Minu vanaema ja vanaisa elasid metsas karukoopas seitse aastat. Lõket polnud hea teha (nii võis silma jääda instantsidele, kes otsisid tollal inimesi Siberisse saatmiseks), sooja sai hoida ja toota kehasse ka muud moodi. Toiduks olid metsaannid, nagu marjad, seened, pähklid, kuuseokkad ja loomulikult värske metsaõhk. Looja on loonud toitu ka õhku, sest talvel paksu lume aegu peavad ka paljud loomad õhust toituma. Õhk on täisväärtuslik toiduaine, mis pole vähem tähtis füüsilisest toidust. Metsas elades elab inimene täielikus energiakokkuhoius. Tema nahk imab toitu ja niiskust ehk vett enda ümbert metsaõhust ning suplus allikavees on tervendav.
Sellel tormilisel muutuste ajal kogesin väga selgelt, kuidas niisugune eluviis võib tõsta inimese materiaalsusest nii palju kõrgemale, et ta hakkab kaotama kontakti maaga. Aga oskus lennata peab eeldama ka oskust maanduda. Tihti teevad vaimsetest tõdedest huvituvad inimesed selle vea, et hakkavad täielikult eitama materiaalset elu, kaotades selle vastu huvi ja kontakti sellega. Me oleme sündinud Maale selleks, et õppida, kuidas tuua oma taevane olemus mateeriasse. See tähendab, et me peame õppima elama mateerias, peame omandama maisuses hakkama saamise oskused ja eelkõige õppima olema Naine või Mees. Kui me seda ei taha, kaotab meie vasak ajupoolkera oma töövõime ja uinub, sest me tahame kasutada vaid paremat ajupoolkera. Aga kuna me oleme üks tervik, ei saa üks poolkera töötada harmooniliselt ilma teiseta. Kaks ajupoolkera peavad tegema koostööd, et teineteist toetada ja täiendada.
Kui olin loobunud tahkest toidust, märkasin ühel hetkel, et mu vasak ajupoolkera hakkab magama suikuma, samal ajal kui parem töötas üliintensiivselt, samas suutmata end täielikult teostada. Huvitav, et kandsin sel perioodil juukselahku just vasakul pool, alateadlikult tasakaalustades mõlema poolkera tööd. Olin sel perioodil kui täielik erak, kes võis hommikust õhtuni metsas samblapadjal pikutada ning kinnisilmi kaunites fantaasiates lennata. Kaotasin huvi igasuguse mateeria vastu. Kui leidsin oma ajupoolkerades selle disharmoonia, hakkasin otsima erinevaid viise, kuidas end maiselt teostada. Esialgu avastasin enda jaoks füüsilise keha treenimise, kuhu sain enda seest suunata kogu selle praksuva energia. Hiljem mõistsin, et raske treeningu tegemine lõhub õrna naiselikkuse energiat minus ning seejärel hakkasin kogunenud loomisenergiat suunama just sellele – naiselikkuse avamisele. Lisaks keha eest hoolitsemine ja tema poputamine. Selle all mõistan kõiki naiselikke tegevusi: balleti külastamine, enda kaunistamine, soengute tegemine, pärlite kandmine, eriti kaunite kingade kandmine, isegi maniküüris-pediküüris käimine. Hoolikas ja tähelepanelik füüsilise keha eest hoolitsemine – on ju ka meie keha osa materiaalsest maailmast! – suudab meid hoida täielikult tasakaalus.
Veel viimased piibud
siin pliidi ees pingil
ja tassike mõrkjas-magusat teed,
kui jaheda käega
võtab südamest kinni
sügis, soovides meile – head teed
Haarad hooletult lingi
ehkki puudub ju rutt,
sest närtsiv õhtu veel istub su süles
Ja uks läheb kinni
kui kurgu alt jakk
mille krae on rullitud silmini üles
Veel viimased korrad ma
peatun su maja ees,
kui tuhandest tuulest saab juustesse pai
On septembrikuu hommikud
juba ammu su silmades –
keegi võõras sealt linnast nad endale sai
Ja teel pole kiiret
sest tagasi vaadates
miski jäi sinna mida üles ei leia
Viimased piibud seal
pliidi ees pingil
tagasi tulles ehk üksi – kes teab
Peaingel Rafael on puhastumise ja tervenduse ingel. Võiksime teda kutsuda, et saada osa tõelisest tervendusest. Rafaeli ülesanne on esmalt puhastada meie mõtted kõigest tumedast ning seejärel parandada meie keha organeid, rakke ning puhastada vereringe, et meie keha saaks vastu võtta puhta valge valguse toitu. Tervendav ingel puhastab energiakeha ummistustest ja blokeeringutest nii, et saab terveneda ka füüsiline keha, kus haiguse sümptom avanes.
Paljud meist igatsevad oma kehasse kergemat tunnet, kui meil praegu on. Me kanname soolestikus kaasas suurtes kogustes tarbetut massi, mille oleks pidanud juba ammu väljutama, aga mis on sooltesse seedimatuna seisma jäänud, mille ümber sooled on limakihi kasvatanud ja enda seinte külge kinnitanud. Paastulaagrites on spetsiaalsete soolepuhastusprotseduuridega väljutatud isegi mitukümmend aastat tagasi neelatud ravimite jääke!
Kui soolestik on täielikult puhastatud, mille saab saavutada pikaajalise paastumisega, saab ka toitumine hoopis uue tähenduse. Hakkame tundma väga selgelt, kuidas toidust, mida me oma puhtasse organismi viime, saab meie keha osa. Tunneme vastumeelsust viia kehasse sellist toidumaterjali, mis võib mõjuda väsitavalt ja mis on raskesti seeditav. Võin oma kogemusest öelda, et kui läheme peale pikaajalist paastu üle puuviljatoidule, kogeme, et inimene ei vaja tualettpaberit. Puuvili, mille ära sööme ja läbi seedime, väljub lõhna, värvuse ja tekstuuri poolest samasugusena, lihtsalt läbiseedituna. See väljub hõlpsasti ja kiiresti ning kui kasutadagi tualettpaberit, jääb paber täiesti kuivaks. Olles puhastanud oma soolestiku ja jäädes sellisele toitumisele võime võõrutada end harjumusest kasutada tualettpaberit. See on imeline vabanemise tunne, sest ka nii lihtne hügieenitarve on tegelikult sõltuvus, kui me ilma selleta ei saa. Looduses pole seda kuskilt võtta.
Energia, mis jääb alles kehale, kui ta ei ole pidevalt ametis seedimisega, on imetlusväärne!Söömine nõuab suurt energiakulu. Nüüd aga suunab keha selle säästetud energia kohe enda tervendamiseks. Siis kui keha on tervendatud ja puhastatud, saame hakata nautima seda ülimat eluenergiat, mis võimaldab meie kehal teha asju, mille peale me ei ole osanud tullagi. See aitab avada inimeseks olemise täit potentsiaali. See näitab ka vastuolu uskumuses, et ilma toiduta keha sureb. Kui see oleks tõsi, hakkaks keha paastu ajal surema, aga tegelikult hakkab ta hoopis tervenema ja taastuma. Kui hakkame jälle sööma, lõpeb intensiivne puhastus ja taastumine. Niisiis võiksime mõelda, kust tegelikult tuleb energia, kus on selle allikas. Võib juhtuda, et peame paljud oma sisseõpitud teadmised ümber hindama.
Mingil määral lööb igasugune toit keha tasakaalu kõikuma. Toidud, mida me nimetame tervislikeks, näiteks puuviljad, on lihtsalt sellised, mille väljutamisega kehal kõige vähem probleeme on ja mis keha kõige vähem kahjustavad. Olles ka puhtalt puuviljatoitlane, ei ole siiski puuviljad need, mis annavad meile energiat. Inimene tunneb puuviljatoitlasena end hästi ja energilisena seetõttu, et kõikidest võimalikest toitainetest takistavad puuviljad keha loomulikku energia vabanemist kõige vähem. Puuvilja- ja toortoitlusega toimub kehas nähtus, mida nimetatakse autolüüsiks – see tähendab, et toortoit seedib end ise ning nõuab kehalt vähe pingutust.
Paastumise ajal saab ka näljatunnet nautida. Näljatunne on märguanne, et meie magu tõmbub tagasi oma normaalasendisse. Kui seda protsessi teadvustame, saame seda ka nautida. See tunne on ühtlasi märguanne, et meie rakud tervenevad ja uuenevad intensiivselt. Kui magu on taastunud, kaob näljatunne.
Paastumine ehk puhastus võib välja tuua ka mõne haiguse, mis on meie kehas juba ammu koha sisse seadnud, aga mille märguandeid me kas ei mõista või oleme tablettidega alla surunud. Selline haiguse äge väljalöömine ehmatab paljud paastulised ära ja nad lõpetavad paastu. Seda ei tuleks teha.