„Mis meie kuninga nimi oli?”
„Lembitu.”
„Oli ta vahva?”
„Vahva muidugi. Kui ta poleks vahva olnud, ega siis meie rahvas mäletanuks teda nii kaua.”
„Aga kes nüüd meie kuningas on?”
„Eks see va Kolja ole…”
„On ta paha?”
„Paha või hea, kõigiga peab leppima… Aga jää nüüd vait ja ära päri enam midagi. Vaata, sealt tuleb pristav.”
Meile lähenes paks mees tumesinises mundris, ilusa käepidemega mõõk vööl. Pristavil olid hallid vurrud, lai punetav nägu ja lai lillakas nina, mida katsid higipiisad. Ähkides ja puhkides vedas ta oma rasket keha mäest üles nagu vedur. Mitmed vastutulijad astusid aupaklikult teelt kõrvale, võttes juba eemalt mütsi peast. Ka Kristjan ja Paul andsid pristavile teed, kuid mütsid jäid neil siiski pähe.
Nad lähenesid kindlusele. Kristjan viis poisikese alla jõeni, sinna, kus lokkas lopsakas rohi, näitas talle laskeavasid, mis nagu avatud lõvilõuad alla mere poole vaatasid.
Vaadanud ja tutvunud kõigega lähemalt, istusid nad murule jalgu puhkama. Siin oli hea olla, kindlusemüürilt langev vari kaitses neid palava päikese eest. Paul pani pea vanaisa põlvele ja uinus magama. Kui ta siis üles ärkas, tundus talle kõik kuidagi teistsugun… Võttis aega, enne kui ta ümbruse jälle ära tundis. Kristjan võttis murult poisi mütsi, mis tal magades oli peast maha langenud, ja pani talle uuesti pähe. Nad hakkasid minema, Paul vanaisa käest kinni hoides. Enne kui nad Pihkva mäeni jõudsid, ütles Kristjan, et siit seda teed mööda voolanud vanasti jõgi. Paul ei suutnud seda uskuda, sest jõest polnud siin ju jälgegi olemas. Küll oli aga munakividega sillutatud sõidutee ja majadki tee ääres. See vanaisa jutt vajas lähemat järelepärimist.
„Siis ei olnud siin veel midagi,” ütles Kristjan. „Jõgi jagunes siin kahte harusse. Suurem haru jooksis kindluse äärt mööda, kuna väiksem haru otse siit, kus me praegu läheme. Ja alles allpool, seal, kus praegu on Orlovi jahuaidad, ühinesid mõlemad harud uuesti.”
„Aga kus siis kindlus oli?”
„Ikka sealsamas kus praegugi. Hiljem teine jõeharu aeti kinni, ja nii jäi kindlus jõe paremale kaldale.”
„Ja kust sina seda tead?”
„Ajalugu räägib.”
„Kes ta niisugune on?”
„Vana raamat.”
„Kas siis vanad raamatud räägivad?”
„Mine sina oma jutuga! Jäta parem need pärimised. Küll, kui vanemaks saad ja hakkad koolis käima, mõistad isegi. Aga astume nüüd kiiremini, muidu kodus hakatakse jälle mõtlema, et kus me võime olla, ja kes teab, mis siis meile öeldakse.”
Nad läksid õige käbedalt, kuni mäeni. Siin aeglustasid mõlemad sammu, sest nii vana kui ka noor polnud enam suutelised endise tempoga edasi minema.
Sel varajasel hommikutunnil majarahvas magas alles rahulikult, hoovivärav ja kõik uksed olid suletud. Õhtupoolsel ööl lõõtsus vali tuul, kolistas ahjusiibreid ja aknaluuke ega lubanud uinuda, nüüd tehti tasa une puudujääk.
Muide, ega aeg polnudki veel tõusta. Tõnis oli täna öises valves, ta ei tule koju enne kella kaheksat hommikul. Vastas majaperemehe toas valitses ka alles täielik vaikus. Kuid ega seal ei tõustud kunagi vara, sest neil polnud kedagi tunni pealt minejat ega tulijat. Need kaks vanainimest – endised lõbumajapidajad – elatasid end oma väikesest kapitalist ja noist kasinaist sissetulekuist, mida neile nende väike maja andis. Lapsi neil ei olnud peale täiskasvanud tütre Anastassia, kes oli abielus ja elas mehega Kostromas.
Jefim Trofimovitš ja Natalja Grigorjevna tarvitasid mõlemad tubakat. Niipea kui nad ärkasid, algas majas äge köhimine ja rögistamine, mis kostis selgelt nende vastas elavate Eriksonide tuppa. Muide, Nikiforovid olid üsna head inimesed, armastasid lapsi ega tülitsenud üürnikega. Nii ei teadnud nad endal ka vaenlasi olevat.
Paul pööras end asemel. Ühe käega kinnisilmi kobas ta tekki, mis tal magades oli pealt ära libisenud. Korraldanud end, tahtis ta uuesti uinuda, kuid uni enam ei tulnud. Tema kõrvu nagu kostnuks midagi. Jäänud tähelepanelikult kuulatama, kuulis ta koputust aknaluugi pihta. Ta pidanuks nüüd äratama ema, kuid Paul tõmbas endale teki üle pea ja jäi vaikseks. Koputus kordus. Nüüd kuulis seda ka Maali. Kuid tahtmata siiski veel tõusta, mõtles ta: tea, mis kolin see võib olla. Voodi kõrval kiigus magav väike Alma ei kuulnud midagi, tema magas rahulikult edasi. Aga et kolistamine edasi kestis, muutus Maali rahutuks. Kes see võiks seal küll olla? Õhtusel ööl lõgisesid ahjusiibrid ja korstengi ulus, kuid siis kostis see kõik kuidagi teisiti.
Jälle koputus. Nüüd juba niivõrd tugev, et aknaluuk otse põrus löökide all. Enam polnud kahtlust, et keegi kipub sisse. Maali tõusis voodist ja läks aknale lähemale. Avanud õhuakna, küsis ta hirmunud häälel: „Kes seal on?”
„Mina.”
„Kes mina?”
„Tõnis… Tule, tee värav riivist lahti!”
Maali jalad läksid nõrgaks. Mida see siis tähendab? Miks Tõnis täna nii vara koju tuli? Ega temaga midagi ometi juhtunud? Poolpaljana läks Maali meest sisse laskma. Õues kargas külm tema säärtesse kinni, mida ta ise suuremat ei tundnudki, kõik tema mõtted ja tähelepanu olid pööratud mehele. Maali märkas kõigepealt, et Tõnis polnud kaine. Muide, see nähe harilikult pahandas teda, täna aga mitte. Koguni vastupidi, Maali tundis nüüd isegi heameelt, et ta mees oli elus ja terve. Ainult tema ebalev pilk reetis seda rahutust, mida ta tundis oma hinges mehe varase kojutuleku pärast.
„Naine, minuga on kõik läbi,” algas Tõnis oma pihtimust. „Ma pole enam sind väärt… ma tapsin inimese.”
„Sina? Kuidas? Kelle sa tapsid?”
„Öösel ühes salaurkas oli kakelus. Ma ruttasin kisa peale kohale ja vilistasin. Kaklejad jooksid laiali. Üks neist lidus Pihkva mäe poole. Ma võtsin mõtlematult revolvri välja ja tulistasin talle takka järele.”
„Aga ega sa sellepärast veel ei tea, kas tabasid teda. Kuul võis mööda joosta ega teinud talle ei mingit häda.”
„Võib-olla küll.”
„No kas sa siis vaatama enam ei läinud?”
„Ei… mul hakkas hirm, ma tulin koju.”
„Temal hakkas hirm!” imestas Maali. Kuid nähes mehe haiglast nägu, tema aukuvajunud silmi, leidis ta, et Tõnis polnud täna kuigi terve.
„Räägi, mis sinuga õieti juhtus?” sundis ta meest.
„Minuga pole enam kaugeltki nii korras, nagu peaks olema. Ma olen haige, tõsiselt haige… Sina muidugi ei või aimatagi, mis haigus mul on… See muidugi mu oma süü läbi… Kas sa mäletad veel seda tooneluu sarnast väikest munakest minu meelekohas? Kroonus lasin ma selle ära lõigata, ainult et ma ei kirjutanud sellest sinule, sest lõikus äpardus. Kasvaja oli pealuu külge kõvasti kinni kasvanud, tohter kaapis noaga tükk aega, ja taganes siis järsku eemale… Ma sain aga kohe aru, et tal midagi oli viltu läinud. Pärast ta ise ütles mulle, et oli kogemata ühe peene närviniidi läbi lõiganud. Ta hoiatas mind küll, et kui tahan elama jääda ja peast mitte segaseks minna, siis ma ei tohi eluaeg viinatilkagi suhu võtta… ja õlut samuti.”
See mehe avameelne ülestunnistus otse rabas Maalit. Tõnis viibib nõrgamõistuse lävel! Kas see võib võimalik olla? Kas ta ehk joobnud päi ei räägi rumalusi? Viinast segane ega tea ise, mis suust välja ajab. „Kuule, Tõnis, sul on nüüd puhkust tarvis, muud midagi. Võta end riidest lahti ja mine heida voodisse!”
„Mis juttu sa ajad! Mina saan magada siis, kui teine inimene minu süü pärast kuskil aia ääres hinge heidab?! Ei, nii alatu ma ka veel ei ole… Ma lähen kohe ja otsin