Me sööme füüsilist toitu, lootes sellest naudingut saada. Suurt protsenti inimesi juhib toiduvalikus peamise tegurina maitseelamus, nauding, mille toidust saame. Meie keha ei vaja tegelikult selliseid naudinguid. Alateadlikult ei tunne me tõelist naudingut, sest teame, et meie valitud maiused on meie kehale rasked seedida. Tõeline nauding, mida meie keha vajab, ootab ja soovib, on hellitused. Olen avastanud, et sellised naudingud on samuti kehale toiduks! Massaažid, õrnad silitused, kallistused, käte hoidmine, pai – kõik see on kehale esmaklassiline toit. See on toit, millest me puudust tunneme ja mida otsime seejärel füüsilisest söömisest. Mida suurem puudujääk hellusest, seda raskemaid toite me valime.
Toetasin oma keha erinevate looduslike puhastumist soodustavate teraapiatega, nagu erinevad massaažiliigid, mis on olulised kehal asuvate akupunktuuripunktide mõjutamiseks ja väga olulised erinevate takistuste lahtimudimiseks. Näiteks kõrvaküünlad, mille soe õhuvoog masseerib trumminahku, mõjutavad käbinääret. Nende puhastav ja harmoniseeriv tuli pea läheduses eemaldab negatiivse energiavibratsiooni. Looduse ime ehk kaaniteraapia, mürke eemaldavad jalaplaastrid ja – vannid, savikuurid jms. Hindan kõrgelt kõiki looduslikke teraapiaid, mis meie keha puhastumisele kaasa aitavad ja soovitan neid kõiki proovida, et leida enda jaoks parim.
Mõistsin selgelt, kui oluline on keha tervise nimel hetkes kohalolu. Iga hetk, kui me pole täielikus kohalolus ja teadlikud, on see nagu avatud ustega pidu sinu kodus, kuhu võivad kõik sisse voorida, ilma et sa ise seda märkaksid.
Füüsiline keha reageerib meie mõtetele. Kui me oleme näiteks massaažilaual ja meile tehakse massaaži, kuid samal ajal me pole omadega kohal ja analüüsime hoopis päevaseid sündmusi, ei saa meie keha massaažist mingit kasutegurit. Meie keha reageerib meie mõtetele, liikudes meiega kaasas päevaste probleemide ja tulevaste toimetuste juures. Näiteks kui me oleme puhkeolekus ja keskendume pingsalt spordi tegemisele, kujutledes end jooksmas ja püüdes seda oma kehas ja lihastes tunnetada, võime tunda hiljem füüsilises kehas lihasvalu. See näitab, et meie energiakeha liigub meie mõttega kaasas ja toob aistingud üle ka füüsilisse kehasse. Kõige, millest me mõtleme, elame me läbi ka oma füüsilises kehas. Kui me oleme massaažilaual ja keskendume vaid massööri kätele, tunnetades iga silitust, iga puudutust, iga vajutust täielikult, siis saame massaažist tõelise kasu.
Märkasin, et minu kehalt hakkasid kaduma armid. Mu kehal on olnud päris palju suuri ja sügavaid arme, sama suured ja sügavad on need olnud hinges. Koos füüsilise vabanemisega tundsin aina tugevamat vajadust iga päev oma sisemisi haavu vabastada, ravida. Kurbuse allasurumine oli minevik. Kõik vabanes ja halb sai muutuda heaks. Sellega õppisin, et kui vabaneb hing, saab ka tempel kehalt kaduda. Suur arm mu vasakul põlvel, mis tekkis mu venna surmaööl, hakkas kaduma. Mul oli alati väga valus seda armi vaadates, nüüd aga hakkas see arm hääbuma. Ka hingest on need haavad paranenud ilma arme jätmata. Võib-olla kaobki arm kehalt alles siis, kui oled tõeliselt andestanud? Ma olen väga tänulik, et need kogemused on mulle tulnud, et olen arenenud ja saanud selleks, kes ma olen täna. Sügav andestamine toob vabanemise – andestamine ongi ainus tõeline vabanemine.
Üksi elades jõin mahla ja vett alati vaikuses. Seda soovitan proovida igaühel ka tavalise toiduga. Süüa vähemalt üks toidukord täielikus vaikuses. Igaüks, kes seda proovib, tunneb hulka erakordseid tundmusi. See võib olla väga liigutav kogemus. Vaikuses süües mälume toitu iseenesest kauem, keskendume toidule, tajume seda, kuidas toit meie kehas liigub, milliseid organeid mõjutab. Ilusatel tuulevaiksetel hilistel sügisõhtutel armastasin istuda üksi oma kodu terrassil. Kui õhk oli juba kargelt külm, süütasin küünlad ja istusin selles imelises atmosfääris teetassi või klaasikese veega, ümberringi täielik vaikus. Füüsilisi toiduaineid tarbides tarbime ühtlasi ka kõike ümbritsevat. Kui sööme ning samal ajal vestleme kellegagi, sööme ühtlasi selle vestluse sõnu, tundeid ja emotsioone. Kui me ei saa olla söömise ajal päris vaikselt, siis võiksime püüda vestelda vaid ilusatest ja helgetest asjadest.
Ühe kauni sügispäeva lõunal küsisin keha käest, millist taimeteed ta sooviks juua. Üllatusena tuli, et kanarbikuteed, aga värsket. Ega siis muud olnud, kui tuli ratta selga istuda ja oma lemmikmetsa sõi ta. Olin juba metsa jõudnud ning sõitsin kiiresti üle männiokkaid täis langenud küngaste, kui kuulsin veel üht selget, kuid otsustavat ingellikku häält ütlemas: „Miks sa siis nii kiiresti sõidad – sa ju ei märka niimoodi olulist!” Seepeale vajutasin niimoodi pidurit, et pidin ülekaela kukkuma. Ja otse enda kõrval, madala kuusekese all nägin imeilusaid kärbseseeni. Olin neid juba kaks nädalat otsinud. Ma olin nii õnnelik ja tänulik! Sellepärast keha, kavalpea, mind just värske kanarbiku järele saatiski, ehkki mul on kuivatatud kanarbikku kodus küll ja veel. Ma ei istunudki enam ratta selga, vaid uitasin metsas ringi, sain veel lisaks oma paljastele jalgadele mõnusat jalamassaaži – kuivanud käbide ja terava sambla poolt – ja leidsin aina rohkem seeni. Kärbseseeni kasutan nimelt valuvastase tinktuuri tegemiseks. Leidsin ka ühe imearmsa tillukese kärbseseene, kes alles vaevu oma tuli punase valgetäpilise pea maa seest välja oli jõudnud pista. Ta hüüdis mulle: „Võta mind kaasa, võta mind kaasa, tahan ka saada ravimiks, mis inimesi aitab!” Silitasin ühe sõrmega tema tillukest peanuppu ja ütlesin: „Oled veel liiga tilluke, alles seeneks saamas. Kui kasvad nii pikaks, et ulatud juba üle silmapiiri vaatama, tulen sulle järele ja ka sinust saab ravim, mis inimestele kasu toob!”
Paljud inimesed arvavad, et korjates taime või seenekese, me tapame need. Jah, me katkestame nende maaühenduse, kuid ei mõtle sellele, et paljud taimed-seened kasvavadki selle eluülesandega, et olla inimesele toiduks ja ravimiks. See on nende ülesanne. Kui me õpime taimede, marjade, seentega rääkima ja kuuleme ka nende sõnu, saame aru, et meie hirmud on asjatud. Nad rõõmustavad väga, kui neist on inimesele kasu.
Ka lühemaajaline mahlapaast aitab meil mõista, kuivõrd palju toit meid terve päeva jooksul kontrollib. Seda eriti inimeste puhul, kes on harjunud sööma iga päev erinevat toitu ning peavad kulutama palju energiat toiduainetele mõtlemiseks.
Huvi pärast lasin paar kuud peale tahkest toidust loobumist uurida oma verd. Kõik minu verenäitajad olid ideaalsed ning mu veri oli täiesti puhas. Minu organismi puhtus tekitas arstis hämmastust. Kui kontrolliti mu hemoglobiini ja veresuhkru taset ning mõõdeti vererõhku, imestas meditsiinitöötaja, kas ma tõesti ei võta mingeid toidulisandeid, et minu näitajad on nii ebatavaliselt head.
Paljud inimesed ütlevad, et niisugune üldsusest radikaalselt erinev elustiil võõrandab inimese ühiskonnast. Sellesse võib suhtuda mitut moodi. Jah, praegusest linnastunud ühiskonnast tõesti võõrandab, aga samal ajal toob see lähemale loodusele ja hoopis uuele ühiskonnale. Mina armastan veeta oma päevi metsas, punuda endale loodusesse pesa, onnikese kohta, mis on nii varjatud, et isegi metsloomad seda ei leia. Mulle meeldib seal pikutada ning unistada. Päevasel ajal meeldib mulle jalutada metsas ringi, õppides tundma iga puukest, taime, linnukest ja loomakest, jälgides nende tööd ja eluviise, mõtestada teadmisi, mida iga linnuke, putukas, taimeke maailma toob. On metsi, kus ei käi iial ühtegi inimest ning seal oleme vaid loodus ja mina.
Ometi pole ma üksi, kaugel sellest. Ma olen ümbritsetud loomade, lindude, putukate, taimede, puude, rohu, lillede, inglite, haldjate, Jumalaga! Mul pole kunagi igav, tegemist