Rahunenud Laura avastab, et Major on vormimütsi maha unustanud. Ripub seal, kuhu pandudki. Selle võiks Taadile viia! Sellist mütsi küll Taadil pole! Rukkilillesinine on ilus värv. Taadile meeldiks. Kas Isa endale tahaks seda mütsi? Ei, ta viskab selle aknast välja. Miks?
Siseneb vissis Vagunisaatja. Huulevärv on hävinud, kulmukaared kadunud, silmad punnis.
– Kas seltsimees Major ei jätnud oma furaškat kupeesse?
– Tõesti ei tea, aga eks otsige, – ärgitab Isa.
– Ei tea. Millise furaška? – imestab Ema.
– Mis asi see furaška on? – usutleb Laura.
Vagunisaatja virutab kupeeukse tigedalt kinni.
– Njura, – ütleb Ema.
– Igatahes, – ütleb Isa.
Perroon
KOHE, KOHE pääseb LAURA rongist välja! Ealeski, ealeski ei tarvitse tal enam rongiga sõita! Kõik kolmekesi passivad juba vaguniukse esisel kitsal ribal. Ema ja Isa on kahvatud ning erutusest higimärjad.
– Laurake, me oleme kohe kodus! Kas saad aru? –
Ema nuuksub läbi pisarate.
– Džonni, vaata, seal on Upītes! Näe, seal! – Ema näitab Isale läbi akna.
– Kus? Kus? – Isa pole märganud, kuigi endal nina vastu klaasi ning rongki on käiku aeglustanud. See jääbki juba tasapisi seisma.
– Džonni, kallis, kas me oleme tõesti kodus? – Ema ei suuda uskuda, ei suuda.
– Jaa. – Isa on vait ja heitunud, ka temagi ei suuda uskuda, ei suuda.
– Jaa! Jaa! Jaa! Kodus! – Laura lausa kiljub, sest tema suudab uskuda, suudab küll!
Keegi ei ohjelda teda. Vagunisaatja tõstab vaikides üles sellise trepiastmeid katva kaane, et nad välja pääseksid. Koduni viivad trepiastmed!
– Õnnelikku kojusaabumist! – lausub vagunisaatja vaikselt ja südamlikult.
Ta silmad on pisarais. Vagunisaatja teab, kust nad naasid. Teab, kui kole kaua nad sõitma pidid. Et Laura kõht valutas.
Laura on selle kõik välja pasundanud. Ema sai seepeale pahaseks, sest mõtlen, et pole tarvis tervele ilmale pasundada, aga Laura ei saa, ei suuda mitte pasundada!
Nad on juba perroonil! Laura aistib värsket tuult, päiksesooja õhku, see haarab Laura peast taldadeni, tõstab maast lahti, jessas, mis nali – õhk tõstab Laura õhku, õhk tõstab Laura õhku!
Laura ihkab naerda ja anduda, sest see on ju Läti õhk, ihkab Läti õhule sülle saada. Põlved kõiguvad, pea käib ringi, ta komistab, aga pole hullu, kõik kombes, õhk, ainult õhk – see ei jõua nõnda rasket Laurat hoida. Kust see õhk võiski teada, et Laura nii raske on. Ta adub, kuivõrd Läti õhk on Laura vastu armas, kui hea on tuuleke. Õhk teab Laurat. Tuuleke teab Laurat. Nõnda nagu haljendav rohi, nõnda nagu helesinine taevas, nõnda nagu perroon. Kõik teavad Laurat!
Maa aurab pärast vihma ning Laura tajub soojas maahinguses suurt armastust. Laura tahab vastata sellisele suurele armastusele, tal on, millega vastata, aga silmis lööb äkitsi pimedaks. Mitte ju kauaks. Varsti on maailm jälle valge. Vastuvudiv must kutsu on ka armas. Ta liputab saba ja naeratleb. Isegi must kutsu tunneb Laurat!
– Ära põnna, laps! See on Rips! – sosistab Miima. Miima on armas kui haljas rohi, kui lõhnav muld.
– Rips! Rips! Jäta tüdruk rahule! – põristab Taat. Taat on armas kui soe õhk, kui sinitaevas.
Kogu ümbrus näib Laurale armas ja tuttav. Jalad lähevad põlvist naljakalt nõrgaks. Silmis lööb jälle pimedaks. Laura süda hakkab valusklema. Isa vinnab Laura õhku.
– See tuleb kauasest ootamisest. See tuleb kauasest unistamisest. Küll läheb üle, lase nüüd olla! – Ema sasib Laura juukseid.
Ei, ei, see pole pelgalt Laura ootustest, see pole pelgalt Laura unistustest. See pole pelgalt Laura süda, kes nüüd õnnest valusklemas. Ei, Laura teab, et need on kogu Baraki-rahva südamed, koduhõllanduse ja kodumaaigatsuse unistustest tuubil. Need on Laurasse nagu hoiukarbikesse kogunenud ja sisse vupsanud. Buka, Asja, Maia, Levani, Jukka, Madaliina ja kõigi, kõigi ihad ja unistused. Hoiukarbike on raske, täis ju. Seepärast Laura jalad nõrkevadki. Seepärast lööb silmiski pimedaks. Aga kõige rohkem Laura südamesse saabuvast sõnumist. See tuleb perroonilt.
– Laura, Sul pole ealeski tarvis mu armastuse eest heidelda, ei paluda, ei nõuda, sest sul on see juba olemas – armastus.
Seda ütleb perroon, kes siis veel! Perroon on kivine, need on vihmajärgselt sillerdavad sillutiskivid. Perrooniks on värvilised kivikesed rohelise rohuhatiga, see ongi esimeseks Läti maalapikeseks, kus Laura jalad astuvad. Miks – astuvad? Laura ei astu. Laura asetab jala õrnalt nagu silitades.
– Päike hellitab sind armastusega, armastust õhkub sulle maast, armastust annavad sulle puud ja rohi, ning taevalt saad armastuse kingiks. Sest oled ju kodus. Ning võid tulla perroonile mängima. Nagu tuli su Ema, nagu tuli su vanaisa Edmunds, nagu tuli kord Miima. – Laura naeratab, mõeldes, kuidas Miima perroonil lustis.
Laura tundis end nõnda justkui oleks maailma kõige suuremast õnnekaevust välja tõmmanud kõige suurema õnneloosi. Aga ühtaegu võladki kaela saanud. Kui inimene on õnnekaevust midagi väga kallist ja ihaldusväärset, siis on ta väga õnnelik. Aga inimene ei suuda ka unustada, et on õnneloosi saamiseks palju võlgu võtnud. Palju, palju, jõledalt palju võlgu võtnud. Õnn, õnn, miks sa küll täielik ei saa olla? Mismoodi Laura võla, kogu selle hiiglama võla saab ära makstud?
Miima ja Taat
– VAATA, LAPS, SEAL on Miima ja Taat! – Ema raputab õlast.
– Miima on Ema vanaema. Taat on Ema vanaisa. Ema hakkas juba väiksest peast neid nõndaviisi kutsuma ning nõnda kutsub neid siiamaani.
Laura avab silmad. Mis see on? Miima ja Taat on õudselt vanad! Laura teadis juba, et nad on vanad. Oli hoiatatud. Aga mitte ju nõnda vanad! Laura pole nii vanu inimesi veel kunagi näinud. Siberis ei ole nõnda vanu inimesi.
– Armas Jumal! Armas Jumal! Armas Jumal! – Miima nutab ning embab kõiki järgemööda.
– Rips, Rips! – Laura kaisutab kutsikat.
– Tere siis, tere kojujõudmist! – Taadi hääl ja käed värisevad. Ka kepp, millele Taat toetub, väriseb.
Laura täheldab midagi üpriski tavatut. Kuidas küll nii vanadel inimestel võib olla nii palju ilusaid, lumivalgeid hambaid? Siberis on kõikidel hambad välja kukkunud. Siberis pole Miimast ja Taadist palju, palju noorematel ühtegi hammast. Kes saab, laseb metallhambad panna. Laura on näinud isegi täit suud puha kuldhammastega. Siberis oli ühel sedasi. Mingil natšalnikul. Aga selliseid ilusaid, lumivalgeid hambaid pole Laura näinud. Laura märkas pealekauba rongis, et tal üks esihammas loksub. Aga kui Laural on äkitsi skorbuut?
– Miks sul on nii palju hambaid? – Laura usutleb nii Miimat kui ka Taati.
Mõlemad naeratavad kohmetult. Miks nii pisupaokil huultega, selliste hammastega võiks hoopiski laiasuisemalt naeratada.
– Jõudsime need veel Ulmanise ajal panna, – õigustab Miima.
– Just enne venelaste tulekut, – selgitab Taat.
– Laura! – Ema ei luba rohkem hammaste kohta pärida.
– See on mu mees Jānis, – Ema tutvustab Isa, ta kummardab ujedalt ja viisakalt.
– Oh, jumaluke, küll sa oled pikk, pojake. Aga nõnda kõhnuke, – lausub