„Seega on vallavolikogus vaba koht,” ütles Ruth hetkel, mil Shirley jõudis jutuga sinnamaale, kus Miles ja Samantha näitelava Colin ja Tessa Wallile loovutasid.
„Meie nimetame seda ajutiselt vabanenud kohaks,” ütles Shirley lahkelt.
Ruth tõmbas sügavalt hinge.
„Simon,” ütles ta pelgalt rääkimisest erutudes, „tahab kandideerida.”
Shirley naeratas masinlikult, kergitas viisaka üllatusega kulme ja rüüpas lonksu kohvi, et oma ilmet varjata. Ruthil polnud aimugi, et ta oli öelnud midagi sellist, mis sõbrannat ärritas. Ruth oli arvanud, et Shirley rõõmustab mõttest, et nende mehed hakkavad koos vallavolikogus istuma, ja ta aimas ähmaselt, et Shirley võib selles abiks olla.
„Ta ütles seda mulle eile õhtul,” jätkas Ruth tähtsalt. „Ta on juba mõnda aega sellele mõelnud.”
Mõne teise asja, millest Simon oli rääkinud – võimalus Graysilt pistist võtta, et ta endiselt volikogu peatöövõtjaks jääks –, oli Ruth mõtteist välja tõrjunud, nagu ta tõrjus meelest kõik Simoni väikesed riukad, tema pisikuriteod.
„Mul polnud aimugi, et Simonit huvitab kohalikku omavalitsusse pääsemine,” ütles Shirley kergel ja meeldival toonil.
„Oo jaa,” vastas Ruth, kellel polnud sellest samuti aimugi olnud, „ta on väga huvitatud.”
„Kas ta on doktor Jawandaga rääkinud?” küsis Shirley taas teed rüübates. „Kas tema soovitas Simonil kandideerida?”
Küsimus jahmatas Ruthi ja tema ehe hämming oli silmaga näha.
„Ei, ma … Simon pole aastate viisi arsti juures käinud. See tähendab, tal on väga hea tervis.”
Shirley naeratas. Kui mees tegutseb üksi, Jawanda fraktsiooni toetuseta, siis ei kujuta Simon endast mitte kui mingisugust ohtu. Ta tundis isegi Ruthile kaasa, sest teda ootas ebameeldiv üllatus. Temal, Shirley’l, kes tundis kõiki, kel Pagfordis vähegi kaalu oli, oleks raske Ruthi meest äragi tunda, kui too delikatessipoodi sisse astuks: kes küll vaese Ruthi arust tema poolt hääletab? Teisalt teadis Shirley, et on üks küsimus, mille rutiinset esitamist Howard ja Aubrey temalt ootavad.
„Kas Simon on alati Pagfordis elanud?”
„Ei, ta sündis Fieldsis,” vastas Ruth.
„Aa,” kostis Shirley.
Ta tõmbas jogurtitopsil hõbepaberist kaane pealt, haaras lusika ja võttis mõtlikult suutäie. Tõsiasja, et Simon kaldub tõenäoliselt Fieldsi poole, ükskõik millised tema valituks osutumise väljavaated ka polnud, tasus teada.
„Kas see, kuidas kandideerida, pannakse koduleheküljele kirja?” küsis Ruth hilinenud abivalmidusele ja innule lootes.
„Oi jah,” vastas Shirley ebamääraselt. „Küllap vist.”
III
Andrew, Paksu ja veel kakskümmend seitse õpilast istusid kolmapäeva pärastlõunal viimases tunnis, mida Paksu nimetas „spasmaatikaks”. See oli tagantpoolt teine materühm ja tundi andis osakonna kõige saamatum õpetaja: äsja õpetajaks koolitatud, laigulise näoga noor naine, kes ei suutnud klassis korda pidada ja näis tihti nutu ääre peal olevat. Paksu, kes oli eelmisel aastal nimme halvasti õppinud, oli tipprühmast spasmaatikasse üle viidud. Andrew, kes oli eluaeg numbritega vaeva näinud, elas hirmus, et ta viiakse koos Krystal Weedoni ja tolle tädipoja Dane Tullyga viimasesse rühma.
Andrew ja Paksu istusid kõrvuti tagapingis. Aeg-ajalt, kui ta klassi lõbustamisest või korralagedustele õhutamisest tüdis, näitas Paksu Andrew’le, kuidas ülesandeid lahendada. Kära oli kõrvulukustav. Preili Harvey karjus neist kõigist üle ja palus vaikust. Töölehti rikkusid roppused; õpilased tõusid toolijalgadega põrandat kriipides iga natukese aja tagant, et üksteise pingi juures käia; väikesed viskerelvad lendasid üle klassi iga kord, kui preili Harvey pilgu ära pööras. Mõnikord leidis Paksu põhjust mööda klassi ringi kõndida ja Suhvli vedrutavat jäikade käsivartega kõnnakut järele teha. Siin olid Paksu naljad kõige söakamad; inglise keele tunnis, kus nii tema kui ka Andrew olid tipprühmas, ei vaevunud ta Suhvlit materjalina pruukima.
Sukhvinder Jawanda istus otse Andrew’ ees. Kunagi ammu, algkoolis, olid Andrew, Paksu ja mõni teine poiss Sukhvinderit pikast sinakasmustast patsist sikutanud; kullimängus oli sellest väga hõlpus kinni haarata ja toona oli pats olnud vastupandamatu kiusatus, kuna see nõnda õpetaja pilgu eest varjatult tüdruku seljal rippus. Kuid Andrew’l polnud enam mingit tahtmist seda kiskuda ega üldse Sukhvinderit puudutada; Sukhvinder oli üks väheseid tüdrukuid, kellest tema pilk vähimagi huvita üle libises. Pärast seda, kui Paksu sellele tema tähelepanu juhtis, oli Andrew hakanud märkama pehmet tumedat udet tüdruku ülahuulel. Sukhvinderi vanemal õel Jaswantil oli väike vormikas keha, peenike piht ja nägu, mis oli enne Gaia tulekut oma kõrgete sarnade, sileda kullakarva naha ja niiskete pruunide mandlisilmadega Andrew’ meelest ilus olnud. Muidugi polnud tal lootustki Jaswanti kätte saada: too oli kaks aastat vanem ja kuuenda klassi kõige targem tüdruk, kellest õhkus teadlikkust oma viimsest kui võlust.
Sukhvinder oli ainus inimene klassis, kes mingit kära ei teinud. Selg kühmus ja pea töö kohal madalale langetatud, oli ta justkui keskendumuse kookonisse tõmbunud. Ta oli kampsuni vasaku varruka niimoodi alla tõmmanud, et see kattis tema käe täielikult, ning varrukaots moodustas villase rusika. Tema täielik liikumatus näis vaat et hooplemisena.
„Suur hermafrodiit istub vaikselt ja vagusi,” sosistas Paksu, pilk Sukhvinderi kuklal. „Vuntsidega, aga suurte tissidega – teadlased on karvase meesnaise vastuoludest jahmunud.”
Andrew itsitas, ehkki ei tundnud end päris mugavalt. Tal oleks parem tunne olnud, kui ta oleks teadnud, et Sukhvinder ei kuule, mida Paksu ütleb. Kui Andrew viimati Paksu juures käis, oli Paksu talle näidanud sõnumeid, mida ta korrapäraselt Sukhvinderi Facebooki leheküljele saatis. Ta oli internetist hirsutismi kohta infot ja pilte otsinud ning saatis tsitaadi või pildi päevas.
See oli omamoodi naljakas, kuid tegi Andrew’ kohmetuks. Otse öeldes polnud Sukhvinder selleks põhjust andnud: tundus, et ta on liiga kerge saak. Andrew’le meeldis kõige rohkem see, kui Paksu oma teravat keelt autoriteetide, upsakate või enesega rahul olevate tegelaste vastu pruukis.
„Oma rinnahoidjat kandvast habetunud karjast eraldatud,” ütles Paksu, „istub ta mõttesse vajunult ja juurdleb, kas kitsehabe sobiks talle.”
Andrew naeris, tundis siis süümepiinu, kuid Paksu kaotas huvi ja asus oma töölehe nullidest kipras pärakuid sehkendama. Andrew üritas ära arvata, kuhu panna kümnendkoma, ning mõtles koolibussiga kojusõidule ja Gaiale. Koolist koju sõites oli alati raskem sellist kohta leida, kust saab tüdrukut silmas pidada, sest Gaia oli enne tema bussijõudmist sageli juba sõitjate summast ümbritsetud või liiga kaugel. Nende esmaspäevahommikusel kogunemisel jagatud lust polnud kusagile viinud. Gaia polnud Andrew’ga bussis silmsidet loonud ei hommikul ega hiljem, ka polnud tüdruk ühelgi teisel moel märku andnud, et ta poisi olemasolust midagi teab. Oma kiindumuse nelja nädala jooksul polnud Andrew õieti Gaiaga rääkinudki. Ta üritas avalauseid moodustada, sellal kui tema ümber käis spasmaatika melu. „Esmaspäevasel kogunemisel sai ikka nalja …”
„Sukhvinder, kas sul on midagi viga?”
Preili Harvey, kes oli Sukhvinderi töö kohale kummardunud, et seda hinnata, vahtis tüdrukule näkku. Andrew nägi ikka veel töö kohal küürutavat Sukhvinderit pead raputamas ning käsi näo ette löömas.
„Wallah!” sosistas Kevin Cooper kuuldavalt kaks rida eespool. „Wallah! Maapähkel!”
Ta üritas tähelepanu sellele juhtida, mida nad juba teadsid: et õlgade kerge värina järgi otsustades Sukhvinder nuttis ja et preili Harvey tegi lootusetuid ja vaevalisi katseid välja uurida, mis lahti on. Klass märkas, et õpetaja valvsus on kahanenud, ja lärmas valjemini.
„Maapähkel! Wallah!”
Andrew