Kui palju mõistatusi! Peamine neist aga kõlab nii: kuidas saab inimene, kes ei ole jäetud ilma mitte ainult „ülearusest”, vaid ka hädapärasest (valgusest, soojusest, leivast) ja kes vireleb hullemas puuduses kui viimane kehvik – kuidas saab ta kirjutada ühe raamatu teise järel ning olla seejuures veel silmanähtavalt rõõmuski – lihtsalt sellepärast, et on elus?
Kõik ei mõtle sellistele küsimustele, kuid vastust aimab siiski igaüks. Just nagu too väike kommunist, kes Borissoglebskis Volkonskite perekonna külastamise pärast arreteerituna ülekuulamisel väitis: „Ega ma vürstide pool ei käinud, vaid inimeste pool”, nõnda tajus iga kommunist, olgu ta kõrges või madalas ametis, niivõrd kui temas oli säilinud inimlikkust, omal nahal toda inimlikkuse võimu. Lühidalt: kommunistidel oli Volkonski ees häbi ja nad austasid teda, ehkki ei mõistnud. „Te esindate muidugi kodanlikku kultuuri, kuid te olete iseseisev ja jääte omal moel endale truuks,” niisuguse hinnangu andis Volkonskile justiitsasjade komissar Krassikov. Või siis see naisehääl, mis telefonis anus, et Volkonski peaks loenguid mingis tuhande esimeses stuudios. Loengutest ei tulnud midagi välja, ent kolm päeva hiljem sai lektor oma üllatuseks palve esitajalt toidupakikese. Anuv hääl oli kuulunud tuntud kommunistile.
Jah, need on tilgad meres. Väetid õlitilgad verises meres, ei need suuda tormi vaigistada! Kuid ärgem hakakem kommunistide kombel iga väärtust hulgaga mõõtma ning ärgem unustagem, et igale elajale leidub vastukaaluks ka Orpheus!
Nüüd jääb veel kõnelda Volkonski keelest. Selle peamine omadus on nõtkus. Kirjeldustes on see kui viiulipoogen, dialoogis kui mõõk, mõtteis kui peitel. Vürstiga võib rahulik olla, sest sõnad ei juhi teda ja tema ei juhi sõnu. Nende vahel valitseb vaba liit, loomulik kooskõla – just nagu on kõige muugagi vürsti olemuses. See pole juveliiritöö (esteetluse ülipüüdlikkusest küürus selg) ega laliseva vaimustuse laviin, sealt ei leia ponnistusi ega kaost. Keel on rühikas ja sirge, just nagu tema ise. See keel on sündinud koos temaga, see on temast lahutamatu, tema teine ihu.
Sõnadesse pandud mõtted on juba töntsid mõtted, vaid õnnelikel loometundidel sünnivad mõtted ja sõnad üheskoos. Piinarikas küsimus „kuidas seda öelda?” tähendab tegelikult üksnes teadvustamata küsimust „kuidas seda selgeks mõelda?”. Sõnade otsimine näitab mõtte ebatäiuslikkust – täpsustage mõtet, siis saab ka sõna teravaks. Nii ja ainult nii jõutakse viimistletud mõtteterani. Täiuslik mõte tuleb vormistada mõtteterana, teisiti pole võimalik. Kuid lisaks nõnda viimistletud vormile on keelel veel üks suur võlu, tema peamine maagia: rütm, hingus. Rütm on emotsionaalse alge jaoks seesama, mis viimistletud vorm mõttele – tema olemasolu tõend. „Hingan, järelikult olen,” ütleb hing.
Vürst Volkonski hingab ühtaegu sügavalt ja kõrgelt, lugeja tunneb end tema rütmis rahulikult ja vabalt nagu hea ujuja veerohkes jões. Avame „Falli” esimese lehekülje. Aknast avaneb vaade joale. „Meri helgib kaugel, jõgi mühiseb sügaval, aken on kõrgel ning nende vahel on õhk ja avarus…” Mis see siis on, kui mitte täiuslik hingamine? Samas „Fallis” kõneldakse ka muistse jumala nägemisest: „Seal teisel pool jõge künka ees aasal seisab pronksist mees, Apollo nimeks; pole näha, mille peal ta seisab – tema jalge ees on pilved, ta on just nagu taevas või nagu taevaelanik maa peal…” Ning paar rida edasi: „Ja kui palju aastaid juba puurivad valged kivilõvid sellel terrassil oma liikumatut pilku liikumatusse öhe…”
Keha viimne hetk maa peal on jäädvustatud nõnda: „Nii ilmus lume ja pakase kätte ja suundus Falli kodukirikusse, niinimetatud „kirikumajja” punase riide ja Rooma palmilehtedega kaetud vürstinna Maria Aleksandrovna Volkonskaja kirst… Valgete lumepatjade alt piilusid mustad kuuseoksad, kuidas rohelised palmilehed hauda libisevad… Kakskümmend aastat elu kadusid reaalsusest ja muundusid mälestuste hapraks vineks. Ja sel ajal kui halastamatu maamuld tasandas piiri oleviku ja lahkuva mineviku vahel, nägin ma üle meie all kasvava metsa latvade, kuidas tasandiku valge surilina taga ühineb meri taevaga…”
Mis meid ses kirjelduses hämmastab? Surma väljendavate esemete tegusus. Ütleksin isegi, et siin on surm (liikumatus) antud edasi liikumise kaudu. Punane kirst tõuseb võitjana esile, kuuseoksad piiluvad lume alt, rohelised palmilehed libistavad end hauda, maamuld ise tasandab piirid. Kõik toimub inimesest sõltumata. Ja nii rohkest liikumisest sünnib – rahu. Kuid ega autor ainult selles lõigus lase „hingetuil” esemeil elada, liikuda. „Kui pehmelt ja madalalt poeb maa vee alla; valge liiv laotub helendavas vetevoos…” – „Hõbedane vesi jõesopis virvendab. Tõuseb lendu tutiga kiivitaja, tiivad longus, jalad ripakil – pole jõudnud veel kõhu alla tõmmata… Vanker koliseb ja kõigub…”
Nõnda tajuvad metslased, nõnda tajuvad lapsed, nõnda tajuvad poeedid. Kuid lisaks pahuralt kõikuvale vankrile peitub ses lõigus ka teistlaadi väärtus: „võbeleb ja hõbeleb”15, see annab kohe – kooskõla kaudu – edasi ka virve ja sära! Oo, Volkonski, suur kooskõlameister! Vaatame kõige lihtsamaid näiteid: „Vesi võbeleb, hõbeleb…” – „Kaless veereb; kutsar kõigub pukis. Kuu on kõrgel, kaugel” Ja nüüd ka keerukamat, mitte nii silmanähtavat, vaid sisemist kooskõla, milles kajastub revolutsiooniline Peterburg. „Kanalite võred sisse langenud, majade keldrid vett täis valgunud…”16 Langenud – valgunud… Kas kuulete siin vastukaja, mis sõnade tähendusest sõltumatagi kasvab kaebeks? Sõnad ise oigavad, hüüavad appi. Siin see ongi – terve mõistuse kohtule allumatu, oma võidukuses vaieldamatu Sõnamaagia (needused, itkud, loitsud, nutulaulud)! Rida lühikesi lööke – kuulake: „Lõokesed tõusevad lendu, langevad alla, liuglevad, kaovad.” – „Rong puhib, võtab hoogu, puhkimine muutub pingelisemaks, rataste mürin kiireneb, nõrgeneb, kaob…” Tõus muutub pingeks – pinge jõuab haripunkti – leiab lahenduse ja kaob – algus ja lõpp sulavad ühte …
Kuulen siin repliiki: „Nojah, pärast kõike seda, mida on viimasel ajal proosarütmi arendamiseks tehtud …”
Volkonski rütm on mulle armas, sest see on loomulik. Kui selle sünni juures üldse keegi viibis, siis ilmselt üksnes – Jumal!
Niisama loomulikud ehk Jumala antud, nagu on Volkonski rütm, on ka tema kujundid. Näiteks murdunud kuueharuline pihlakas lebab maas kui täht. (Kuus haru kui kiired.) Või „puude saared”, või „jääraku neem”. „Arhitektooniline allee…” (Kohe kangastub gooti katedraal.) „Lõikusmasina tiivuline pöörlemine, külvimasina tärisev hüplemine.” Peatugem viivuks lõikusmasinal. Kolme sõnaga on antud kõik: nii liikumine kui ka vorm, isegi näkku puhuv tuuleiil… Kuid proovige sõnu ümber tõstes öelda: „tiivulise lõikusmasina pöörlemine”. Kõigepealt torkab pähe küsimus: kas tõesti olid sel tiivad? Kogu tähelepanu koondub tiibadele, taju takerdub, kujutluspilti ei teki. Kuid „tiivuline pöörlemine” – ei mingit kahtlust – sa lendad!
Ja nüüd helikujundeist (mis, muide, peaaegu puuduvad imažinistidel – välja arvatud Jesseninil endal –, nad on hämmastavalt „kõva kuulmisega”). „Räägib kui raiudes”, niidumehe „kurguhäälne ergutushüüd”, mesimummu „pahane sumin”.17 Milles peitub nende jõud? Kõik vahepealsed sõnad on ära jäetud, mulje esitatakse nii, nagu see esimesel hetkel tekib, edasi antakse peaaegu vahetu taju. Seegi on lapselik võte. Tühja täis ajalehekeelest rikutud täiskasvanud lõppude lõpuks isegi ei mõtle nii. Kui öelda „pahane sumin”, siis see ongi juba kujund. Kujundite hulka arvan ma ka väljendi „hundilik altkulmupilk”18, mis mind ennast eriti paelub. Me kõik