Shirley jäeti tiibklaveri juurde seisma ja tühjusse korrutama: „Oh, muidugi, muidugi.” Tal polnud õrna aimugi, kes on Norman Bailey, kuid ta tundis, et pea käib veidi ringi. Juba järgmisel päeval helistas ta Edela-Inglismaa regionaalhaiglasse ja päris vabatahtliku töö järele, isegi Howardile ütlemata, mis tal plaanis on. Saanud kinnitust, et vaja on vaid laitmatut iseloomu, tervet mõistust ja tugevaid jalgu, küsis ta avalduse blanketti.
Vabatahtlikutöö oli avanud Shirley’le terve uue toreda maailma. See oli unelm, mille Julia Fawley oli talle tiibklaveri juures kogemata kinkinud: unelm sellest, kuidas ta seisab, käed häbelikult kõhu peal koos, kiletatud läbipääsuluba kaelas, samal ajal kui kuninganna säravalt naeratavast abipersonalist pikkamisi möödub. Ta nägi end laitmatut reveranssi tegemas; see äratas kuninganna tähelepanu, ta seisatas, et juttu ajada; ta õnnitles Shirley’t selle eest, et too heldelt oma vaba aega haigetele pühendab … sähvatus ja foto ja järgmise päeva ajalehed … „kuninganna vestleb haigla vabatahtliku, proua Shirley Mollisoniga …” Mõnikord, kui Shirley sellele kujutluspildile tõeliselt keskendus, muutus ta peaaegu hardaks.
Vabatahtlikutöö haiglas oli andnud Shirley’le uue helkiva relva, millega Maureeni upsakust kärpida. Kui Keni lesk poemüüjast äripartneriks muundus otsekui Tuhkatriinu, oli ta nii tähtsaks läinud, et see ajas Shirley marru (ehkki ta talus seda kõike leebe naeratusega). Kuid Shirley oli taas kõrgema seisundi hõivanud; tema ei töötanud raha pärast, vaid südameheadusest. Vabatahtlikutöö oli stiilne; seda tegid naised, kel polnud lisaraha vaja, naised nagu tema ja Julia Fawley. Mis veelgi tähtsam, haigla võimaldas Shirley’le juurdepääsu tohutule klatšimaardlale, millega summutada Maureeni tüütut loba uuest kohvikust.
Sel hommikul teatas Shirley vabatahtlike juhendajale kindla tooniga, et eelistab palatit number kakskümmend kaheksa, ning ta saadetigi onkoloogiaosakonda. Palatis number kakskümmend kaheksa oli ta soetanud ainsa haiglaõest sõbranna; mõned noored õed võisid vabatahtlikke tõredalt ja üleolevalt kohelda, aga Ruth Price, kes oli hiljuti, pärast kuueteistkümneaastast vaheaega õetööle tagasi pöördunud, oli algusest peale meeldiv olnud. Nagu Shirley ütles, olid nad mõlemad Pagfordi naised, ja see ühendas neid.
(Ehkki tegelikult polnud Shirley Pagfordis sündinud. Shirley ja tema noorem õde olid koos emaga kitsas räpases Yarvili korteris üles kasvanud. Shirley ema jõi ülearu; ta ei lahutanud end tüdrukute isast, kes nägu ei näidanud. Paistis, et kõik kohalikud mehed teadsid Shirley ema nimepidi ja muhelesid temast rääkides … kuid see oli ammu ja Shirley arvas, et minevik kaob, kui sellest iial juttu ei tee. Ta keeldus meenutamast.)
Shirley ja Ruth tervitasid teineteist rõõmsalt, kuid hommikupoolik oli töörohke ja aega oli vaid kõige napimaks mõttevahetuseks Barry Fairbrotheri ootamatu surma teemal. Nad leppisid kokku, et saavad lõunavaheajal kell pool üks kokku ja Shirley läks pika sammuga raamatulaenutuskäru järele.
Ta oli oivalises tujus. Ta nägi oma tulevikku niisama selgelt, nagu oleks see juba tõelisuseks saanud. Howard, Miles ja Aubrey Fawley panevad jõud kokku, et Fields igaveseks ära lõigata, ja see annab põhjust piduliku õhtusöögi korraldamiseks Sweetlove House’is …
Shirley meelest oli see koht hunnitu: hiiglasuur aed oma päikesekella, pöetud hekkide ja tiikidega; avar paneelitud eeskoda; tiibklaveril seisev hõberaamis foto, mis kujutas mõisaomanikku kuningliku printsessiga naljatamas. Shirley ei märganud Fawley’de suhtumises endasse või oma mehesse vähimatki üleolevat armulikkust; kuid samas oli nii palju hälvitavaid lõhnu, mis tema tähelepanu endale tõmbasid, iga kord kui ta Fawley’de orbiidile sattus. Ta kujutas ette, kuidas nad istuvad viiekesi eraviisilisel õhtusöögil ühes imeilusas väikeses kõrvaltoas, Howard Julia kõrval, tema ise Aubrey paremal käel, ja Miles nende vahel. (Shirley kujutluses oli Samantha paratamatult ikka kusagil mujal.)
Shirley ja Ruth leidsid teineteist kell pool üks jogurtileti ääres. Lärmakas haiglasöökla polnud veel nii rahvarohke nagu kella ühe ajal ning õde ja vabatahtlik leidsid seina ääres üsna hõlpsalt kleepuva raasukesi täis laua kahele.
„Kuidas Simon elab? Kuidas poistel läheb?” küsis Shirley, kui Ruth oli laua puhtaks pühkinud ja nad olid söögi kandikutelt lauale tõstnud ning istusid teineteise vastas, lobisemiseks valmis.
„Si elab hästi, tänan küsimast, hästi. Toob täna uue arvuti koju. Poisid ootavad pikisilmi; kujutad isegi ette.”
See polnud päris tõsi. Nii Andrew’l kui ka Paulil oli odav sülearvuti; lauaarvuti kügeles tillukese elutoa nurgas ja kumbki poiss ei pannud sellele näppugi ligi, kuna ei tahtnud isa silma alla sattuda. Ruth rääkis Shirley’le oma poegadest tihti nii, nagu oleksid nad palju nooremad, kui olid: kaasa võetavad, kergesti kasvatatavad, hõlpsalt lõbustatavad. Võib-olla tahtis ta ennast nooremana näidata, rõhutada enda ja Shirley vanusevahet – see oli peaaegu kaks aastakümmet –, et nad veelgi rohkem ema ja tütre moodi oleksid. Ruthi ema oli kümme aastat tagasi surnud; ta tundis oma elus vanemast naisest puudust, ja Shirley suhted oma tütrega, oli ta Ruthile vihjanud, polnud sellised, nagu oleksid võinud olla.
„Miles ja mina oleme alati väga lähedased olnud. Kuid Patricia, tema on alati raske iseloomuga olnud. Praegu on ta Londonis.”
Ruth oleks tahtnud sellest rohkem kuulda, kuid see, mida tema ja Shirley teineteises hindasid, oli suursugune vaoshoitus; uhkus selle üle, et maailmale näidati vaid siledat pealispinda. Sestap surus Ruth kiusliku uudishimu maha, ehkki lootis salamisi, et saab omal ajal teada, mis Patricia iseloomus nii rasket on.
Shirley ja Ruth hakkasid teineteisele kohe meeldima vastastikuse äratundmise tõttu, et teine on naine nagu temagi, naine, kelle suurim uhkus on oma mehe kiindumuse äratamine ja hoidmine. Nagu vabamüürlastele, oli oma aumõiste neilegi oluline ja nad tundsid selle tõttu end teineteise seltskonnas turvalisemalt kui ühegi teise naisega. Nende süükaaslus oli veelgi nauditavam, kuna seda vürtsitas üleolekutunne, sest salamahti haletses kumbki naine teist abikaasa valiku pärast. Ruthi meelest oli Howardi välimus groteskne ja ta ei suutnud kuidagi aru saada, miks oli sõbranna, kelle täidlane, kuid õrn ilu oli säilinud, nõustunud sellise mehega abielluma. Shirley, kes ei mäletanud, et oleks kunagi Simonit näinud või kuulnud teda Pagfordi kõrgemate sfääridega seoses mainitavat ja kelle arvates Ruthil puudus igasugune seltsielu, pidas Ruthi meest eraklikuks äpuks.
„Niisiis ma nägin, kuidas Miles ja Samantha koos Barryga haiglasse tulid,” ütles Ruth ilma sissejuhatuseta põhiteemast kinni haarates. Tal oli palju vähem vestluslikku lihvi kui Shirley’l ning tal oli raske varjata janu Pagfordi kõmu järele, millele ta ligi ei pääsenud, kuna elas alevi kohal kõrgel künkal ning oli Simoni seltsimatuse tõttu alevist ära lõigatud. „Kas nad nägid seda pealt?”
„Oo jaa,” vastas Shirley. „Nad sõid golfiklubis õhtust. Pühapäeva õhtu, tead küll, tüdrukud olid kooli sõitnud ja Sam eelistab väljas süüa, ta pole eriti hea kokk …”
Ühiste kohvipauside ajal oli Ruth vähehaaval Milesi ja Samantha abielu tõelisest loost üht-teist teada saanud. Shirley oli talle rääkinud, et tema poeg pidi Samantha ära võtma, sest Samantha jäi Lexie’ga rasedaks.
„Nad on elanud nii hästi, kui võimalik,” ohkas Shirley rõõmsalt ja vapralt. „Miles käitus õigesti; teisiti poleks ma lasknudki tal käituda. Tüdrukud on toredad. Kahju, et Milesil poega ei ole; ta oleks poisile imetore isa olnud. Kuid Sam ei tahtnud kolmandat last.”
Ruth hoidis tallel viimse kui looritatud kriitikakübeme, mille Shirley oma minia kohta poetas. Ruth oli juba ammu, siis kui ta koos nelja-aastase Andrew’ga Püha Tooma kooli lasteaiaklassi läks ning seal Samanthat ja tema tütart Lexie’t kohtas, esimesest pilgust Samanthale vimma kandma hakanud. Oma valju naeru ja sügava dekoltee ning kahemõtteliste naljadega, millega ta teiste laste emasid lõbustas, oli Samantha Ruthile ohtliku kiskja mulje jätnud. Aastaid oli Ruth põlglikult jälginud, kuidas Samantha lastevanemate õhtutel Vikram Jawandaga rääkides oma suure rinna letti lõi, ning koos Simoniga mööda seinaääri hiilinud, et ei peaks selle naisega juttu tegema.
Shirley