Nii möödus Tõnise noorus, leidmata endale mingit kindlamat tugipunkti. Võideldes elu närusema küljega, ei läinud tal korda purustada olude tugevat raudpuuri.
Mida enam Pauli mõistus arenes, seda nõudlikumaks muutus isa ta vastu. Ta andis pojale järjekindlalt ülesandeid kukeaabitsast, mida Paul pidi päeva jooksul selgeks õppima ja õhtul peast jutustama. Ta sai sellega küll hakkama ema ees, kuid isaga jäi tihti jänni.
„Korda nüüd seda kahe soku lugu kitsal purdel,” manitses Maali poega, „isa tuleb varsti koju.” Paul luges suure hoole ja tähelepanuga, kõik edenes tal hästi, ka peast jutustamine.
Täna oli Tõnis jälle nokastanud olekus – nähe, mis viimasel ajal kippus sagedasti korduma. Võtnud mõõga vöölt ja pannud revolvri üles kapi äärele, vabastas Tõnis end sinelist ja istus lauda sööma. Kõhu täis söönud, süütas ta paberossi põlema ning kutsus Pauli tagatoast lähemale. „Loe mulle nüüd, mida ma sulle õppida andsin.” Paul alustas arglikult ning kogelevalt, tema hääl värises. „Hea küll, pane nüüd aabits kinni ja jutusta seda peast.”
Pärast paari lühikest lauset hakkas Paul kordama sõnu, ent läks omadega varsti segi. Ta kaotas pea ja närvid ütlesid üles. Tõnis ei talunud seda, ta hakkas Pauliga paukuma ja andis talle kõrvakiilu. Tugevad nuuksed ja lai nutt. „Vait ja kohe otsast peale!” käratas talle isa. Ei midagi, Paul nuttis ja nuuksus edasi. Tõnis võttis tal kõrvad pihku ja sakutas. „Nutt maha!” Paul võitles veel kaua nuuksetega, kuni neist viimaks võitu sai.
„Ah sa jonnid minuga! Küll ma su kangekaelsuse murran!” Jälle kõrvakiil, mida Paul nüüd üleloomuliku kannatlikkusega vastu võttis ega reageerinud sellele enam ühegi piiksuga.
„Ma ei saa aru, mis laps see niisugune küll on!” pööras Tõnis nüüd naise poole. „Või ta ehk polegi minu oma?”
„Va hull, mida sa õige mõtled?” nördis Maali. Tema silmad märjusid.
„No noh! Sina oma käitumisega oledki ta ära rikkunud, et ta jonnib minuga. Pagan võtaks! Kas laps tohib karta oma isa? Olen ma talle mõni koletis või, kelle eest poetakse nurka niipea, kui ma koju tulen?”
Maali ootas, kuni Tõnis end tühjaks paristas, ütles siis:
„Kas see ka kellegi õpetamine, nagu sina teda õpetad? Paha siis, kui laps sind kardab. Mis sa temast tahad, ta pole ju kuueaastanegi veel. Teised samavanused ei oska aabitsatki õieti kätte võtta.”
„Nagu ma ise seda ei teaks,” muutus Tõnis nüüd pisut järeleandlikumaks. „Oma pojalt selles vanuses nõuan ma siiski rohkem. Ma tahan temast targa mehe teha, mõistust tal selleks on küllaldaselt, aga ka kangekaelsust palju. Küll ma selle temast lõpuks ikkagi välja ajan. Kuid sinul ei pruugi iga tühja asja pärast hakata kohe silmi vesistama.”
„Siis vali oma sõnu! Sa mõtle järele, ega sa seinale räägi.”
„Mis mina saan sinna parata, kui mul on niisugune iseloom.”
„Saad küll! Karudki pannakse tantsima, siis inimene ei saa endast jagu! Tõota, et see jääb sul viimaseks korraks…”
„Olgu pealegi.”
Tõnis poega teisiti õpetada ei osanud. Sama meetodit tarvitas ta ka oma umbkeelsete suguvendade juures kroonuteenistuses olles. Kelle kolu liiga kõva oli ja kuhu midagi sisse ei mahtunud, seda aitas ta ikka takka järele kõrvakiiludega. Milliseid tulemusi säärane õpetusviis lapse juures andis, seda Tõnis ei küsinud. Sellega ta ainult hirmutas poega, kuigi hirm see just oligi, mida ta tahtis temast välja ajada. Juba isa kodusolek tegi Pauli araks, rääkimata veel millestki muust. Kuid Tõnis tahtis poega näha julgena ja hakkajana. Või poeg ehk koguni sihilikult keeldub tunnistamast oma isa? Mine sa tea, mis niisuguse peas võib peidetud olla?
Oli seal mis tahes, ometi jäi Tõnis Paulile võõraks ja vastuvõtmatuks, oli talle pigem türann kui isa. Kuid kõige hullem siinjuures oli veel see, et nad kumbki ei leidnud väljapääsu ummikust, kuhu olid sattunud. Paul polnud kaugeltki puupea, tal jäi päeva jooksul aega ülegi. Mida lähemale aga jõudis isa kojutuleku tund, seda närvilisemaks ta muutus. Nähe, mis Maalile tõsist muret valmistas. Lapse õpetamises ta end vahele ei seganud, kuid oma südames ei andnud õigust ka mehele. Ta kannatas vaikselt, lootes olukorra paranemist edaspidi.
Vaikus pärast tormi. Paul on poetanud enda uuesti tagatuppa ja jälgib seal läbi akna väljas mängivaid lapsi. Ka tema tahaks meeleldi olla nendega. Tõnis mõistab poja soovi, lubab tal minna. Ainult et õhtul enne magamaminekut tuleb Paulil uuesti isa ees esineda, millega ta siis ka rahuloldavalt toime tuleb.
Hommikul teenistusse minnes võtab Tõnis poja endaga kaasa. Uues Liinis laskuvad nad kringlikeldrisse, kust peagi jälle väljuvad, Paulil suur kringlivõru niinepaelaga kaelas.
„Mine nüüd ilusti koju,” ütleb isa pojale. „Oskad sa minna? Ära ei eksi?”
Oh ei. Paul raputab pead, ta oskab küll.
Pilk täis isalikku uhkust, jälgib Tõnis poega, kui see kodutänavasse pöörab. Tema poeg! Kui see kord meheks kasvab!
Paul vantsib esimesel lumel, mida öösel on rohkesti maha sadanud. Ta astub ikka kõrvale, sinna, kus lumekate puhas ja puutumatu, vaatab siis üle õla tagasi oma jalajälgi, kuhu tema uued kalossid on joonistanud ilusa ruudulise mustri. Päikegi muutub uudishimulikuks, pistab oma nina pilve tagant välja – ja kohe lööb kõik särama ja sätendama. Selles eredas valguses näeb Paul lumel musta läikivat pulgakest. Seda maast üles tõstes selgub, et see on sulepea nikeldatud ilusa pidemega ja sulgki otsas. Kindlasti on mõni koolilaps selle teel ära kaotanud.
Pauli värskes õhus jumestunud põsed löövad õhetama, silmad rõõmust särama. Ta oli ammu juba ihaldanud endale sulepead. Kuigi isal kodus sulepea olemas, ei tohi Paul seda kasutada. Isa ütleb talle ikka, et tal tuleb enne teistsuguse künni- ja adramaaga tegemist teha… Paul aga tahtis kohe sulge ja paberit.
Need olid üpris algelised kriipsud, mida ta nüüd paberile vedas. Pauli teada pidid need kujutama kirjatähti, mille järeleaimamises ta end küllalt osavaks pidas. Kuid nagu kiuste moondusid need mingeiks hieroglüüfideks, millest ta isegi õieti aru ei saanud. Otse lust oli neid maalida. Kõik ilusasti reas peenel sinisel joonel, üksteise käest kõvasti kinni hoides. Ainult et paber kipub otsa lõppema. Aga eks isa anna talle uue paberi; ta ostab talle koguni vihiku, mida Paul siis kaanest kaaneni täis kirjutab, sest kirjutada on hulga huvitavam kui lugeda. Õieti küll ütelda, ega lugeminegi halb pole, kui vaid… Ah, see isa! Parem, kui tal poleks teda olemaski! Oma naiivsuses läheb Paul koguni niikaugele, et julgeb seda mõtet avaldada ka emale.
„Kuidas sa räägid! Kes siis meile leiba teenib, kui isa enam ei ole?” noomib Maali poega.
„Eks sina teeni.”
„Küllalt sellest! Ja vaat, et sa edaspidi enam niisugust rumalust ei räägi.”
Pärast Eriksonide Surnuaia tänavasse kolimist nägi Paul harva vanaema. Algul ta tundis temast suurt puudust, igatses ta järele, kuid siis hakkas vähehaaval unustama, tänu sellele, et nüüd seda sagedamini hakkas neid külastama vanaisa Kristjan. Ta elas küll koguni teises linnaosas, kuid kui aega ja tahet selleks, pööras ta ikka oma sammud Jaanilinna poole. Ja seda peamiselt just laupäevaõhtuti töölt tulles, tuues igakord suure kotitäie suhkrusaia endaga kaasa. Et saiad vanad olid, polnud oluline, kui neil seda viha maiku poleks juures olnud. Tõenäoliselt tutvustas vanaisa saiu teel oma tubakakotiga, enne kui ta need Paulile üle andis. Aga eks saiad olnud ikkagi saiad, ega sellepärast neid veel põlata pruukinud.
Täna tuli Kristjan jälle pojapoega vaatama. Ta kavatses siit sauna minna, olles selleks puhta pesugi kodunt kaasa toonud. Koju, sinna kaugele Paemurdu, ei lähe ta enne esmaspäeva õhtut.
Et Kristjan ööseks siia jääb, selle vastu polnud Maalil midagi. Ruumi neil ikka niipalju leidub, kuigi äial tuleb