Giljotiin! Isa öeldud sõna tuleb Laurale meelde. Veel ühte musta nimekirja sattumine oleks sama, mis giljotiini alla sattuda! Nõnda isa ütleski. Aga pakk on õnneks Siberist tulnud. Selliseid postimajas lahti ei kisuta. Välismaa pakid kisutakse lahti, aga Siber pole välismaa, ja mis sealt Siberist ikka saata? Lames pole kellelgi tarvis teada, et pakk on tegelikult Londonist saadetud. London on Inglismaal, ning Inglismaa on küll välismaal.
Asja seitse venda olid paki Siberisse saatnud. Asja oli seitsmele vennale iga kord kirjutanud, et need liiga uhkeid asju ei saadaks, ning seitse venda olid samuti iga kord vastanud, et muidugi, muidugi, mingeid uhkeid asju nad küll ei saada, ikka midagi lihtsat ja tarvilikku. Seitse venda tahavad Laurale, nende ainsama õe ristitütrele, midagi kingituseks saata, näiteks kuldkella, aga Asja pidas Bukaga nõu ning vastab vendadele, et parem midagi muud, sest kuldkell olevat liiga lihtlabane. Siberis pidavat kõik kuldkelladega käima. Saatku vennad parem aspiriini ja mannajahu.
Laura jääb mõttesse. Ta ootab juba nii kaua Bukat ja Asjat. Aasta pärast, nad tulevad aasta pärast. Kui kaua see on? Veel kaua. Laura igatseb. Nii kaua – tervelt üks aasta – kestab Laura igatsus.
Laura kergitab oma ilusaid riideid, mida keegi teine ei tohi näha. Miimal oli õigus olnud. Riided on rasked. Vist ikka noorkuus õmmeldud. Kohe kindlasti. Inglismaal pole ju kellelgi lätlaste uskumustest aimu.
Pood. Ära räägi Lätimaast halba!
LAURA LÄHEB EMAGA poodi! Laura pole mitte kunagi poes käinud. Siberis oli lavka, aga see jäi kaugele, teda kaasa ei võetud. Aga siin on Lätimaa, ning Laura läheb poodi! Mõlemad olid end nõnda kui said üles mukkinud, Ema värvis huuled ära, et äkki juhtub mõnda tuttavat trehvama. Laurat oli hoiatatud, et igale vastutulijale tuleb tere öelda. Ükspuha, kas oma või võõras. Nii on Lätimaal ette nähtud. Kniksu pole vaja, ainult siis, kui kätt annab. Aga kedagi ei tulegi vastu, küll on kahju.
Poes on letid ja riiulid. Letil on kaal ja arvelaud. Riiulitel on suured purgid. Veel on pudelitega riiul. Poolikud, kulkud, õltsid, igaühel oma nimi. Veel on väikeste punaste ja siniste karpidega riiul.
– Mis neis karpides on? – Laurale meeldivad nende värvilised sildid.
– Vürtsikilud ja räimed tomatis. – Laura võpatab, sest oli Emalt küsinud, aga rämedal häälel vastab hoopiski võõras tädi.
– Võtate? Palju? – Võõras tädi kiirustab takka, kuigi poes polegi teisi ostjaid.
Laura arvab, et see on kindlasti müüjatädi, kes muu.
– Kaks kilu ja kaks räime. Ikka karpi, – Ema nägu läheb naerule.
– Mida veel? – Müüjatädi rutleb ega tavatsegi ülepea vastu naeratada.
– Kaks vormileiba ja kolm saia. Kas see on või? – Ema näitab midagi vitriinis.
– See on kombirasv. Saiapäts on viimane, – müüjatädi õngitseb letilt muljutud saiapätsi.
– Ning kaks vormileiba ka, palun, – tuletab Ema meelde.
– Mis kell on? – pärib müüjatädi Emalt, lüües rinnad uhkelt letti.
Müüjatädi pärimine paneb Ema imestama. Kell on tal selja taga. Ripub seinal. Laura imestab samuti, aga ei näita välja. Muidu peaks Laura müüjatädi pärimise peale üles tunnistama, et ta ei tunne veel kella. Ei kella ega kalendrit. Laura ei suuda kuidagi aru saada, mispidi võib suure jõe kombel voolavat aega kuidagi tükikaupa jaotada.
– Kümme minutit kaksteist läbi, – teatab Ema.
– Novot. Aga ise tahate vormileiba. Kella kaheksaks tuleb tulla, kui poodi tuuakse. Pole vaja poole päevani põõnutada. Seisate järjekorras ära nagu teisedki. Tunni ajaga on otsas, – uhkustab müüjatädi.
– Mis seal suurtes purkides on? – pärib Ema, ise vaevu ärritust tagasi hoides.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.