Mu vanaema oli mesinik ja tal oli mesilastega armastav suhe. Mõnikord kui ta vajas oma kehas mingi teatud koha tervendust, palus ta, et mesilased tuleksid ja nõelaksid teda oma tervendava mürgiga sellesse punkti. Ja nad tulidki – täiesti oma vabast tahtest ja siirast armastusest inimese vastu andsid nad ära omaenda elu, et inimest aidata. See näitab, et mesilased ja teised loomad ning kogu loodu on siin inimese jaoks, et meid aidata ja teenida. Igal suvel tulevad mesilased aeda nektarile, ma saan nende kõrval istuda ja tundide viisi vaadata, juba see toob positiivseid tundeid. Ka nende sumin on tervendav, nagu konnade krooksumise heligi, mis aitab inimese teadvust kõrgematesse dimensioonidesse avada. Mesilastele, nagu kõikidele loomadele, on iga negatiivne tunne vastuvõetamatu – ükskõik mis tunne täpsemalt, ükskõik kelle vastu, isegi siis, kui see on iseenda vastu. Nad ei tee vahet.
Olen näinud taimetoitlasi, kes ütlevad liha kohta „mürgine raibe”. Nimetades liha mürgiseks raipeks, anname sellega hinnangu ka liha söövale inimesele. See aga tähendab, et meis pesitseb ikka veel hinnangute andmine ning me peame hakkama sellega tegelema ja seda vabastama. Meie suhtumine lihasse pole vaba ning oleme loonud kammitseva energiasideme. Liha on emakese Maa armastuse ülim väljendus inimese vastu. Seda on raske mõista. Ta annab ära kasvõi tüki enda ihust, et inimene oleks rahuldatud, nagu Ema annab ta ära isegi rohkem, kui anda saab. Ta ei keela meile midagi.
Hinnanguid andes toodame maailma vägivalda juurde. Liha söömine maailmas ei lõpe meie targutamise ja süüdistamise teel, vaid süveneb veelgi. Me ise toodame ja tugevdame seda, mille vastu me võitleme ja protestime. Me saame inimeste teadvust muuta vaid heaga, vaid valguse ja armastusega, mis hoovab meie energiaväljast ja tervendab teist inimest. Vaid see suudab tuua maailma positiivseid muutusi ning inimesed hakkavad lakkamatu võtmise asemel viimaks ka loodusele tagasi andma.
Inimesi ajendab liha sööma igatsus emahoolitsuse ja armastuse järele. See on võrreldav sellega, kui raske lapsepõlvega laps läheb täiskasvanuna vägivaldsele teele, sest see annab talle keegi-olemise tunde. Liha süües püüab inimene vägivaldselt endasse ahmida seda hoolitsetuse ja hoituse tunnet, mis peaks algusest peale talle kuuluma. Nüüd võtab ta selle vägivaldselt. Selleks et me saaksime aidata teisel inimesel muuta tema toitumisharjumusi ning süvendada taimetoitlust, peame me kinkima sellele inimesele oma armastuse ja hoolitsuse, võimaldades tal end tunda turvalisuses ja väga armastatuna. Ometi käituvad mõned aktiivsed taimetoiduaktivistid hoopis vastupidi, süüdistades lihatoitlasi julmuses, südametuses, madalavibratsioonilisuses ja nimetavad neid isegi mõrvariteks. Niimoodi käitudes võime kindlad olla, et meie teguviis vaid süvendab lihasöömist ning tõukab inimesed taimetoitlusest kaugemale.
Paljud inimesed kritiseerivad taimetoitlasi, öeldes, et kasvatades last taimetoitlasena on see tema liigne mõjutamine ja laps peab ise oma valikud tegema. Palun ärgem unustagem, et lapse eest vastutavad ikkagi tema vanemad. Tänapäeva väike laps ei ole võimeline ise veel selliseid valikuid tegema ja tema eest valivad vanemad. Kujutame ette näiteks ühte alkoholilembelist perekonda, kes annavad lapsele juba pisikesest peale regulaarselt õllevahtu. Ja paljud vanemad tõesti teevadki seda, arvates ekslikult, et õllevaht on lapsele ohutu. Kui see õllevahuga harjutatud laps siis ükskord suureks kasvab ja suurde maailma saadetakse, öeldakse talle, et tee nüüd ise oma valikud. Mida ta siis valib? Loomulikult läheb ta esimese asjana õllepoodi, sest nii on ta harjunud ja peab seda valikut õigeks, heaks ja vajalikuks. Sellega on harjunud tema keha ja seda nõuab tema meel.
Lapsevanemad vastutavad oma laste eest ja mõjutavad tugevalt nende valikuid kogu elu jooksul. Laps peaks kasvama eranditult tervisliku toiduga, et kindlustada normaalsed ja tervislikud valikud kogu ülejäänud eluks. Ükski laps ei vaja komme, šokolaadi, karastusjooke, liha, pastöriseeritud piimatooteid, saia ja muud sellist ning neid ei peaks lapsele üldse andma. Kui talle pole neid kunagi antud, ei hakka ta neid ka kunagi ihaldama. Lapse põhitoit olgu mahlased puuviljad ja puhas vesi, juurde rohelisi salateid, aurutatud köögivilju, juurvilju, veidi seemneid.
2012.aasta augustikuu eelviimaseks päevaks olin pikka aega toitunud tervendavast õietolmust, roosiõite kasteveest, värsketest marjadest ja puuviljadest, nagu ploomid, õunad, kirsid, ning joonud palju värsketest ravimtaimedest tehtud teed ja allikavett. Mu keha oli kerge ja värske, täis energiat, mis tulenes ise metsast korjatud ja omakasvatatud toidust ning samuti päikesest, värskest õhust, rohkest liikumisest, puhtas merevees ujumisest ning üksinduses veedetud ajast. Ma ei tundnud vajadust füüsilise toidu järele ning lõpetasin tahke toidu tarbimise. Järgmisest päevast hakkasin jooma puhast allikavett ja värsket, puu alt korjatud õuntest pressitud mahla.
Tundmused oli imelised. Minu keha, mis oli niigi kerge ja energiat täis, muutus veelgi kergemaks, lausa lendlevaks. Kadusid kõik takistused ja piirangud. Mõistsin nii selgelt, et see, mida meie keha tegelikult vajab, on värske õhk, puhas vesi, päike ja armastus. Kõik muu on vaid valik ning emotsioonide ja usu toit.
Kui oli möödunud mõni kuu, hakkasid inimesed ütlema, et minu ümber on tekkinud sära või kiirgus. Siis mõistsin, et see on inimese keha loomulik helendus. Valgus, mis näitab ka pimeduses teed.
Mõistsin, et meie Taevane Isa lõi meid sõltumatuks. Kõik, mida meil on vaja, on meile antud. Mõistsin, et tähtis on vaba hingamine. Me hingame iseenesest, meie hing juhib hingamist. Probleemid tekivad, kui inimene loeb mingit õpetust selle kohta, kuidas peab hingama ja hakkab oma hingamist muutma. Me peame hingama looduse järgi, spontaanselt, aeglaselt ning nii hääletult ja vaikselt, et küünlaleekki meie nina ees ei liiguks. Hingamise abil toidame me oma keha energiaga, tuues samas kehasse ka väliseid toitjaid, näiteks erinevaid meeldivaid lõhnu ja eriti just lillelõhna. Teatud viisil hingamine suudab kütta keha kuumaks nii, et inimene ei vaja väliste temperatuurimuutuste puhul soojemaid riideid.
Kõigil eri toitumisnõuannetel on üks ühine kindel reegel – meie keha toodab mingeid aineid ise, aga mingeid teisi aineid ta ei tooda ja neid peab ta tingimata saama toidu kaudu. Miks meie keha nii teeb? Miks ta toodab mõningaid aineid, samas kui teisi hädavajalikke ei tooda ja jätab meid sõltuvaks toidust? See ei näi mulle kuidagi loogiline. Ehk toodab meie keha siiski kõiki meile vajalikke aineid ja neid, mida ta ei tooda, ei tooda ta kindla põhjusega. Inimene on see, kes on juba pika aja vältel kinnistanud uskumust, et keha töö on vigane ja me peame tarbima väliseid aineid, et ta saaks olla terve ja täisväärtuslik. Kui laseme selle uskumuse lahti, hakkab keha tervenema. Inimkeha toodab kõik vajaliku ise, sest ta on sõltumatu.
Tuleks meeles pidada, et me oleme aja jooksul palju muutunud, oleme kolinud linnadesse ja hävitanud enda ümber eluandva looduse. Kõik see mõjutab otseselt meie keha ja tekitab vajadusi uute ainete järele, mis suudaksid võidelda pideva kahjuliku keskkonna vastu. Linnastumise ja loodusest eemaldumise tagajärjel on tekkinud isegi täiesti uus veregrupp – AB. See veri on alles välja kujunemas spetsiaalselt linnastunud eluviisi jaoks. Kõige esimestel inimestel oli 0-veregrupp – see on kõige ürgsem veri. Vanad hinged, kes on elanud Maal juba esimestest ajastutest, kannavad tihti 0-grupi verd. Sellise verega inimesed on kõigele välisele väga vastupidavad ning tugeva psüühikaga. Nende keha ei kahjustu väikesest külmetusest või ebakvaliteetsest toidust nii tugevalt kui uuemate veregruppidega inimestel. Uuemate veregruppidega inimesed peavad kogu aeg kontrollima, mida söövad ja joovad, sest iga väike suutäis ebasobivat toitu vallandab reaktsioonide ahela, paistetuse, põletiku ja halva enesetunde. 0-grupi verega inimestel on lihtsam ka ligi pääseda iidsete tsivilisatsioonide informatsioonile, sest see kõlab nende vere sosinas.
Minu silmad muutusid selgemaks ja säravamaks, juuksekasv kiirenes tohutult ja juuksed muutusid kohevamaks ja tugevamaks. Pead kammides ei jäänud harjale enam juuksekarvu, tekkis väga hea jume ja näonahk oli alati niisutatud, terve ja särav. Kadus täielikult igasugune