Kodumaa. Mälestused. Sergei Volkonski

võib öelda, otsmikku vastu maad tagudes puges märgatavale positsioonile valitsusringkondades ja ametliku vaimulikkonna seas. Tema juures käidi, temaga peeti nõu. Ta elas kuulsas Mjatlevite majas, punases majas Iisaku väljaku ja Potštamtskaja tänava nurgal, maja sammastega sissekäigu ees võis tihti näha metropoliidi reasrakendis neljahobusetõlda. „Kindral Bogdanovitši pildid” on tolleaegne kroonika. Kirjeldan ühte neist, mis oli pühendatud Talupanga loomisele. Põllul on talumees hobuse ja adraga; taamal küla, kirik. Mees on peatunud ja vaatab üles. Seal, taevasinas, ripub Vene riigivapp; kahepäine kotkas on nööriga seotud tiibu lehvitava valge tuvi, Püha Vaimu külge. Talumees lööb hardunult risti ette. All on vastav luuletus selle kohta, kuidas keiser talumehe eest hoolitseb; luuletus on, nagu selles kirjandusžanris ikka, vagatsev-lääge. Neid pilte saadeti laiali üle terve meie armsa kodumaa ja nende jagamisest tehti sündmus. Ajalehtedes ilmusid sõnumid: „Pärast hommikupalvust jagati kirikutrepil inimestele nii-ja-nii mitu tuhat kindral Bogdanovitši pilti. Rahvas vaatas neid huviga ja luges meeleliigutusega.” Raske uskuda, kuid sellistesse mängudesse suhtuti väga tõsiselt. Küsisin ühelt siseministri abilt:

      „Kuidas te võite sellist asja mitte ainult et soosida, vaid üldse taluda?”

      „Mis parata,” vastas ta, „see on meie ainus võimalus võidelda põrandaaluse kirjandusega.”

      Milline nõrkus – arvata, et selles on jõud… Aga kindral Bogdanovitš oli tuntud isik; tema eined olid kuulsad; mingiks juubeliks sai ta keisri tänukirja. Kõik teadsid, et ta võtab häbenemata altkäemaksu; ta kauples oma eestkostega selle ilma vägevate juures. Üks tema naise sugulane rääkis mulle loo, mis olevat fakt. Bogdanovitš ootas mingit hädasolijat, kes oli väga rikas ja vajas väga tema eestkostet. Ta õpetas oma pojale (see oli vist ohvitser), et see tuleks külalise seal olles tuppa, räägiks, et on võrgutanud ühe tütarlapse ja et tüdruku isa nõuab nüüd kahjutasu…