Anne lahkus varakult kodust, et õigeaegselt kirikusse jõuda. Varsti peale teda asus teele ka Paul koos isa ja emaga. Kuna onu Juhanil oli täna asjatoimetusi linnas, ta nendega kaasa sõita ei saanud, tõi nad ainult paadiga üle jõe.
Puhus jahe tuuleõhk, pannes veepinna kergelt virvendama. Iga aerutõmbega naksusid tullid, vesi sulises paadininas. Onu sõudis tükk maad ülespoole, pööras siis järsku voolusesse, et randuda soovitud kohas vastaskaldal. Tal andis aerudega tublisti tööd teha, enne kui sai võitu kiuslikust jõest. Samal ajal kui onu sõudis, istus Tõnis paadipäras ja hoidis hoolega tüüri.
Suur valge aurik ootas juba sadamas. Kartes tuuletõmmet üleval, jäid nad laeva alakorrale istuma, kuigi üleval olnuks väljavaade avaram.
Kõik see, mida Paul nüüd nägi, oli talle esmakordne ja uudne. Ta jälgis seda suure tähelepanuga. Ning talle tundus, nagu iga puu ja põõsas kaldal kummarduks ta ees, öeldes talle tervitusi. Taevast kallas valgust otse vihmana alla, muutes jõe laiaks kristallvööks, kuhu aurik täiel sõidul uusi vahupärleid järjest juurde lükkis. Lapse süda oli tulvil õnne- ja ilutunnet, midagi muud sinna enam ei mahtunud.
Enne sõbralikku randumist sihtkohas peatus aurik teel paar korda. Üks tund sõitu möödus niivõrd kiiresti, et Paul otse pettus sellest. Tal olnuks teel palju näha ja vaadata, ent kõigeks ei jätkunud tähelepanu. Muuseas ka võimalus tutvuda laeva edasiliikumise saladusega, et miks see kui rauast masin põhja ei vaju. Oleks tal tehniliste küsimuste vastu rohkem huvi olnud, selgunuks talle siin mõndagi. Sellest, mida rääkis ja näitas talle isa, jooksis palju tühja. Ja veel hilisemas easki ei kandnud tema pea muud vilja peale naiivsuse: ainult igasugused unistused ja fantaasiad ajasid siin oma lopsakaid õisi.
Need, kes suurest veekogust eemal elavad, üllatuvad seda esmakordselt nähes. Mere piiritu avarus äratab igatsust ja tungi kauguste järele. Inimene võib väga tagasihoidliku iseloomuga olla, ometi hetkeks murrab temast läbi vaim, mida ta tavaliselt omaks ei tunnista. See on säde, mida süütab eriline element, siin avaldub looduse enda võimas tahe.
Midagi säärast elas läbi ka Paul oma hinges. Juba sõidu ajal hakkas ta aknast välja vaatama, tõustes püstijalu pingile. Mida lähemale jõesuudmele jõuti, seda rahutumaks ta muutus. Ilma et tülitada vanemaid küsimustega kõige kohta, mida silm nägi, ammutas ta oma viie meelega muljeid nagu käsn. Juba hommikust peale olid tema meeled elevil. Mõte sellele, et ta täna näeb merd, pani tal pea kihama.
Et randuda lõppsadamas, tegi aurik suure kurvi, saades nii iseenda kui ka merelt voogavaid umblaineid, mis laeva tublisti kõikuma panid. Mitmed reisijad hirmusid sellest, kuid Paul püüdis olla vapper, mis tal kahjuks aga virilalt välja kukkus.
Seda suurema rahuldustundega pani ta oma jalad nüüd kindlale pinnale. Minnes puudega palistatud jalgteel, äratas Pauli tähelepanu tee ääres istuv naiskerjus. Poiss seisatas ja jäi kaastundliku pilguga vanakest vaatama. Ta ei saanud teisiti, kui pidi viskama kahekopikalise eidele sülle. Ent see teda veel ei rahuldanud, ta andis ka oma viimase kopika kerjusele ära. See oli tal onult saadud raha, millega ta ei teadnud veel, mida endale osta, kuigi kavatsenud oli juba mõndagi. Nüüd oli ta oma rahast kerge vaevaga lahti saanud, ta võis vanematele järele liduda. Tema enesetunne oli suurepärane.
„Sa andsid oma raha sandile,” ütles isa poja käest kinni võttes. Paul vaikis. Oli ta sellega siis midagi halba teinud?
Vanemad mõistsid teda, andestasid talle.
Paremalt viis tee randa. Mööduti punastest ja valgetest tellistest ehitatud vineerivabrikust, mis pleekis päikesepaistel nagu tormist randa aetud mingi suur mereelukas. Ületati liivakünkad, mille vahel kuivas kalurite võrke. Rannas puhus vilu soolane meretuul. Meri kohises tugevasti, tervitades Pauli esmakordselt tema elus.
„Kui palju vett!” imestas Paul. Ta püüdis vaadata üle selle suure, laia ja vahuselt lainetava lagendiku, kuid ei näinud muud kui ainult vett. Ja juba esimesest pilgust tundis Paul, kuis ta kogu südamest armastas seda salapäraselt kohisevat ja kutsuvat merd.
Tuul, mida elamute vahel vaevalt märgata võis, puhus rannas üsna tuntavalt. Maali nööpis Pauli palitunööbid viimaseni kinni, tõmbas madrusemütsi kummipaela tal kõri alla. Mindi piki rannaveert, valkjaskollane laulev liiv jalge all.
Küll siin võiks toredaid liivalosse ehitada, mõtles Paul. Mindi veel tükk maad edasi, enne kui peatuti. Vastupidi vanemate arvamusele, et Paul varsti ära väsib, võis ta täna käia lõpmatuseni. Ainult tühi kõht hakkas end peagi avaldama. Rannast pisut eemal olev okaspuumets levitas tugevat osooni, mis mere niiske soolase õhuga ühinedes tekitas teravat näljatunnet.
Otsiti sobiv paik einetamiseks. Maali avas paberisse keeratud toidupaki ja nad hakkasid sööma. Täna, pühapäeval, suvitas linnarahvas siin oma lühisuvitust. See plebeilik nähe ei meeldinud pärissuvitajatele. Aga et seadusel selle koha pealt auk sees oli, siis nad sinna midagi parata ei saanud. Võisid ainult avaldada oma protesti seega, et nad pühapäeval randa üldse ei tulnud. Ja kui mõni ehk tuligi, siis vaid selleks, et kümmelda ja kohe jälle kaduda. Alles õhtul, kui päike juba uppumas ulgumerre ja rand igasugusest kahtlasest ollusest puhas, algas siin uus vilgas elu, mis kestis hommikuni. Seda võisid lubada endale ainult need, kellel puudus leivamure ja keda ei vaevanud tööküsimus, kes võisid elada üksnes oma lõbudele.
Söögiajal ilmus põõsa tagant hallikirju buldog. Teda ei märgatud enne, kui ta oma tömbi koonuga puudutas Pauli käsivart. Nähtavasti vorstilõhn oli koera ligi meelitanud. Pauli hirmutas vaistuliselt koera inetu lõust. Kuid peagi pakkus ta koerale osa oma sepikutükist. Nuumatud peni nuusutas ega võtnud seda vastu. „Miks ta ei taha?” küsis Paul.
„Sakste koer, sellepärast,” leidis Tõnis.
„Anna talle parem vorsti, vaat siis, kuis tahab,” õpetas Maali poega.
„No veel mis! Kasi minema!” tõrjus Tõnis koera. Nösinina jõllitas oma pungis silmi ega teinud sellest väljagi. Ta tõstis ühte tagumist jalga ja sirtsutas paberist söögilauale.
„Sa raisk!” raevus Tõnis ja sähmas noaga, mis tal parajasti peos oli, koerale kintsu. Neljajalgne röögatas, kargas vihase lõrinaga lööja kallale. Tõnis sähmas talle veel paar korda. Kiskja kukkus küljeli, kisendas ja rapsis jalaga mõnda aega, enne kui hinge heitis.
Sündmuskohale kogunes inimesi. Oma mõtteavaldustes olid nad Tõnise poolt, süüdistades tundmatut koeraomanikku, kes lubab kurjal loomal ilma suukorvita vabalt ringi joosta. Hea veel, et lapsega midagi ei juhtunud.
Kuid seda peaaegu üksmeelset arvamust ei jaganud keegi flanellpükstes noormees, kes nagu meteoor oli ilmunud lõhkikistud pükstes Tõnise ette. Samas plaksatas ka tema kuld- ja hõbemonogrammidega kaunistatud jalutuskepp Tõnisele lagipähe. Löök oli nii tugev, et võttis mehe jalust tuikuma. Tõusis vali protestikisa, keegi noormees tahtis lööjale kallale minna, kuid teda hoidsid tagasi tema kainemad kaaslased. Maali sõimas lööjat mõrtsukaks, kes tahtnud tappa ta mehe. Tema kleidisabas nuttis Paul, kannatades moraalselt, nagu löök tabanuks teda ennast.
Maali võttis lapse sülle ja hakkas teda vaigistama. Tasakaalu tagasi saanud Tõnis tahtis taas kasutada nuga. Kuid Maali nägi seda ja astus vahele. Tõnis kainenes, tema lõõmavad silmad vaatasid siia-sinna, jäid siis peatuma naise juba märgatavalt muutunud kehajoonel. Talle meenus vangla, kust ta mitte ammu vabanenud oli ja kuhu ta võis jälle sattuda. Kuhu jääks siis tema naine kahe väeti lapsega? Tõnis lõi noa plaksudes kinni ja pani taskusse. Tema pea kumises nagu tühi pada pärast tugevat lööki. Maalil juhtus haaknõel kaasas olema, ta kinnitas sellega siilu mehe lõhkisel püksisäärel. Et koeraomanik oli läinud kardavoid tooma, hakkasid nad kiiruga valmistuma minekuks. Paul oli isa süles, hoidis mõlema käega tema ümbert tugevasti kinni ja vaatas üle õla mere poole tagasi. Viimaks pöörduti põiktänavasse