Isa heitub veel rohkem ning vaikib. Miima vaikib samuti. Võib-olla Miima ei teagi, et tal polegi enam poega?
– Kus siis kompsud on? – Miima vaatab ringi.
– Siin. Kohver, – ütleb Isa.
– Rips! Rips! Laura on kosunud ning tahab kogu tee musta kutsuga ringi ajada. Aga paks Rips väsib kiiresti ning jääb siis hingeldades käpukile. Pikk keel aitab hingel toibuda. Rips ahmib pika keelega kõigest väest õhku sisse. Laura proovib samuti.
– Laurake, Rips on väga vana. Vaata, kui hall habe tal on, – Miimal hakkab Ripsist hale.
– Väga vana, jajah, – Taat õigustab Ripsi eest.
Laura ei näe küll kuskil kutsu habet. Ainult halli, siledat koonu. Laurasse poeb kahtlusekübe. Aga kui Lätimaal on kõik nii vanad kui Miima, kui Taat, kui Rips?
– Andake, sa ju tead, et Avoti pole enam see, mis varem, – poetas Miima poolel teel.
– Jaa. Ma tean. Sa kirjutasid, pole midagi, – Ema ei morjenda see üldsegi. Ei kõige vähimatki.
Ema on õnnest triikis justkui esimestest maasikatest pakitav korv. Üks vana Riia-sõbranna oli sellise rongile toonud. Miks vana? Laurale ei näinud see sõbranna sugugi vana olevat. Kui võrrelda.
Ema on ühtpidi Isaga käsikäes, teises käes on puukohver, käies nügitakse nagu selliste üleannetute kombel sutsu üksteist, vaadatakse teisele silmi, teed ei vaadatagi. Kui upakile käivad, küll näevad!
Laura ei hoia kellelgi käest kinni, kuigi Miima kutsub ja Taat samuti. Laura ei saa niimoodi kohe. Kohemaid käest kinni. Kas see on vabadus? Laura on sõitnud vabadusse.
Vanade pärast on ka natike häbi, häbi nende õudse vanuse pärast! Nii vanad! Nii vanad! Ja mismoodi nad riides on! Miimal on pruun seelik. Seelikul poleks ju iseenesest midagi viga, aga Miimal on pikk seelik, maani välja! Maani seelik, mummuline hele pluuse, hall kootud vest ning üdivalge põll. Ilma ühegi mummuta. Miks põlle vaja? Et toimetusi tehes riideid ei määriks. Aga valge? Sihukest peab ju ennast valvama, et mustaks ei saaks. Peas on sama valge rätt. Sellise võib ju samuti kähku ära määrida. Veider!
Siberis ei ole keegi niimoodi riides. Seal on kõikidel vuhvaikad ja kirsasaapad, ning vildid. Vilte pole praegu ehk tarvis, pole veel talv. Kas Ema ja Laura peavad nüüd Lätimaal samamoodi riietuma? Valge põll ja pikad seelikud? Laura seda küll ei tee!
Taat on samuti kuidagi pentsikult riides. Tal on seljas kostjum. Kostjum – nii öeldakse vene keeles. Ülikond, Laura mäletas omakeelset sõna. Isa tahtis Lätimaa-sõiduks valmistudes kangesti ülikonda osta. Kasvõi komisjonkast. Ülikond on siis, kui kõik on ühest riidest õmmeldud, püksid ja pintsak. Isa unistas Siberis kogu aeg ülikonnast. Kui on raha kogunud. Vist ei kogunud, sest Isal pole ülikonda. Aga Taadil on. Püksid ja pintsak on ühest riidest, ning vest on ka samast riidest. Ja valge triiksärk on ka Taadil. Aga see ei aita karvavõrdki. Nii õudsale vanusele pole isegi ülikonnast eriti abi. Taat on suurt kasvu, paksupoolne, vana seene moodi lidukil, nägu hall kui Kuul. Käed samuti plassid ja tursked, need värisevad, isegi taskusse peidetult, isegi keppi hoides.
Miimal on kõik vastupidi, nägu ja käed on päikesest pruunistunud, ta on peenike nagu puuoks. Võibolla pole Miimal midagi süüa?
Mõlemad näevad välja päris jõuetutena. Õudne. Laura kardab, et äkki surevad Miima ja Taat veel koduteel ära. Ühes kõikide kenade hammastega.
Avoti, tuleb välja, ei jäägi jaamast eriti kaugele. Ei, täitsa lähedal. Rips on juba otsaga Avoti-talusse sisse keeranud. Ema jääb otsekui maassevajunult seisma.
Avoti
– KUS ON SUUR PÄRN? Kus on mõlemad vanad vahtrad? – kisendab Ema.
– Jumal hoidku, Miima, kus me aed on? Kes seda teinud on? – Ema murdis ahastuses käsi.
– Melioratsioon. Ma ju ütlesin, laps, et Avoti pole enam endine.
– See pole Avoti! Miima! See pole Avoti! – kiljub Ema.
– Kus on vanad pirnipuud? Kus kasesalu? Kus on tammed? Taat?
Ema peab end otsekui plikanati moodi üleval, täitsa nagu Laura, kui jonn peale tulnud. Ema on pesuehtne pirtsuliisu.
– Me istutame kõik uuesti. See kõik on мелоч, – rahustab Taat.
– Puud olid niigi pooleldi ära kuivanud, oma aja ära elanud. Pirnipuu oli paarsada aastat, kui mitte rohkem, täis. Melioratsioon käis igalt poolt üle, – pikk jutt ajab Taadi hingeldama.
Laura on Melioratsiooni peale õudselt vihane! On ikka nime pannud. Seepärast kasvaski selliseks peletiseks. Melioratsioon! Ehk kolab praegugi siin kuskil ringi. Vikatiga.
– Andakene, ole ikka suur inimene! Peaasi, et olete tagasi, elus ja kodus. Kas see pole siis kõige tähtsam, armas laps? – anub Miima.
– Jaa, aga… – Ema ei suuda taltuda.
Nii pirtsakas!
– Sinu vennas ei naase enam kunagi. Sinu isa ei naase enam kunagi! Vana Avots ei tule enam kunagi tagasi. Meie Reinītis. Kas sa tahad, et loeksin kõik ette, kes enam kunagi ei naase? Aga teie olete tagasi, elus ja kodus! – Miima hääles on pisaraid ja rauda.
– Jaa, see on peamine. – Ema jääb nõusse.
– Lõpuks ometi!
– Ja mul on Jānis, Džonni! – Ema võtab Isal uppuja kombel kätega kaela ümbert kinni, kägistab lausa ära.
Vaene Isa.
– Laura on sul samuti, – tuletab Laura meelde.
Tüdruk on kõigil meelest läinud, aga ümberringi kolab Melioratsioon.
Laura liibub vastu Taati. Seepärast, et seisab kõige lähemal. Laura kardab liigset sammu teha. Laura tajub, kuidas Taat väriseb. Ka tema kardab Melioratsiooni.
– Peavari on teil olemas. Laps, ära otsi endist taga, – ütleb Taat.
Taat ütleb Ema kohta – laps. Naljakas.
Avoti-kodusse sisenedes pole Miima oma krõbedust veel kõrvale heitnud, sest ta näeb, et Ema käib majas ringi otsekui eksinu.
Ema ei kuula ei Miimat, ei Taati ning aina otsib, aina otsib endist taga, aga ei leia. Ei puhvetikappi, ei kummutit, ei narmastega laualinaga ümmargust lauda, ei seinakella, ei midagi. Ema otsib raamatuid, mida isa oli kunagi nõnda kaunilt nahkkaante vahele köitnud, kus on raamatud? Kus on raamatud? Taat tõmbub iga Ema sõna peale kössi, otsekui löödult. Miima pilk on tardunud, silmad maas. Ema otsib ja otsib.
Laura ühes Isaga ei otsi seda endist taga, mida enam pole. Причем nemad. Nad on Avotis esimest korda elus. Nad rõõmustavad olemasoleva üle. Vabadus, kodumaa, kodud.
– Laura saab päris oma toa! Eks ju, Isa? Siin on kaks tuba, kaks suurt tuba! Ema! – Laura on rõõmus ning seerib ühest toast teise. Milline avarus! Rips kööberdab takkajärele.
Toad on tühjavõitu. Ühes on lai voodi.
– Andake! Vaata! Mida veel tahta? – Isa võtab Ema sülle ja hällitab, Ema siputab, aga Isa hoiab kõvasti ning kannab voodisse.
– Kušett! Täiesti uus! Kus te saite? – Ema heidab end voodisse ja sirutab käed laiali. Voodi on lai ning rahustav.
Ema rõõm naaseb, vähemasti rõõmukilluna, ühe rõõmukübemena. Tollest päratust rõõmutulvast, mis oli Emal olnud, kuid Avotit nähes haihtus.
– Meil saab kõik uus olema! – Isa on veendunud.
– Tulge sööma! – Millal Miima oli jõudnud laua ära katta?
Kogu Miima karmus oli kadunud. Miima on rõõmus. Käib, justkui polekski nii õudselt, jõledalt vana.
Neli