Juba ammu on avatud vaguniaknas stepiõhu paitav, lõhnav puudutus. Paremat ja vasemat kätt kord rukki, kord kaera pehme lainetus. Päike loojub ja teda vaadata peaaegu polegi valus: maa ja taeva vahel voogab mingi muretu tänulikkus… Rong sõidab vaikselt. Võib kokku lugeda tema pehmete pöörete rütmi ja rattalöökide ühtlase kordumise. Lõokesed tõusevad lendu, langevad alla, liuglevad, kaovad. Kõlisev õhk heliseb joovastavalt, lendavate loogete silmustest vöödiline.
On hea olla, kuid see kestab kaua; aeglaselt, liiga aeglaselt veereb vagun; liiga aeglane on puhkimine ja nii ükskõikse aeglusega laotuvad ja sulavad suitsupahvakud… Vile. Paistabki punane veevõtutorn ja ongi lõpuks meie armas räpane Volkonskaja jaam. Maha tuleb ronida vasemalt.
Kiiremini, kiiremini läbi räpase „saali” trepile. Sõidab ette hall kuljustega troika; vana kutsar tervitab päralejõudmise puhul. Kähku, kähku asjad vankrisse. Hakkame sõitma. Jälle kuljused. Rataste all kõmatas vaksaliõue sillutis, kõmatasid vabisevad sillalauad – ja me jõuame välja mustmullasele teele. See on pehme, vaikne… Seljatagant kostab vile; rong puhib, võtab hoogu, puhkimine muutub pingelisemaks, rataste mürin kiireneb, nõrgeneb, kaob… Kuskil on kuulda põldvutti.
Kui kaugel on kõik see, mida ma armastan! Kui kaugel! Firenze, Veneetsia! Kas tõesti viivad needsamad rööpad, mida mööda rong stepikaugustesse kadus, ka teieni? Kui kaugel on kõik sealne, kivine ja suursugune!.. Jah, kui kaugel on kõik, mida ma armastan, ja kuidas ma armastan kõike, mis on ümberringi! Kodumaa, kodumaa!.. Siin on kõik nii pehme, mullast ja õlgedest. Ajaloolane Solovjov jagas Euroopa kaheks – kivist ja puust Euroopaks…
Vanker veereb ja priipassihobuse trengipuu puudutab riivamisi teeäärset rukist. Hämardub. Õhtune õhk on õitsvast rukkist rammus… Lõppeva päeva õhtused helid; tagasitee rammetu alandlikkus. Õlgede, suitsu ja sõnniku lõhn… Kaugenevasse silmapiiri ei lõiku miski, vahest ainult vasturuttav look… Loojangutaeva kustuv tulekahi. Tolmupilve kinni jäänud pingeline määgimine; harvad piitsaplaksud. Ja jälle vaikus; ja hämarus süveneb ja pimedus on üha tihedam… Ootamatu haugatus, ootamatu korsatus, kauge lõkke ootamatu kuma pilkases öös…
Rattad veerevad. Kord uinutades, kord äratades helisevad kuljused. Lõhnab hobusehigi järele. Priipassihobusel kõlksatab raud vastu rauda. Rattad veerevad… Näib, et ruumi pole olemas ja ka aega pole tunda.
Kuid äkki pahvatab roheluse, metsa värskuse lõhn – me läheneme pargile. Mustad tammed mustendavad mustemalt kui öömust taevas. Ja äkki uhab meid laksutava lärmiga üle ööbikutemeri – oleme jõudnud alleele. Allee lõpus põleb tuluke. See tähendab, et keegi on tulnud trepile. Söögitoa aknast sipsab valgust. Seal on juba ammu oodatud, siis kuulis keegi äkki öövaikuses tasast kabjaplaginat ja hüüdis: „Tulevad!”. Ja keegi kordas: „Tulevad! Tulevad!” Ja joosti tulega trepile. Allee lõpeb ja me jõuame välja avarale õuele; sõidame ümber suure rohelise sõõri – ja hobused peatuvad valgusvihus.
Oo esimest õhtusööki koduaiast võetud tilliga!
„Varemasti,” lausub Gogol, „ammu, minu noorusaastatel, jäädavalt mööda vilksatanud lapsepõlveaastatel tundsin ma rõõmu lähemalejõudmisest.” Peab ütlema, et ma olen alati, mitte ainult lapsepõlves „lähemalejõudmisest rõõmu tundnud”. Kui lähenesin juba seitsmendale aastakümnele, polnud selle rõõmu vahedus haihtunud. Ka praegu, kui olen alustamas seitsmendat aastakümmet ja kui sellest minevikust pole midagi järele jäänud, kui ka selles hingesopis, kus kasvasid kaunimad lilled, ei kasva enam ka koirohi mitte, ei suuda ma hingevärinata meenutada, kuidas ma meie armsale Pavlovkale aina lähemale jõudsin.
Rongide kellaajad vaheldusid mu mäletamist mööda tihti. Raske öelda, mida ma rohkem armastasin – kas saabuda öösel või päeval, aimata või näha. Kui päeval, siis jõudsime pärale tavaliselt kuue paiku. Mis tore aeg on see mõisas! Aeg, mil kuumus on veel maapinnas, taevast aga tuleb juba jahedust. Seisatan trepil. Rohelistele aasadele on laotunud puude pikad varjud; maja kõrval kastetakse lilli – ämbrite ja kastekannude kolin; reseeda ja petuuniate kohal sumisevad mesilased, kes igal aastal puumajakese voodrilaudade taga ulualust leiavad. Vaatan trepilt tagasi sinna, kust olen tulnud. Keset õue on roheline sõõr; keset sõõri üks neid tohutuid tellisekarva savist lillevaase, mis ma Firenzest olen toonud. Paremalt kummardub üle tee sõõri kohale ja on oma võra laiali laotanud tohutu kolmetüveline tamm; tohutu tamm – kui tema võra piirjooned maa peale joonistada, saaks ring ümbermõõduga oma kakssada sammu. Lastena käisime selle tamme okste vahel õppimas. Selle tamme võra all, tema varjus, ootas vana kutsar Varfolomei Deitš Hodõkin, millal tullakse trepile ja viibatakse, et hobused ette antaks… Vaatan üle rohelise sõõri alleele, mida mööda ma saabusin. Seda kutsutakse „Krahvi alleeks” eelmise omaniku Kušeljov-Bezborodko mälestuseks. Kunagi, seitsmekümnendate aastate alguses, oli meil „ökonoom” Katšenovski; ta üritas Krahvi alleed ümber ristida Vürsti alleeks, ent kuidas ta ka ei püüdnud, vana allee ei loobunud oma nimest. Ta on pikk, peaaegu terve verst; puud on pügatud müüriks, ainult ladvad ripnevad; ühtlaselt pügatud hekk ääristab teed allee lõpuni; kahe valge posti vahelt pääseb stepiavarusse. Seal hakkab päike loojuma; lõõmav kiir libiseb piki tervet alleed ja süütab Firenze vaasis särtsaka geraaniumi… Kui palju saabumisi ja lahkumisi on sellel alleel viiekümne kahe aasta jooksul olnud; kellele kohtumine, kellele ärasaatmine. Mis võib olla meeldivam võõrustamisest maakohas. Saata jaama vastu, valmistada ette tuba, tellida lõunasöök, arvata ära lemmikroog… Valged väravapostid lasevad rõõmsalt sisse, aga nad lasevad ka välja rõõmsalt, sest külalised lahkuvad kerge tundega; trepilt lehvitatakse rätikuid, kalessist daamirätikut ja kaabut; troika ongi juba pisike, peaaegu et kadunud, kuid postide vahel kauguses õõtsuvad daami päevavari või jalutuskepi otsa tõstetud meesterahva kaabu…
Minu vastu, alleest vasemale, jääb valge kõrvalhoone, niinimetatud „piimamaja” – mitte oma värvi pärast, vaid seetõttu, et kunagi oli seal jääkamber, kus hoiti piima. Armas kõrge katusega kivimaja, selles on midagi gootilikku. Keset viilkatust on tuulelipp-kukk. Tema all on neli tähte, tema ümber neli ilmakaart, kuid ta meenutab tuulelippe Aleksei Tolstoi luuletusest, kes „ei tea, kuhu poole pöörata” – õhk on nii vaikne. Temal, kukel, pole põhjust eelistada üht ilmakaart, kuid ta vaatab läände, üle allee, sinna, kuhu loojub päike, kus on Kriuša küla, kust on alati vihma oodata; ilmselt on ta pärast viimast vihma nõndamoodi jäänudki… Kukest madalamal, räästa all näitab kell kahe minuti pärast kuus. Üle rohelise aasa viib selle maja juurde tsementeeritud tee, kummalgi pool lillepeenar, mis hõõgub loojangukiire hüvastijätupaituses. Mööda seda uhket teed, sillerdades kullast ja smaragdidest ning õõtsutades oma hinnalist saba, kõnnib uhkeldav paabulind… Teel suure maja juurest kõrvalhooneni seisab meie armas vana ait – valge vanamoodne ampiirstiilis kiviehitis neljast sambast portikusega. Kui kallis on mulle mälestus tema uste raudsest raginast… „Piimamaja” kell lööb kuus. Seinal, mis on päeva jooksul endasse imenud halastamatu päikese lakkamatut kuumust, jätkub palavust ka trepile. Ehitasin selle suure trepi rõdu alla nimelt selleks, et seal hommikuses jaheduses kohvi juua; kuid praegu on palav; lähme teisele poole.
Eeskojas embab jahedus; luugid on kogu päev kinni olnud; nad tehti alles nüüd lahti ja telliskivivärvi seinad hõõguvad lõõmava kiire käes. Tumerohelise vaibaga tammine trepp viib üles ja keerab portreedetuppa. Seinal ripub suur Pannini maal: meresadam, laevad, tornid – ka seal on loojang. Lakke on kinnitatud vasest ripplamp, selline, nagu Püha Markuse katedraalis Veneetsias. Ja edasi tuleb tammepuust nikerdatud raamatukogu kahekordse täisklaasist aknaga: sealt avaneb vaade aasale, tohututele tammedele, kaugele orule ning veel kaugemal – hõbepajudele; nende taga helgib tiigipind ja tiigi taga on jälle puud, pargi kaugem serv. Kuiva stepi jätsin enda taha trepile ja siin on nüüd metsa roheline mahl… Armas raamatukogu! Kolm põlvkonda on siin vihmaseid päevi ja pikki sügisõhtuid mööda saatnud… Jõuan läbi kahe korruse ulatuva võõrastetoa kivist terrassile – see on kaunistatud lilledega ja ma tunnen juba lõhnast ära tuberooside mürgise kohalolu… Terrassi ees seisavad ringis kümme tammevägilast, kerkivate varjude jaheduses mõttesse vajunud; ainult ladva kõige kõrgemad lehed kumavad päikese käes, mis jääb teisele poole maja. Puude all on pingid