Kuni külalised teed jõid, ootasime meie, lapsed, aias nende väljatulekut – kas nad tõesti lähevad jalutama ja ei kutsugi meid kaasa? Kogu seltskond väljus terrassi kaudu – minu ema koos Maria Feodorovnaga kõige ees, kuid vanaema oli koju jäänud. „Serjoža! Petja!” hüüdis ema. Jooksime silmapilk välja ja jäime kõrge külalise taha seisma nagu kaks paaži. Jalutasime mööda teeradu alla, läksime üle Lvovi silla, käisime vanades varemetes jõe järsul kaldal; kõndisime teisele sillale, mida lapsed kutsusid „pikaks sillaks”, kuigi ta polnud teistest pikem, vaid lihtsalt kitsam; käisime „tsaari lehtla” juures, kus oli Nikolai I büst tema külaskäigu auks, ja jõudsime sealt metsa viiva värava juurde, kus ootasid tõllad, et sõidutada meid mööda parki.
Tulevane keisrinna oli armas, rõõmsas, peaaegu lapselikus meeleolus. Ta noppis lilli nii paremalt kui vasemalt teepervelt; ja kui äkki maasikat märkas, siis rõõmustas nagu laps. Seda tähele pannes hakkasime koos vennaga maasikaid noppima ja talle viima. Meid vapustas, et ta sõi ära kõik marjad, isegi täiesti rohelised… Kui läksime alla mööda järsku teerada, mis tuleb „tsaari lehtla” juurest, kuulsin, kuidas ta ema käest küsis:
„Vous ne l’avez pas vu?” (Te pole teda näinud?)
„Mais non, pas encore!”(Veel mitte.)
„Je vais vous le montrer.” (Ma näitan teda teile.)
Ta seisatas ja hakkas kaelamedaljoni avama. Kinnastega ja ilma peeglita oli seda raske teha ning ema aitas teda:
„Vous permettez?” (Kas lubate?) Ema avas medaljoni ja hüüatas: „Quel beau garçon!” (Kui ilus poiss!)
„Kes see on?” küsisin mina.
„See on minu poeg,” ütles tulevane keisrinna, troonipärija abikaasa.
„C’est les premiers paroles que je vous entends prononcer en russe (need on esimesed venekeelsed sõnad, mida ma teie suust kuulen),” ütles mu ema.
Kui me tõldade juurde jõudsime, istusid ema ja Maria Feodorovna esimesse kahekohalisse sarabani, teistele jäid kolm ülejäänut. Ema võttis ohjad ja nõksas minu poole peaga, et ma istuksin tagumisse pukk. Hakkasime sõitma. Kui pidulikult kõlas rataste veeremine peenel kruusal! Falli park on tohutu suur; seal on viiskümmend neli versta teeradu. Ja kui mitmekesised need on: mööda merekallast, männimetsa, mööda rohelisi aasu, piki jõge, jõe kohal, tõusud ja langused. Ma ei tea midagi, mis oleks võrreldav Falli pargiga ilu ja veetlevuse poolest… Maria Feodorovna oli vaimustuses, palus tihti peatuda, et imetleda vaadet või noppida lilli. Kui me sõitma hakkasime, oli tal põlvedel sinine jakk, millel olid ankrutega pronksnööbid. Ema võttis selle jaki ja pani mulle põlvedele, et ma seda hoiaksin. Märkasin taskus kinnist ümbrikku kauni monogrammiga; ma tahtsin kohutavalt tema käekirja näha, aga ka seda, kellele on kiri adresseeritud. See soov piinas mind terve tee. Kuid ma ei söandanudki ümbrikku ringi pöörata. Tulevase keisrinna käekirja nägin ma hiljem küll, kuid kellele oli adresseeritud see kiri, jääb igavesti saladuseks… Kui koju jõudsime, algas lõuna. Meie, lapsed, sõime sel päeval mõisavalitseja Lilienkampfi juures… Pärast lõunat istutas Maria Feodorovna kastani sama labidaga, millega oli istutanud kase Nikolai I. Kui ta oma kindaid mullast puhastas, võttis ema minu taskuräti ja pühkis ta käed üle.
Ongi kõik, mis ma suudan meenutada. Pärast nende lahkumist oli muidugi palju rääkimist, vahetati päeva jooksul kogunenud muljeid. Panin tähele, et kui jutt läks Žukovskajale, siis justkui tasandati häält; ema ütles: „Ta, vaeseke, pidi ju iga pingi peal puhkama.” Alles palju-palju aastaid hiljem sain teada, et Žukovskaja ootas tol ajal last suurvürst Aleksei Aleksandrovitšilt; et alles mõne päeva eest olid nad palunud keisrinnalt luba laulatuseks, kuid ei saanud seda. Žukovskaja sünnitas poja Aleksei, kes sai krahv Belevski perekonnanime. Kuigi ma ei saanud tol ajal millestki aru, sain ma ometi aru sellest, et ei tohi suurtelt inimestelt pärida, millest nad räägivad, kui nad teevad seda sellisel toonil. Ainult et miks suured inimesed ei võiks oodata, kuni lapsed ära lähevad, kui nad tahavad rääkida asjadest, mida lapsed kuulda ei tohi?.. Samal õhtul – praegu meenub, et see oli 10. juuli 1871 – kui me vennaga olime magama heitnud, tuli meie tuppa vana ülemteener Nikolai Rõbakov, et oma muljeid jagada. Ta rääkis poolihääli, traagiliselt sosistades:
„Milline hooletus!..”
„Mis lahti?”
„Kõik on Eduardi süü.” (See oli teine teener.)
„Mis siis juhtus?”
„Me ju leppisime temaga kokku, et noad-kahvlid jäävad tema vastutada, ja tema jättis kahe silma vahele.”
„Mis asja?”
„Pakkusin herneid. Vaatan – Maria Feodorovna ei söö; herned on taldrikul, aga ta ei söö. Milles asi, mõtlesin kohe. Siis nägin, et tal ei ole ju kahvlit. Aga ta ei küsinud ka – näed siis, kui tasase loomuga!”
See oli ka ainuke tõrvatilk tseremoonias sel keerulisel päeval.
Falli majas, mis muidu oli nii helge ja sõbralik, oli üks tuba, kuhu meie, lapsed, sisenesime teatud hirmuga – see oli sünge, vaikne ja seal ei istunud kunagi kedagi. See oli minu vanavanaisa Benckendorffi kabinet. Suure kirjutuslaua taga seisis kõrge seljatoega tugitool; laual olid Aleksandr I, Nikolai I ning Benckendorffi vanemate pronksbüstid. Pronksi oli üldse palju: suurtükimudelid, Kutuzovi ja Barclay de Tolly väikesed monumendid; kirjapress, mis oli valmistatud Aleksander I kirstu küljest võetud puutükist, kaetud pronksiga ning ehitud krooniga. Palju mappe gravüüride ja plaanidega; kõrged raamatukapid; kaheteistkümnenda aasta mälestusmedalid.
„…kus seinte peal on keisrimaalid.”21
Seal rippus kuulus Kollmanni akvarell – dekabristide mäss Senati väljakul; puiestee, suletutiga kindralid, käsi käskivalt tõstetud, sõdurid, valged rihmad tumedatel mundritel ja kahurisuitsus Peeter Suure monument. On huvitav mõelda, et selle pildi ees seisis ja vaatas seda ka minu dekabristist vanaisa, kes veetis Siberist tagasitulnuna 1863. aasta suve oma poja ämma juures… Selles toas olid kõik asjad kuidagi eriliselt vait. Seal lõhnas vanade aegade järele rohkem kui ülejäänud majas; seal oli kogu aeg tahtmine kelleltki küsida: „Kas tohib?” Kuigi tegelikult polnud seal kunagi kedagi. Ainsast aknast paistis kosk; teisel pool jõge oli mäe otsas „tare” – suvemaja, mida üks vanaproua, baroness Milinka Sacken, kutsus „das Schweizerhaus im russischen Stil” (vene stiilis šveitsi majake).
Milinka Sacken! Mis ammune mälestus! Falli lähim naaber. Kuus versta mööda Reveli teed oli suur valge kasarmutüüpi maja, kaks kõhukat torni kummaski otsas, selle nimi oli Faehna (Vääna). Seal ta elaski, omanik Stackelbergi vallaline tädi, ja juhtis tema majapidamist, ühendades kokkuhoiu ettekirjutusi aristokraatlikkuse taotlustega. Väikest kasvu, punane nina keset kortsulist nägu, seisis ta sirgelt ja