Viienäpu. Māra Zālīte. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Māra Zālīte
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Современная зарубежная литература
Год издания: 2016
isbn: 9789949973224
Скачать книгу
Maarja, täis armu…

      Madaliina ladus rutuliselt kaarte.

      Ibrahim kiikas Meka poole.

      Kima lõi õigeusklike kombel risti ette.

      Asja oli purustatud näpud kramplikult rusikasse pigistanud.

      Maia lasi piimajoa maimukesele suhu.

      Kõik ootasid.

      Maia toppis veel kord turvaliste liigutustega maimukesele suhu oma pruunika ja pringi tissinibu.

      Laura hakkas isukalt lutsima.

      – Čame, čame, deda genazvalos, – ütles Maia gruusia keeles ja naeratas. – Levanist saab su piimavend. Mul jätkub mõlemale, – lisas Maia uhkelt.

      – Kirev elu. Kaardid näitavad kirevat elu. Kirev küll, aga, peaasi, et elus.

      Madaliina oli viimaks kaardid ära ladunud.

      Major ja kompvek

      Rätsep õues kükitab,

      Oma kuube lapitab.

      Ilus Laura ilmapärjaks,

      Kastaks mehe läbimärjaks!

      Ema laulab ning kiigutab Laurat põlvedel. Ema püüab, ei ole nii, et Ema ei püüaks. Edasine meeldib Laurale kõige rohkem, see koht, kus Ema moonutatud häälel teda pillutab.

      Plika, oled arust ära?

      Kuuest pole asja pärast!

      Kirikusse minna pelgan!

      Mida passiks panna selga?

      Rätsep on õudselt vihane! Kohutavalt! Laurale tuleb naer peale. Rätsep on naljakas! Laura naerab kui kõditatult. Kui Ema kõdistab, siis veelgi kõditatumalt. Kõige rohkem on Laural kõdi lõua all. Inimese võib surnuks kõditada, räägib Isa, hiinlased, need kõditavat kõik razboinikud täiesti surnuks. – Hopa, hopa, trallallaa, Laura sõidab rongiga! Hopa, hopa trallallaa, Laurat ootab kodumaa! Laura sõidab Avotisse! Hopa topskit, koolja jokkis, matsti mats! – Isagi püüab taoti, ulbitab Laurat põlvede peal, tõstab kaenla alt õhku, kuni väsib, ning kõik naeravad, et hing kinni. Kui Isa on rõõmus. Kui Ema on rõõmus. See on häädel hetkedel. Aga, kui Laura on pool päeva ühtelugu virisenud, siis ütleb Isa jälle – dofigaa! – ning läheb suitsu tegema. Ühes peatuses avab Vagunisaatja kupeeukse.

      – Palun, seltsimees major. Muid kohti ei ole, seltsimees major, – õigustas Vagunisaatja.

      Täna oli ta jõledalt üles puhvinud, huuled mürkpunaseks võõbanud, kitsad kulmud süsimustaks triipinud, ning tal oli seljas liibuv kleit. – Kõik on korras, Njura, – ütles Major ning patsutas vastu ta pehmet peput.

      Vagunisaatja ei pahandanudki sugugi. Pärast ukse sulgemist jäi tast kupeesse kange ja magus maikellukeste ja ta ihu lõhn.

      – Lubate? – päris Major, ilma vastust ootamata. Võttis vormimütsi peast ja riputas varna. Ilus vormimüts, pealt rukkilillesinist värvi. Ülevalt on hästi näha. Hallivõitu juuksed. Nägu lai ja pruun nagu seedrikäbi. Ema ja Isa vahetavad kartlikke pilke. Miks? Laurat küll rõõmustab Majori ilmumine, vähemalt midagi toimub.

      – Kuhu kanti siis noored sõidavad? – Major võttis mõne aja pärast jutu üles.

      – Moskvasse, – vastas Isa napisõnaliselt.

      Laura oli päris kupee ülemisele narile peitu pugenud. Sinna, kus peavad pakid olema. Ta veel mõtles, kas näidata end Majorile.

      – Moskvasse. Jaa, jaa. Да, да. – Ema kinnitas lahkelt, heastades Isa järskust.

      Moskvasse? Laura tardub. Millisesse Moskvasse? Mis juttu nad seal ajavad? Kas siis Laura ei sõidagi Lätimaale? Isa ja Ema on petnud? Nad räägivad vene keeles, ning Laura mõistab vene keelt hästi, aga suured räägivad puhuti nii, et pea üheski keeles ei saa aru.

      – Õppima? Tudengid? – tahab Major teada.

      – Ei, ei! – Isa ja Ema on kidakeelsed.

      – Laske hea maitsta! – kutsub Major, laotades väikesele lauale ajalehe, seades sinna vormileivapooliku, keedetud munad, pekitüki ning hapukurgid.

      Laura on pettunud, sama söök on neil endilgi. Kõikse aeg üks ja see sama. Seepärast Laural ongi kõht kinni, seepärast ju valutabki.

      Major on toimekas, peremeheliku heldusega asetab ta lauale pudeli, kisub rohelise metallümbrise ära ning kallab pea kogu pudelis sisalduva tahulistesse teeklaasidesse. Kolm klaasi, üks neist on Laura klaas! Laura juba Majori napsi ei joo!

      – Seltsimehed! No, kuidas? Sakumm meil on, klaasid meil on, viin meil on, ning joomiseks leiab alati põhjuse! Millised on ettepanekud?

      Isa ja Ema vist ei teagi, millised on ettepanekud. Laura ei tea ka, millised on ettepanekud.

      – Joogem noorsoo terviseks, seltsimehed! Meie suurepärase nõukogude noorsoo terviseks! Teile, noortele, kuulub hiilgav tulevik! Partei juhib teid sinna! Partei hüvanguks! Teie terviseks! Tuleviku hüvanguks! – Major kummutas ülevas meeleolus klaasi tühjaks, puristas ning nuusutas ahnelt leiba peale.

      Ta nuusutab seepärast, et kindel olla, et sakslased pole rukist täis teinud, Laura teab, Laura teab!

      Isa joob klaasi pooleni tühjaks, Ema puudutab vaid põgusalt huultega. Чуть, чуть. Laura imestab, missugustest noortest Major räägib.

      Kus need noored siin on? Ainult Ema ja Isa. Laurat pole Major veel näinud. Või ehk näeb siiski?

      – Ning teie? Samuti Moskvasse? – Isa on jutukamaks muutunud.

      – Ainult Uuraliteni. See on mu tavaline marsruut. Служба! Vaenlane ei maga. Mis teid, noori, Moskvas ootab? Vastus jäigi kuulmata.

      – Laura ei sõida Moskvasse! – Laura kisendab ülevalt.

      – Vaata! Ja mina mõtlesin, kus see kolmas reisija on? Vaat, kus! See, see. Peitu pugenud, räägib võõras keeles, vist spioon. Hei! Шпионка, диверсантка! Mul on sinu jaoks midagi! – Major naeratab ning ulatab Laurale kompveki.

      Helesinise kommipaberi sees, kompvek on ilus. Vormimütsist veel ilusam. Ja suur! Värvilise pildiga. Kaks karumõmmikut turnivad mahavarisenud puudel, aga kolmas vaatab pealt.

      – Mis ütlema peab?

      Laura teab isegi, mida tuleb öelda.

      Kõige väärtuslikum on helesinine kommipaber. Seepärast, et see jääb alles. Kommipaber on ümberlükkamatu tõend. Muidu keegi ei usugi, et Laural oli selline kompvek, et Laura on sellist kompvekki söönud.

      – Laura sõidab Lätimaale! – Ta ütleb meelega pealekäivalt, meelega kõvasti ning meelega häbematult. Mitte niivõrd Majorile, ei, hoopis Emale ja Isale, et teadku. Laura ei sõida mitte mingisugusesse Moskvasse! Laura läheb minema! Kui tahavad, sõitku ise, Laura ei sõida Moskvasse! Ja see pole miski jonn!

      – Me sõidame Moskvast edasi Lätimaale, – lisab Ema, sest midagi muud ei jää ju üle.

      – Koju. Pärast viitteist aastat, – täiendab Isa, seda kohe kahetsedes.

      Ta joob klaasi põhjani tühjaks, kallab pealekauba Ema klaasi sisugi enda omasse. Ema vaatab etteheitvalt. Ema kardab, et Isa ei hakkaks purjuspäi liialt lobisema.

      – Tallinnasse? Olin sõja ajal seal. Paldiskis. Teate? Ei, te olete liiga noored. Pealegi oli see salajane objekt! – Major alustab lennukalt, aga jääb kiiresti vait ning mõtleb midagi.

      Ta valab alles jäänud viina oma klaasi ning kummutab ühe hingetõmbega tühjaks. Isegi ei purista nagu ennist, vist unustas puristada, leiba ei nuusuta ka enam peale, kahte korda pole ju tarvis nuusutada.

      – Ei, Tallinn on Eestis. Meil on Riiga vaja, – selgitab Ema.

      – Ah, jaa! See Pribaltika läheb mul seniajani segamini. Läti. Leedu. Eesti.