, mis oli segunenud aastatega kogunenud ja vaoshoitud loomisenergiatega.
Ma avastasin, et energia, mida me vajame näiteks intensiivselt trenni tegemiseks, tuleb meie sisemusest. Umbes nagu valguski. Et me ei vaja selleks mingit lisatoitu või – aineid. Aga selleks, et nii saaks olla, on vaja sellesse uskuda. Kui uskuda, et sportides vajame ohtralt lisatoitaineid, siis võime kindlad olla, et vajamegi, ja kui neid ei võta, jääme vaegusesse või oma sooritustes nõrgaks. Leidsin, et mul on palju lihtsam ennast liigutada, kui mu keha on toidumassist tühi – kogu mu keha saab siis keskenduda vaid treeningule, mitte seedimisele. Lihtsalt mulle isiklikult sobib nii paremini. Keha on tugevam, samas liigutused pehmemad ja voolavamad.
Nooremana tegelesin intensiivselt kergejõustikuga ja sõin sel perioodil põhitoiduna õunu. Mäletan võistlusi, kus olin kõige noorem osaleja, aga võitsin pika puuga kõrgushüppes (mu lemmikala!).Tegin trenni alati tühja kõhuga ja see oli veel periood, kus väljaspool peret soovitati eriti palju ja rammusalt süüa, et ikka kasvada ja kosuda ja areneda. (See on osa valest kasvatusviisist: täiskasvanud ütlevad lapsele, et ta peab sööma, et kasvada suureks ja tugevaks, sellega jääb lapsesse uskumus, et söömine ei seostu näljaga ja keha toitmisega, vaid tubliks, tugevaks ja targaks inimeseks saamisega.)
Eelmisel sügisel, kui jätsin tahke toidu söömise, tundsin tohutut vajadust trenni tegema hakata, ehkki vahepeal oli see suur trennitegemine soiku jäänud. Kõige intensiivsem periood trennis oli aeg, kui ma tarbisin toiduks ainult allikavett. Ma ei mõelnud, miks see trennitegemise tuhin tuli, vaid see oli lihtsalt intuitsioon, mida ma kohe järgisin. Mis kõige üllatavam – mul arenesid