Anne nägi ja sai aru kõigest. „Sa ole ettevaatlik selle poisiga,” hoiatas ta tütart. „Ega igast suksutajast saa veel päitsete pähepanijat.” Kuid Tõnis suksutas seni, kuni rautas tüdruku ära enne veel, kui talle päitseid pähe panema hakkaski.
Siis lähenes Tõnisele liisuaeg. Kuna armuasjad olid võtnud kiire iseloomu, otsustati abielluda veel enne Tõnise ärasõitu. Pulmad peeti nagu kord ja kohus, et pärast poleks kellelgi enam mingit ütlemist.
Pärast Tõnise lahkumist õnnestus Maalil pääseda tööle kalevivabrikusse, kus töö oli puhtam ja parem kui Kreenholmis, ja ka teenistus suurem. Kord ühte ränka kalevikangast tõstes venitas ta end niivõrd, et sellele järgnes nurisünnitus. Ent Maali kosus pea, tema elu veeres kangastelgede mürinas endiselt edasi.
Mehe kirjad kaugelt Türgi piirilt olid ta ainsaks meelelahutuseks. Tõnis kirjutas, et teenistus minevat tal hästi, ja et ta oskab vene keelt, pandud teda kohe algusest peale õpetama oma umbkeelseid suguvendi. Nüüd olevat ta väike ülemus omaette ja edaspidi lootvat isegi paela peale teenida.
Kuigi pikk murerikas tööpäev vabrikus ei andnud Maalile mahti unistusteks, ometi oli talle aeg pikk mööduma. Tõnise teenistusaja lõppu andis oodata. Maali elas kokkuhoidlikult, sest nende ühine pesa oli alles ehitamata, neil puudusid abielurahva kõige vajalisemadki esemed. Kõike tuli muretseda vähehaaval, maksta kõige eest. Tuli ka mehele saata aeg-ajalt mõni rubla.
Siis ühel päeval sai Maali rõõmustava sõnumi: Tõnis sõidab teenistuspuhkusele! Tema vahepeal juba vaibuda jõudnud ootusärevus tõusis uuesti. Kahju ainult, et õnne- ja rõõmupäevad on lühikesed ja mööduvad kiiresti. Maali oli varsti jälle üksi oma tööga ja muredega. Ja kui ta siis ühel päeval sule kätte võttis, et mehele järjekordset kirja kirjutada, tundis ta suurt meeleliigutust, teatades, et on saamas emaks.
Viimaks ometi jõudis Tõnise teenistusaeg lõpule. Teised tema kaasteenijad olidki juba koju jõudnud, ainult Tõnis jäi millegipärast veel tulemata. Maali tundis kirjeldamatut südamevalu, saades teada, et tema mees olevat vangistatud.
Äpardus Tõnisega juhtus mõni päev enne vabanemist. Ta oli juba mõnda aega koos sõpradega püssirohtu näpanud ja seda türklastele maha müünud. Niimoodi tehti endale viina- ja taskuraha. Seni õnnestus neil kõik hästi, nad polnud kordagi veel vahele jäänud. Ja ega seegi kord polnud karta midagi, sest kottides oli vaid muld ja õhuke kiht püssirohtu peal. Õige asja sellest, türklasi võis täna viimast korda tüssatagi!
Rahad käes, mindi linna liikusid tegema. Joobnud sõdurid lõid laulu lahti, hakkasid laaberdama, unustades korra ja distsipliini. Neile lähenes patrullsalk, kes kutsus neid korrale. Kuid kuraasikad kahurväelased ei küsinud sellest, nende lärm ja laaberdamine jätkus. Patrulli sõimasid nad jalaväetutsideks, parem valvaku nad omasuguste järele ja ärgu toppigu oma nina suurtükimeeste asjusse. Haavunud püssimehed muutusid aktiivsemaks. Nad tulid ja tahtsid arreteerida kahurväelasi, kuid viimased paljastasid oma mõõgad ega lubanud neil läheneda.
„Kõik relvitustada!” käsutas patrullsalga ülem.
„Eks proovige, kui suudate!” suurustasid suurtükimehed.
Ja ega see neil nii lihtne olnudki. Patrull oma täägistatud püsse kergekäeliselt kasutada ei tohtinud, muidu oli ta aga üsna abitu ja tegevusvõimetu. Seda enam provotseerisid kahurväelased neid oma väljakutsuva käitumisega, otse kutsudes patrulli enda kallale. Peagi kõlksatasid täägid ja mõõgad vastamisi, kostsid vihased vandesõnad.
Seda kroonumeeste omavahelist löömingut jälgis rahvahulk tänaval. Et kahurväelased siin mingit võimu ei esindanud, vaid koguni vastupidi, kaitsesid end võimu vastu, kuulus pealtvaatajate poolehoid neile – nähe, mis seda enam ärritas patrulli.
Saabuva pimeduse ja üldise segaduse tõttu õnnestus kahurväelastel viimaks põgeneda. Äsjane viinauim oli neil verest nüüd kui pühitud. Oma kahte haavatud kambameest nad kaasa viia ei saanud. Aga ka patrullil oli paar meest reast välja löödud.
On nii pime lõunamaa öö, et ei näe jala ettegi. Tõnis ruttab, et laagrisse tagasi jõuda enne, kui sõnum verisest löömingust linnas sinna jõuab. Ta rühib kiiruga edasi, nägu ja laup nõretavas higis. Oksterisu põimub tal ümber jalgade, tihti komistab ta kividel. Kuid tema põgenemisindu see veel vähendada ei suuda. Lugu, mis pidi küll niimoodi lõppema! Kuid ega Tõnis end sellegipärast sellesse veel mässida lase, ta teeb kõik mis võimalik, et kõrvaldada enda juures vähimagi kahtluseraasu. Ja ega sõbradki teda ära ei anna, nagu temagi ei reeda oma teokaaslasi. Ise ta õieti veel ei teagi, kas tappis või haavas kedagi. Lööming toimus pooleldi nagu unes, ta pidi tõesti kõvasti täis olema!
Linnatuled selja taga hakkasid kaduma, Tõnise lootus õnnelikule pääsule kasvas. Jälle komistus. Seekord koguni nii õnnetu, et Tõnis kukub ühte tühja kraavi ja veristab seal oma nina ja parema silmakulmu. Sajatades iseend ja kraavi, neab ta kottpimedat ööd, mis selle tema teele ette veeretanud.
Laagris tema naasmist ei nähtud. Tõnis poeb kähku telki ja hakkab end seal tohterdama. Veel enne hommikust ülevaatust peseb ja puhastab ta end hoolega.
Millegipärast korraldab tänahommikust ülevaatust patareikomandör isiklikult. Tavaliselt sel ajal ta alles veel magab ega ilmu nähtavale enne õppuste algust. Komandör sammub aeglaselt rivi eest mööda, vaatab ja uurib tähelepanelikult iga mehe välimust. Tema pilk jääb peatuma Tõnisel, käsib tal kaks sammu ette astuda. Samasuguse käsu saavad ka Piibu Joosep ja Võhma Villem. Ülejäänud mehed lastakse rivitult, neid kolme aga kutsub komandör telki endaga kaasa. Algab ülekuulamine. Tõnis salgab ega tunnista end süüdi milleski. Ta olnud kogu öö kodus. Minnes aga pimedas asjatoimetusele, komistanud ta telginöörile ja kukkudes veristanud end.
Komandör tema juttu siiski ei usu, laseb vangistada Tõnise ja koos temaga ka kaks ta toakaaslast, keda reetsid hoopis tühised tundemärgid mundrite küljes.
Kauasele eeluurimisele järgnes viimaks koguni tühine karistus: kõik kolm said kaks nädalat kõvendatud aresti! Kuuldes kohtuotsust ei tahtnud mehed uskuda oma kõrvu. Kuid nii see ometi kõlas. Poolakast kohtu-uurija oli teinud kõik, et päästa mehi hulga kurjemaist paragrahvidest. Neile pandi süüks vaid omavolilist lahkumist laagrist ja rahurikkumist avalikus kohas purjuspäi. Kuna lööming sündis suures videvikus, siis eeluurimisel ei läinud korda peasüüdlasi kindlaks teha.
Nad olid südamest rõõmsad, soovisid üksteisele õnne, kaelustasid ja isegi nutsid suurest rõõmust. Koostasid siis kohtu-uurijale ühise tänukirja, kes eeluurimise ajal võttis kuulda nende kohtlast ülestunnistust ja andis asjale sootuks süütu ilme.
Viimaks jõudsid nemadki kolm kodumaale tagasi.
Anne tõusis hommikuti tavaliselt teistest varem üles ja keetis kohvi valmis mõlemale perele. Nii tegi ta ka täna hommikul.
Pärast einetamist algas kiire rõivastumine pühapäevarõivaisse. Anne ruttas kirikusse, kuna teised tahtsid sõita Jõesuhu, kuhu ka Paul lubati kaasa võtta. Muidu läheks Paul vanaemaga kirikusse kaasa, kuid täna, kus tal avaneb võimalus näha merd, ei saa sellest juttugi olla. Pealegi oli ta juba mitu pühapäeva järjest kirikus käinud ja teadis kõik, mis seal sündis või mida tehti. Kui laulud lauldud ja palved palutud, hakkas Paulil kirikus igav. Ütelda aga seda vanaemale ja hakata koju kippuma ta ei tohtinud, sest siis saaks Anne pahaseks ja nimetaks teda halvaks lapseks, kes ei taha kuulata jumalasõna.
Nii olid lood kirikuga, kuid meri – noh, seda peab kõigepealt nägema! Ja et see võimalus täna just avaneb, võib vabalt jätta kirikusse minemata.
Vanaema pani selga rukkilillesinise kleidi. Kuid ega see polnud tal ainus kirikuriie, tema suures kirstus ukse kõrval toas leidus veel teisigi ilusaid kleite ja undrukuid. Need kõik meeldisid Paulile. Ka too villane alusundruk tumepunaste triipudega. Ainult imelik, miks vanaema seda undrukut alati seeliku all kannab? Kindlasti puudub tal hea maitse.
Oma kriuksuga prunellid hoidis vanaema kalosside sees riidekapi otsas.