Ei, Anda-lapsuke, Õpetajanna ei ela enam Pičiņases, sõja ajal heideti Pičiņi-kodule pomm peale, suisa lagipähe, memm oli voodis, jäigi sisse. Nüüd on seal tühjus, vaid kaev ja mõned õunapuud on veel jäänud.
Õpetajanna elab nüüd Palu-Balceris, talle anti seal üks toakene, küll pisike, aga see-eest soe. Naabrite kohta ei taha Õpetajanna küll midagi lausuda.
Õpetajanna karjatab nüüd kolhoosi lambaid. Ei, koolis ta enam ei tööta, ainult koori lastakse juhatada, see on imetore.
Palju vene lapsi, aga kõik lapsed on võrratud. Lapsed pole ju milleski süüdi. Muusika ja raamatud, rohkem pole midagi vaja. Jaa, ime, et olid pööningul alles püsinud. Palu-Balceri perenaine oli ju agar lugeja.
Loodetavasti ikka pääsesid sellele laevale. Vististi Ameerikas.
Ema räägib Õpetajannaga kaua, Laura ei kuule enam, mida nad räägivad, kuulab ainult hääli. Ka Ema hääl on muutunud. Ta räägib pea sama lahkelt nagu Õpetajannagi.
Õpetajanna on juba kolm korda hüvasti jätnud, ta ei tihka rohkem tüliks olla, aga ei, Ema ei lase Õpetajannat minema, sest Õpetajanna on samasugune nagu enne, pole kübetki muutunud, ta on nagu varem.
Kui Ema räägib Õpetajannaga, kes pole kübetki muutunud, siis näib Emale, et endised ajad on tagasi, et kõik on jälle nagu enne ning kõik vahepeal toimunu on pelgalt halb unenägu, jõle jamps, ning veel see luuleraamat.
– Õpetajanna, andestage, mul on nii häbi, meil on siin kõik selline, et ei saa sisse kutsuda, ja veel see õudne hais, – lausub Ema hüvastijätuks läbi pisarate.
– Hais? Anda, kullake, mis haisust sa räägid? Ma tunnen vaid lõhna. Nartsissid lõhnavad. Varsti hakkavad sirelid lõhnama, pärast jasmiinid. Ja siis tuleb pärnapuude kord.
Lahkudes naeratab Õpetajanna lahkelt Laurale.
Kalakesed mängivad rõõmsalt Laura südames, võibolla üks on isegi kuldkalake. Laura võib midagi soovida. Kolm korda. Mida soovida? Vorsti küll mitte. Küll Ema õiendaks seepeale – topi see vorst omale nina otsa! Aga Isa käest tuleks soovida, et see pagana vorst ninaotsast ära kukuks.
Ning kõik kolm soovi olekski raisatud. Laura mõtleb hoolikalt järele ning soovib alles siis. Sest kõige suurem soov on juba täide läinud. Laura on Lätimaal. Kodus.
Miks Avoti on Avoti
EMA sõdib umbrohuga, tahab peenart teha. Midagi mulda panna. Mingi salati või tilli. Laura näeb, kuidas Ema kisub üles ka maltsad ja nõgesed.
– Mida me siis sööme, kui nälg tuleb? – muutub Laura ärevaks. Kõlab justkui hoiatushuikena, tahtmatult, aga kõlab.
Ema ajab selja sirgeks ning vaatab Laurat. Justkui tahaks midagi öelda, justkui ei tahaks. Ema vaatab ja vaikib, ainult näoilmed muutuvad, ei jõua neile järele. Justkui hõljuks heina heilutav heitlik tuulepuhang üle niidu. Kas heina või mälestusi. Ema hambad oleksid suisa valu täis, kõik korraga. Ema silmad tumenevad viivuks, aga mitte kauaks. Ühed ilmed korvavad jõevirvetena teisi. Ema mõtteist ei saa aru, virvendused ei lase. Kust tuli see tuulepuhang?
– Laura, nälga ei tule enam kunagi, mitte kunagi. Lätimaal ei tule nälga. Malts ja nõgesed on Lätimaal umbrohuks, nõnda kui ohakad ja see neetud orashein! Kõik tuleb välja kiskuda! Tule parem appi.
Ema on jõevirved taltsaks teinud.
Laura ei taha. Laurale ei meeldi rohida. Laural on muud toimetused. Üks meelepahavirve pääseb Emalt siiski valla.
– Mida sa kollanokk õige lobised! Sa pole õiget nälga ülepea tundnudki! Mis asjapulk sa üldse oled, et näljast rääkida! Mida sa, johhaidii, üldse näljast tead! Ja üldse! – Ema viskab kõpla maha ja kisab.
Kas Laura on süüdi, et pole õiget nälga näinud? Mida see Ema jaurab? Mida Laurale ette heidab? Üldse!
Jaa, kui Laura Siberis sündis, oli tõeline nälg juba möödas. Aga pooleldi nälg oli ikka alles. Aga pidev näljatunne oli ikka alles. Nagu olid ikka alles nälja- ja mälestushirmud. Nälg võis naasta, võis iga jumalapäev naasta. Laura pole nälga näinud, aga on näljajuttudest tuubil nagu veest triikis soosamblakamar, tuubil teiste inimeste mälestustest, nutust ja halast näljasurnute pärast. Ema vennast, vaarisast – Avoti vanaperemehest. Teadmiseks pole ju kõike tarvis oma silmadega näha. Tundmiseks pole ju kõike tarvis ise üle elada. Kas Ema ei teagi seda? Laurale ei meeldi, et Ema viskab maltsa ja nõgesed jõledate usside kombel minema. Laura tõuseb öösel üles ja otsib kuhjast üles. Sest need on söödavad, see on toit ja toitu tuleb austada, toiduga nii ei saa, aga äkki tuleb ikkagi nälg?
– Kas me enam kasepungi ei korjagi? – Laura pidi alati abiks olema, üks plekk-kruus tuli alati täis korjata.
– Kas sa ei näe, et kased on juba lehes? Ei!
– Aga toomingamarju?
– Ei.
– Ning tšeremšat ei korja ka enam?
– Tšeremša ei kasvagi üldse Lätimaal. Siin kasvab ikka päris küüslauk.
– Laura tahab seedripähkleid.
– Oota, sügisel on sarapuud pähklitest triikis. Навалом.
– Laura tahab seedripähkleid!
– Siis sõida ise Siberisse järele!
– Laura tahab süüa!
– Me ju alles sõime, näri rabarberit. Õhtul keedame kartuleid, eks? Aga ära enam neid rohelisi õunaubinaid söö, kullake, mäletad, mis juhtus? – Tunda on, et Ema kahetseb oma kisahäält.
Mis juhtus? Pahasti. Kõht läks lahti. Mitte et kõhus oleks auk, aga kõikse söödu kihutab otserodu välja.
Isa pole veel uut kemmergut jõudnud teha. Ta peab lauad hankima, naelu pole samuti, ja kes siis auku kaevab, kui isegi laudu ja naelu pole veel olemas? Laura peab vanas käima. Aga vana on auguääreni täis. Isa ütleb augu kohta prillauk. Laura ei taha mäletada, aga Laura ei suuda ka unustada.
Kuidas Laura prillaugule istus. Prillaugul tuleb istuda, mitte vene sõdurite moodi jalgupidi peale ronida. Laura hoiab istudes kahe käega kinni. Lahtine kõht tühjendub kiiresti, Laura sirutab puruksrebitud ajalehe järele. Laura pidi ise kokku voltima ja voltimiskoha järgi katki rebima. Pepu vajub äkitsi natuke sügavamale ja… Laura ei taha meelde tuletada! Vastik! Laura tunneb pepuga rooja. See on inimeste rooja, miks just see on kõige vastikum? Hobuserooja, lehmarooja pole midagi, aga inimeste oma?
Ta ei püsi jälestusest paigal, käed ei hoia, ning Laura pepu vajub veelgi sügavamale. Laura tunneb vana, kuivanud rooja, üks sihuke teravam on torganud otsa sinna kohta, tüdrukute kohta, see on valus. Ai! Laura kargab vastikusest ja hirmust, ära, ära, ära, minema siit!
Laura iiveldab, ta tunneb end alandatuna, roojasena, Laurat põletab sügav häbitunne. Kuidas end puhtaks pesta, kuidas uuesti puhtaks saada? Laura katkub rohtu ja pühib, rebib takjalehti ja puhastab. Vesi on ainult kaevus, aga seal on Vetevaim, Laura ei saa sinna minna. Laura ei saa tuppa minna, seal on Isa, ei, isegi Ema juurde ei saa Laura sellisena minna.
Laura tormab umbnelja niidule, Laura ei tule enam tagasi, Laura pole enam see, kes enne, jalad takerduvad pika heina sisse, takjad torgivad, ja nõgesed kõrvetavad, Laura tormab niidule, põgeneb inimeste rooja eest, põgeneb vastikuse eest, jookseb, kukub, tõuseb ja jookseb jälle edasi.
Laura jääb põõsasse magama, sest jooksmiseks pole enam jaksu.
Laura tunneb, et haiseb, sest Laura oli käsi kleiti pühkinud, et saaks pisarad ära pühkida. Kleit haiseb, nägu haiseb! Laura haiseb! Kus on Laura pääsemine?
Mis see on? Põõsa juures on pink. Põõsas varjab seda, aga Laura näeb ära. Märkab siis allikat. Haistab allikat! Esiti haistab, siis märkab.
Puurennist