Baabuška ninale maandus kärbes. Kui oleks koolnu, ega siis kätt tõstaks, ega siis kärbest lööks, aga, kui löökski, ega pihta saaks. Oli siiski elus, oli küll ja salakaval.
Laura oli terve öö üleval, sest baabuška ka ei maganud, ainult teeskles. Ema ja Isa juba nohisesid, kui baabuška pimedas täiesti virgus ning askeldama hakkas. Ta ruttas kähku kontrollima, egas mõni muna pole katki läinud. Baabuška kotis olid munad, terve kotitäis mune. Need on mao munad! Laura on taigas näinud, kuidas madu haub, ei, laseb mune endast välja. Terve kuhila. Need läbipaistvad nahkjas kestas munad on puntras koos. Kui kest ära kuivanud, kooruvad munadest maolapsed. Need on esiti nagu paksud vihmaussid. Ainult mustad, mitte roosakarva nagu vihmaussid. Ainult rapsakad, mitte nagu aeglased vihmaussid. Nii kui munast väljas, kaovad ojanirekestena ilma peale laiali. Mis sest tuleks, kui maolapsed kooruvad kupees? Tuleb stopp-kraani tõmmata. Laura tõmbabki! Rong peab seisma jääma, see, madudest pungil, ei saa edasi sõita!
Iga muna oli eraldi ajalehepaberisse mähitud. Baabuška mähkis iga muna hoolikalt ükshaaval lahti, siis veendus, et muna terve, ning mähkis uuesti tagasi. Mähkis lahti, vaatas, mähkis tagasi. Mähkis lahti, vaatas, mähkis tagasi. Mutike keerutas aeg ajalt muna, laksutas keelega ning rõõmutses – vai, mihuke kena munake! Siis mähkis jälle kinni, kõikse aeg endamisi midagi inisedes. Munad nägid küll rohkem kanamunade moodi välja. Liiga suured, et maomunadeks olla. Aga kui need on suurte kägistajamadude munad? Hea, et Laura teab, kus stopp-kraan asub, hea, et Isa näitas. Kui aga stopp-kraani asjata tõmmata, siis tuleb igavene jama. Siis võidakse rongist välja tõsta, pannakse trahvi maksma, ei pääsegi Lätimaale! Ei, Laura ei kisu veel stopp-kraani, Laura ei kisu ülepea seda stopp-kraani, las see rong parem kihisegu neist kägistajamadudest! Ajalehepaberikahin ning inisemine ei lasknud Laural uinuda. Ta seiras ülemiselt lavatsilt salamisi baabuškat, kas pole siiski koll. Aga äkki on?
Korraga mõlema pilgud trehvasid. Laura tõmbus tagasi ja tundis häbi, pole ju viisakas nõnda salaja teisi luurata.
Baabuška silmis paistis hirm ja viha. Tohutu, tohutu, kohutav hirm. Tohutu, tohutu, kohutav viha. Laura tardus. Laura tõttu hirmul? Laura peale vihane? Miks? Mille pärast?
Baabuška haaras munakoti ning surus luise rinna vastu. Laura kuulis, kuidas õrnad munakoored kraksuvad. Kanamunad! Kanade omad. Maomunad sedasi ei kraksuks.
Ära pressi munasid, katki lähevad! – Laura sosistas, taibates, et sosistab läti keeli.
Ehk tulnuks vene keeles sosistada, sest baabuška hirmus veelgi rohkem, surus munakotti veelgi kõvemini vastu rinda, munakoored krigisesid üha häälekamalt. Baabuška lõi üha risti ette, justnagu Laura oleks mõni pahardis, ning inises, nõnda kurjalt, kurjalt inises, vaatas kurja silmaga, äkki needis ära, vana nõid?
Ei tule sul midagi välja, ussimoor! Laura ei lase. Ega Madaliina asjata pole Laurat õpetanud, kuidas nii kurjale silmale, nii needustele kui ka vimmale vastu saada.
Baraki-Madaliina teadis selliseid asju! Mõtteis tuli ennast sellise kuldvitsaga vöötada, tehes justkui läbitungimatu müüri. Mõtteis. Aga, kõige tähtsam, Madaliina utsitas alati, – kui neetakse, siis ei tohi karta! Ei iialgi! Muidu võtab ja neabki ära. Hirmud on kui müüriaugud, nagu kuldvitsa murrukoht. Aga, kui ei karda, siis tuleb needus needjale tagasi. Pealegi kümnekordse kurjajõuga! Laura paneb vitsa vööle, ehitab müüri ega kardagi. Kõigest jõust. Kuldvitsa, läbitungimatu müüri. Ning ei kardagi. Mistarvis peaks Laura kartma? Pole ei koll, ei kooljas. Kui munad pole maomunad. Mistarvis peaks Laura kartma, kui kuldvits vööl ning läbitungimatu müür. Ning on.
Kahju vaid, et mutike pressib kanamune. Ilusaid, pruune ning valgeid kanamune. Kanakesed munesid, püüdsid kõigest väest, baabuška kogus, mähkis, et kellelegi viia, aga nüüd võtab ja pressib. Mõnesid munasid oli baabuška täitsa kaua kogunud, need on nüüd lõhki, ja, fui, kuidas haisevad!
Aga ise süüdi! Miks viha pidada? Miks needa? Miks karta? Miks vanu mune kotti panna? Kas üks mõistlik inimene ülepea mune kotti panebki? Ei saanud korvi võtta?
Laura pööras ära, enam ei vahi, uni tuleb peale, sest Laura on jõle kõvasti väsinud, pärast kuldvitsa vöötamist, läbitungimatut müüri ning mitte kartes. Ka baabuška on uuesti tardunud ja vait. Seal pole enam midagi vaadata. Munad haisevad. Laura kisub valge lina üle pea. Tunneb tõbe küünarnukkides ning põlveotstes. Pimedas silm ei seleta, aga Laura teab, et need pojengide moodi turses ja punased.
Hommikul on baabuška nõnda märkamatult nagu ilmunud, nõnda märkamatult haihtunudki. Ei mingit haisuraasugi baabuškast. See on pelgalt sihuke ütlemine. Tegelikult on hais ikka alles. Seevastu tõbi on möödas. Temperatuuri enam pole. Pojengid ei õitse enam põlveotstes. Aga ehk siiski baabuška polnudki kooljas ja koll? Oli või polnudki koolnu, aga baabuška oli pisitillukesed kalakesed, keda Laura oli laeval sisse hinganud, kavalpea rebase kombel saanilt minema heitnud. Kalakesed ei hulla enam Laura südames.
Laura pole unes sutsukestki välja puhanud. Naerev laps kolas öö läbi mööda kitsast vagunikäiku. Naerupahvakud tal valjud, sel Naerulagistaja-lapsel. Vagunisaatja jälitas teda, nabis kinni ja viskas aknast välja, aga hetke pärast oli Naerulagistaja-laps jälle tagasi ning kolas jälle mööda kitsast vagunikäiku, ning naeris, ning Vagunisaatja jälitas jälle ning viskas aknast välja, ning nõnda mitu korda.
Ning siis koges Laura iseenese sündimist, ning see oli päris sandisti, sest Laura oli munas. Munas eneses ning tahtis välja, sest Laura pidi sündima, aga muna polnud sugugi kraksuva ja õhukese koorega, mida Laura suutnuks vaevata purustada. Muna oli tüma, ning Laura pidi kõigest jõust suruma vastu pehmet ja venivat kummi, vastu tugevat ja allumatut kesta, kuni välja pääses. Laura oli selles munas suisa lämbunud, selles tümas munas, pealekauba oli õudne mitte teada, mis muna see õieti on ja kes Laurast saab, kui tast välja koorub.
Kui Laura sündis
KUI LAURA SÜNDIS, ei pidanud keegi teda herneõites, et ilusaks kasvaks.
Kui Laura sündis, ei mähkinud keegi teda laudlinasse, et lookas lauad kogu elu saadaks.
Kui Laura sündis, ei ajanud keegi pärnahalgudega vett soojaks.
Kui Laura sündis, ei määrinud keegi ta huuli meega kokku, et suureks saades peigmeestest puudust poleks.
Kui Laura sündis, oli väljas viiskümmend kraadi külma.
Kui Laura sündis, kaalus ta umbes kaks kilogrammi.
Kui Laura sündis, oli ta sündinud enne õiget aega.
Emal polnud rindades piima.
Selleks, et Emal rinnapiima oleks, pidi lausuma: tule mu piimake Jelgavast, tule mu piimake Liepājast, tule mu piimake Riiast, tule mu piimake järvedest kõigist, tule mu piimake jõgedest kõigist, allikaist kõigist, pärade pärast!
Kui Laura sündis, ei lausunud keegi neid sõnu, sest Jelgava, Liepāja ja Riia olid Siberi Barakist hiiglama kaugel, hiiglama kaugel olid järved, jõed ja allikad.
Ema rinnad olid ahtrad.
Kui Laura sündis, pidi ta surema.
Aga Barakis elavnes äkitselt.
Kolm leedu naist käisid peale, et laps ei tohi ristimata surra, sest ilma ristimata ei lasta kedagi Jumalariiki, keegi ei saa muidu õnnistatud ja lunastust.
Kolm leedu naist – Maria, Laima ja Laura – tegid altari, kaunistasid selle magamisaseme õlgedega ning seedrikäbidega.
Maria andis oma palistustega valge pluusi, ning sellest sai altarilina.
Laima andis oma ploška, ning see käis ristimisküünla eest.
Laura sulatas kaussi lund, ning see oli pühitsetud vesi.
Ma ristin sind