Nüüd veel viimane pildike hüvastijätuks. Revolutsioon, kaos, häving … Vürst Volkonski pügab pargitee veerel aiakääridega põõsaid. Sealt möödub keegi kaitsevärvi kuue ja kalifeedega tegelane, imestab vürsti nähes, vajub mõttesse ning küsib osavõtlikult: „Kelle jaoks te siin niiviisi rassite? Lausa valus vaadata. Ise te ju tulemust ei näe.” – „Ega ma enda jaoks, ma ilu pärast.” – „Ja kes pärast teid pügama hakkab?” – „Pärast mind ei pügatagi, siis hakatakse raiuma.” Kasvatamise žest on tal käe sees.
Loomistung põhjatu sügaviku serval – see ongi surematus! Volkonski aiakääride kriiksumine – see ongi vastus kirvehoopidele!
Aednik. Õpetaja. Mõeldes Jumalale loomise alguspäevil, näen teda alati aednikuna. Jumala esimestele päevadele mõeldes meenuvad iga kord Goethe viimased päevad. Goethe tema eluõhtul viib mõtte alati vürst Volkonskile. Mõni vürst Volkonski raamat (näiteks „Kunsti vastukajasid”) on oma objekti poolest Goethe olemusele „Kodumaast” lähedasemgi. „Kodumaas” on – autori kangelasliku enesesalgamise arvel – antud palju ruumi ajalikule, ümbritsevale, väljaspool tema enda olemust toimuvale. „Rääkigu teised minust, kui see neile huvi pakub – mina eelistan rääkida teistest.” Volkonski ütles seda seoses direktoriametiga, kuid sama hästi võib need sõnad üle kanda tervele raamatule. Kogu raamat ongi teistest. Mis ime läbi siis mina, lugeja, tõin kõigi teiste seast esile ühe – tema? Isiksus on see lihtne ja imetlusväärne ime, mida ei õnnestu varjata isegi arveraamatus! Me loeme ülestähendusi nähtust, kuuldust, läbikaalutust, kuid… see kõik on nähtud tema silmadega, kuuldud tema kõrvadega, kaalutud tema kaaludega, ja seepärast langeb kõik ajalik raamatust ära otsekui koorik, kest, ning kogu teose kohal kõrgub goethelikus nimbuses laup. Nõnda saab argisest, peaaegu päevakajalisest raamatust document divin (aitab juba meist, humains13!). Selles seisnebki Volkonski peamine sugulus Goethega: „Alles Vergängliche ist nur ein Gleichnis” – „Kõik maine on pelk metafoor”. Goethe ei vaadanud elu „kõrvalt”, vaid kõrgusest. Kõrvaltvaatajana näed ühte külge, ei muud. Eks seegi ole parem kui rahvasummast välja vaadata (kirikus või turul – on’s seal vahet?), aga… Pühakotta minnes ei leia me kooripealsest paremat kohta – seal on torn lähemal ja seljad ei varja altarit. Kooripealne pole nii kõrgilt üleolev kui esimesed kohad põrandal! Kooripealne tähendab eraldatust, esimene rida põrandal tähendab oma tühiste maiste õiguste rõhutamist. Revolutsioonil on voli teha esimesed viimasteks, aga ei ealeski kõrgeid madalaks. Vaade kooripealselt (sama, mis hobuselt!) on jumalik vaade. Isegi kui põrandal kehtivad nii- või naasugused vaheseinad (vürstile vürstlikud, töölisele proletaarsed!), siis ülevalt vaadates on kõik võrdsed, ühtmoodi tühised, ühtviisi – all. Armetud seisusevahed!
„À vol d’oiseau”, „dans les nuages” 14… Kõigis neis väljendeis, millega siitilma väikekodanlus püüab vaimset äravalitust naeruvääristada, peitub teadvustamata tõde, omamoodi auavaldus. Mägi on tasandikust üle tänu sellele, et talle on avatud kõik kaugused. Luban endal esitada siin vürst Volkonski tähelepaneku, mida ta on põgusalt maininud ka ühes teises raamatus: „Kaugused on liikumatud, siit ka kõrguste rahu.” Kui ma ei teaks, et seda on öelnud Volkonski, peaksin pikemalt mõtlemata autoriks Goethet.
Niisiis võin ma vürst Volkonskit julgelt nimetada eluõpetajaks. Mis puutub tema teatrialasesse loomingulis-loengulisse tegevusse, siis pole ma kummaski vallas mingi kohtumõistja. Kohut saab mõista ainult vaieldavas küsimuses, ent vürst Volkonski väärtus seisnebki just tema vaieldamatuses; lisaks peab kohtunik vastavat ala armastama, kuid siinsete ridade kirjutaja ei tunne teatri vastu isegi pelka uudishimu. Tean ainult juhusliku pealtnägijana, et kõigis õppeasutustes, kus Volkonski loenguid pidas, oli tunniplaanis tema õppeaine nimetuseks märgitud: „Volkonski”. Volkonski loeb Volkonskit.
Lektor pidi tegema oma tööd revolutsiooni erakorralistes tingimustes. Alustanud 1918. aastal Tambovi Rahvaülikoolis, tegutses ta seejärel kaks ja pool aastat Moskvas, ilma et oleks sealt kuhugi mujale pääsenud. Moskva aastail 1918–1921… Mis meelde tuleb? Ennekõike – plangud. Bolševikel näikse üldse olevat plankudega mingi pentsik salasuhe – need tuleb kas lammutada või salapäraste pookstaavidega ehtida. (Noid kirjutisi kohe küll lugema ei õpi; ja mis veel rääkida dekreetides peituvast mõttest!) Küttepõuda, dekreete ja mahalaskmisi meenutades võib niisiis vabalt öelda: sein annab sooja, sein annab teada, sein annab viimse rahu.
Sümboolne kirg seinte, müüride, teisisõnu piiride järele. Parteilisuse müür. Aga… ei ühti! Volkonski pidas ikkagi oma süsteemist loenguid revolutsioonilises Moskvas: Muusikalise Draama Instituudis, Proletkultis, paljudes stuudiotes. Teda kuulas Moskva igat seltsi noorsugu eesotsas kommunistidest juhtidega. Millised olid suhted ühtede ja teistega?
„Sellest suurest rahvahulgast, mis kõikvõimalikes „stuudiotes” kolme aasta jooksul minu silme eest läbi käis, leidsin ma ainult ühe keskkonna, kus oli tõelist värskust. See oli tööliste keskkond. Siin nägin ma säravaid, teadmishimulisi silmi; iga sõna võeti vastu usaldusega ning janunedes. Pidasin väga palju loenguid niinimetatud Proletkultis. Seal olid eranditult töölised, teistele kehtis protsent. Jään alati tänutundega meenutama neid noori, nende suhtumist minu töösse ja minusse endasse.” Ja nüüd üks juhtum, mis sellist suhtumist kõige eredamalt kujutab. Kord loengule minnes avastas lektor oma suureks üllatuseks, et „õppenõukogu koosoleku määrusega” oli tema tundidesse saadetud järelevaataja, instruktor, kes pidi stuudiolastele selgitama, mis on Volkonski näpunäidetes vastuvõetav ja mis mitte. Kuid kohe sealsamas kuulis ta ka stuudiolaste vastust: meie oleme täiskasvanud inimesed, me tunneme kunsti vastu igakülgset huvi ega talu sellist valvet Volkonski üle. Kes need stuudiolased olid? Tume mass, töölised, „tööloomad”, keda kommunistlikud toreerod olid juba kolm aastat ühtejärge oma räbalatega vehkides üles kütnud. Kui toredad inimesed vaatasid nende seast vastu – terve rida! Sidelnikov, silmapaistvalt andekas plastikas, indiaanlase nägu, kommunist, vabatahtlik võitleja (hukkus hiljem jääl Kroonlinna lähistel); Aleksei Matavin, võrratu rütmitaju; tööline Nossov, kes suurel rütmikapeol esmakordselt lavale tulles mõistis, mida tähendab, kui öeldakse, et „kunst õilistab hinge”; kaks Tumanovit, üks lihtsalt Tumanov, teine piibuga Tumanov. Viimane aina vaatas ja vaikis, ent vastuseks lektori leebele noomitusele näitas ette vihikutäie igati põhjalikke märkmeid.
Paljud jäid meelde nimepidi, ent veel rohkem on nimeta mälestusi: „Nimesid ma rohkem ei mäleta, kuid see ei tähenda, et oleksin unustanud inimesed.” Ikka ja jälle tuleb Volkonski raamatus ette (eriti seal, kus kõneldakse „selle ilma väetitest”) südame ärevaid kokkutõmbeid, hirmu: „Äkki ta arvab, et olen ta unustanud?” Seesugusel iseäralikul südamemälul on ka eriline nimi: kirglik tänumeel. Tänu mille eest? Muidugi mitte tolle nisupüüli eest, mis tudengid talle oma kunstiretkelt kaasa tõid, mitte ka õunte eest, mis nad tema jaoks juba pärast ta stuudiost lahkumist kõrvale panid, vaid inimliku usalduse eest, selle eest, et nad olid lakanud vürsti umbusaldamast. Südamete eest, mis olid teravama pilguga kui punalippudest ja hieroglüüflikest dekreetidest pimestatud silmad.
Muide, õunte asjus leidis aset järgmine dialoog: „„Me panime teie osa kõrvale. Siin on aadress ja siin paber, millega kätte saab.” – „Mis te endale tüli teete! Teil läheb neid rohkem tarvis, mina saan ka ilma õunteta hakkama…” – „Ei-ei, me teame, et te töötate rohkem kui meie.” Tunnistan, et võib-olla oli see minu elu kõige hinnatum kompliment, see tunnustus kommunisti suust…” Ja mina omakorda tunnistan, et võib-olla kuulub see vürsti tunnistus kõige hinnalisemate sõnade hulka, mida ma oma elus olen kuulnud.
Vürst Volkonski lektoritöö Proletkultis oli väärtuslik, tema roll õpetajana – hiiglaslik. Andeid leidus sealses auditooriumis tema sõnul vähe (nagu igal pool!), kõigist oma kuulajaist pidas ta sünnipäraseks pärliks ainult üht ja seegi elas kuskil äärelinnas ning käis tunnis ainult