Millega see kõik meid võlub? Miks me seda nii väga armastame? Ma olen näinud tunduvalt kaunimaid paiku; ka maa on meil üsna kehvapoolne, kliima kuiv ja peale kahe tiigi pole pargis mingit vett. Kust siis see kiindumus, mis on meie olemuse juured mulda ajanud ja igasse puusse voolanud, mis õitseb lilledes, embab stepi ääretut üksluisust? Ma ei tea, kuidas on lugu teistega, kuid vastan enda eest. Minu jaoks on see pidev looming. Välja mõelda, teoks teha, näha igal saabumisel, kuidas kinnistub ja kasvab see, mida oled eelmistel aastatel teinud – mis lõputut rahuldust see toob. Jah, meie kant on üksluine nagu stepp ikka, kuid maja ümber on kakssada viiskümmend tiinu iidset parki. Kui vanemad mõisa 1863. aastal ostsid, oli kõik hooletusse jäetud; silma rõõmustasid vaid suured vanad puud, ümberringi olid aga nõgesed, takjad, oksaraod. Praegu on kõik puhas, värske ja hoolitsetud. Okaspuid polnud üldse; esimesed kaks puukest saabusid korvides meie tõlla katusel; veel 1868. aastal ulatus raudtee ainult kuni Tambovini. Toodi kaks puukest; need polnud harilikud kuused, vaid palsaminulud ja ema istutas nad kohe õuele sissepääsust paremale ja vasemale. Nüüd on nad suured ja nõristavad imeliselt lõhnavat vaiku…
Mu ema istutas vahetpidamata ja mina jätkasin seda. Tal polnud kerge; minul oli tunduvalt kergem. Esiteks töötasin mina juba ettevalmistatud pinnasel, teiseks oli minu ajal töölistel istandike suhtes juba välja kujunenud teatud austus. Ent kui raske oli mu emal kõike alustada! Istandikes karjatati vasikaid, noored kuused niideti vikatiga maha. Võib öelda, et esimesed kümme aastat polnud mitte loome-, vaid kasvatustöö. Ševõrjov on öelnud, et „Loos Igori sõjaretkest” väljendub poeetilises vormis meie põline eesmärk – võitlus kõnnumaaga. Võitlus kõnnumaaga oli ka minu ema tööks Pavlovkas ja kõnnumaa all ei tule mõista mitte ainult looduslikku kõnnumaad, vaid ka seda kõnnumaad, mille inimesed looduses tekitavad, ja seda kõnnumaad, mis on inimestes endis. Tal polnud kerge. Mingi inimeste mõistmatuse ja isegi pahatahtlikkuse stiihiline tulv pühkis tema kätetöö minema. Ta ei lasknud pead norgu; ja alles siis, kui inimesed tulemusi nägid, hakkasid nad mõistma selle väärtust, millega need tulemused saavutatakse. Pisitasa jõudis kätte hoolsa töö periood. Istutasin oja äärde jäärakusse sõnajala, sellise, missugust meil varem polnud nähtud; ta läks hästi kasvama – niitjad käisid temast hoolsalt ringiga mööda.
Istutasime salusid, terveid metsi ja nii palju okaspuid, et teinekord õhtuti oli õhus männilõhna ja seenedki tulid sellised, nagu neid siinkandis enne polnud. Sügavates jäärakutes oli võimatu jalgsi põõsastest ja humalaväätidest läbi tungida, praegu aga saab seal sõita neljahobuserakendi või autoga.
Kui ilus on park, kus pehmed rohelised rajad looklevad aasadel laialipillatud salude vahel ja suubuvad sirgetesse arhitektoonilistesse alleedesse! Tammeallee – nagu gooti kiriku sisemus, aga verstapikkune. Ning vahtraallee – kolm tõlda võivad kõrvuti liikuda, puude ladvad võlvina nende kohal kaardumas. Te ei suuda endale ette kujutada neid alleesid öösiti, kui seal autotulede valgel sõita! Teine maailm. Meenub, et kui minu pool käis Modest Iljitš Tšaikovski – ta saabus öösel –, läksin ma pargi servale talle vastu, ja selle asemel, et ta mööda alleed otse maja juurde tuua, keerasin pärast väravat vasemale, niinimetatud „Sergiuse parki”, jäärakusse. Jääraku põhja kaudu jõudsime nõkku, möödudes hallidest hõbepajudest ning kuupaistel sädelevast tiigist – ja siis sõitsime alleedel: ühele, teisele, kolmandale, tamme-, vahtra- ja kasealleele, väiksele tamme-, väiksele vahtra- ja „uuele” alleele… Kui palju alleede arhitektoonika võidab, kui selgelt ta välja joonistub laterna liikuvas valgusvihus, mis paneb lehtede võlvi eespool särama ja annab ta kohe pimedusele tagasi, rebib pimedusest välja ja heidab taas pimedusse. Sõnulseletamatuse võlu ja selle esimese mulje imetabasus on kordumatud. Nii jäigi Modest Iljitš selle juurde, et oma saabumise ajal nägi ta paiku, mida ei suutnud hiljem enam üles leida…
Park on huvitav dendroloogiliselt – ainuüksi okaspuid on üle kahekümne liigi. Viimase kolmekümne aasta jooksul oleme puistuid rajanud ka pargist väljapoole. Lagedasse steppi tekkisid leht- ja okaspuusalud; stepp muutus pargiks järk-järgult; kes pole kaua Pavlovkas käinud, ei tunne kohta ära – kus oli paljas maa, on nüüd metsaviirud, salud.
Üks koht oli meile eriti armas – Stjopka kõrgendik. Jääraku mõlemaid külgi oli küntud ja sinna metsa istutatud; mets on juba päris kõrge. Jäärak on haraline, neemedega, ja mida kaugemale suudme poole tema tipust minna, seda laiemaks ja sügavamaks kõik muutub, ja lõpus, viimase neeme taga lööb sädelema sile tiigipind; üle selle, kael seljale heidetud ja pikk nokk ette sirutatud, lendab haigur. Veel lendavad ühelt kaldalt teisele türkiissinised pajuharakad ja kaklevad õhus mustkollaste peoleodega. Kui auto mööda sõidab, tulevad metsaservale rebased, et uudistada, saba vonksutada ja tagasi võpsikusse vupsata… Stjopka kõrgendikuni on pargist paar versta, kuid selle tipust näeb kaugele. Orust paistab lähim, Vladimirski talu; edasi Mariinski, mis kunagi oli lagedal ja nüüd on varjatud metsatukkadest. Selle taga ulatub kauge mets kuni silmapiirini. Metsa taga paistavad väga selge ja palava ilmaga Borissoglebski linna ähmased piirjooned… See on vana palgimets, seal ehitas Peeter Suur oma Aasovi laevastiku ja lasi selle mööda Voronat Hopjori ja Doni kaudu mereni. Metsa kutsutakse siiani Talermani saluks, mis tuleb hollandikeelsest sõnast timmerman (puusepp).
Lapsepõlves meeldis meile metsa sõita. Need polnud piknikud, see oli nagu rahvaste rändamine. Kolme või nelja kalessiga, meie, vanemad lapsed ema seltsis, ratsa. Veel enne metsa, suhkruvabrikus, elas direktor Ostrovski pere; neil oli kuus või seitse last; ka nemad võeti peale. Aga kui palju oli guvernante, lapsehoidjaid, koduõpetajaid, valitsejaabilisi, üliõpilasi, kes olid vaheajaks koju saabunud… Metsas peeti pidu ja mängiti; aerutati Voronal, supeldi, püüti kala; õhtusöök, samovar, lõkked… Ja tagasitee tähistaeva all… Nüüd on Vorona kuivama hakanud; on rohkem koolmekohti; need jäävad iga aastaga üha madalamaks… On kohti, kus oli jõgi, kuid nüüd kükitab seal päevalill ja imeb välja niiskuse viimaseid jäänuseid. Metsi raiutakse, vesi kaob.
Jah, viiskümmend aastat hoolivat suhtumist puudesse ei nakatanud kohalikke talupoegi; nad mitte ainult ei armasta, nad lausa vihkavad puid. Kui te ainult näeksite julmust, millega talumehed puid kohtlevad. Imekenad noored pihlakad, ühest juurest kasvamas viis-kuus tüve, on maas, kõik kuus tüve laiali nagu täheharud – poisikesed tahtsid marju kätte saada. Mõelge ainult, kui teil on vähegi kalduvust filosoofilisteks arutlusteks, mõelge, mida see tähendab – armastusest tagajärje vastu hävitada selle põhjus… Talumees vaatab puud nagu materjali; puu vari, tema jahedus, seda enam tema ilu pole talle vajalikud. Ta ei teadvusta isegi seda, et puu kasvamine on omamoodi kapital ja et nagu kapital algab kopikast, nii saab mastipuu alguse istutatud vitsaraost. Talumees ei mõista seda, mida majanduses nimetatakse rentaabluseks. Majandusrisk on talle võõras ja kõige hinna määrab vaid ühekordne tulu. Selles ühekordsuses seisnebki talupoegliku majandamise, aga järelikult ka kogu talupoegliku Venemaa majanduselu jõle ja hukutav printsiip. Mitte miski pole rajatud minevikule, mitte milleski ei arvestata tulevikku; külvist kaugemale talupoja peremehesilm ei näe…
Stjopkalt on ilus tagasi tulla. Tee läheb kõrgelt, selja taha jääb noor mets, ees laiub täies pikkuses tumeroheline park nagu tammelatvade meri… Sõidame mööda kalmistust, mille ümber ma puid istutasin, vasemale jääb samuti puudega piiratud rehepeksuplats; puudesalud valmistavad ette sisenemist parki. Ja tulevadki hooned, aidad, töökojad, viljapeksu-, tuulamis- ja niidumasinad… Milline kool see kõik inimestele on olnud. Kui palju lukkseppi, masiniste, tislereid, sadulseppi, aednikke, mõisavalitsejaid, kontoriametnikke, raamatupidajaid on viiekümne aasta jooksul selle lõpetanud… Ühest ma jutustan.
Astusin kord sisse meie Mariinski talu kontorisse. Arveraamatu taga istus üks noormees; kummardusin tahtmatult – mind hämmastas käekiri. „Kas see on sinu kirjutatud?” – „Jah.” Hakkasin teda küsitlema ja tema rääkis mulle arvepidamise võtetest, nagu oleks see tema jaoks pidu. Hiljem asus ta teenima minu venna juurde Saraatovi kubermangu. Paari aasta pärast Itaalias sain kirja Gavrila Pozdnjakovilt (nii oli ta nimi) mingist Poola kolkast; ta