Kui ta oli ta närbunuks nuhutanud, jäi ta veel natukeseks tema kõrvale kükakile, et end koguda, sest ta oli tüdrukut pilgeni täis. Ta ei tahtnud tema lõhnast kübetki üle ääre loksutada. Käigupealt pidi ta oma sisemised lüüsid tihedalt sulgema. Siis tõusis ta püsti ja kustutas küünla.
Sel ajal tulid esimesed kojupöördujad lauldes ja „vivat” karjudes mööda Rue de Seine’i üles. Grenouille nuhutas end läbi pimeduse põiktänavale ja edasi Rue des Petits Augustins’ile, mis viis paralleelselt Rue de Seine’iga jõe äärde. Veidi hiljem avastati surnu. Tõusis kära. Süüdati tõrvikud. Tulid linnavahid. Grenouille oli ammu teisel kaldal.
Sel ööl tundus tema varjualune nagu palee ja laudadest nari nagu baldahhiinvoodi. Ta ei olnud oma elus seni veel kogenud, mis on õnn. Äärmisel juhul oli ta väga harva tundnud ebamäärast rahulolu. Nüüd aga värises ta õnnest ja ei saanud suurest õndsusest und. Talle tundus, nagu sünniks ta teist korda, ei, mitte teist, vaid esimest korda, sest seni oli ta vaid animaalselt olemas olnud ja end äärmiselt uduselt tunnetanud. Tänasest päevast aga näis talle, nagu teaks ta lõpuks, kes ta tegelikult on: nimelt ei midagi muud kui geenius; ja et tema elul on mõte ja eesmärk ja siht ja kõrge kutsumus: nimelt mitte midagi vähemat kui lõhnade maailma revolutsioneerimine; ja et ainult temal kogu maailmas on selleks kõik vahendid: nimelt tema erakordselt peen nina, tema fenomenaalne mälu ja, mis kõige tähtsam, selle Rue des Marais’ tüdruku vermiv lõhn, milles nagu võluvormelis sisaldus kõik, mis moodustab suure lõhna, mis moodustab parfüümi: õrnus, jõud, püsivus, mitmekesisus ja ehmatav, vastupandamatu ilu. Ta oli leidnud kompassi oma tulevaseks eluks. Ja nagu kõik geniaalsed koletised, kelle hinge spiraalsesse kaosesse seab mingi väline sündmus sirged rööpad, ei kaldunud ka Grenouille sellest, mida ta uskus oma saatuse suunana ära tundnud olevat, enam kõrvale. Nüüd sai talle selgeks, miks ta nii visalt ja kangekaelselt elu küljes on rippunud: temast pidi saama lõhnade looja. Ja mitte ükskõik missugune. Vaid kõigi aegade suurim parfümöör.
Veel selsamal ööl, algul ärkvel olles ja siis unes, vaatas ta üle oma mälestuste tohutu varemetevälja. Ta uuris miljoneid ja miljoneid lõhnaehitus-klotse ja korrastas neid süstemaatiliselt: hea hea juurde, halb halva juurde, peen peene juurde, labane labase juurde, hais haisu juurde, ambroosialik ambroosialiku juurde. Järgmiste nädalate jooksul muutus see süsteem ikka peenemaks, lõhnade kataloog ikka rikkalikumaks ja diferentseeritumaks, hierarhia järjest selgemaks. Ja juba varsti võis ta hakata esimesi plaanipäraseid lõhnaehitisi püstitama: maju, müüre, astmeid, torne, keldreid, tube, salakambreid… iga päevaga avarduvat, iga päevaga kaunimaks muutuvat ja perfektsemalt kokkupandud oivalisemate lõhnakompositsioonide sisemist kantsi.
See, et selle õevasuse alguses oli toimunud mõrv, oli talle, kui see üldse teadvusse jõudis, täielikult ükskõik. Rue des Marais’ tüdruku kuju, tema nägu, tema keha ei suutnud ta enam meenutada. Oli ta ju parima temast säilitanud ja omandanud: tema lõhna printsiibi.
9
Sel ajal oli Pariisis tubli tosin parfümööri. Kuus neist elas paremal kaldal, kuus vasakul kaldal, ja üks täpselt nende vahel, nimelt Pont au Change’il, mis ühendas paremat kallast Île de la Citéga. See sild oli mõlemalt poolt nii tihedalt neljakorruselisi maju täis ehitatud, et sellest üle minnes ühestki kohast jõge ei näinud, vaid võis end tunda nagu täiesti tavalisel, kindlal ja pealegi veel äärmiselt elegantsel tänaval. Tegelikult peeti Pont au Change’i üheks linna peenemaks äritänavaks. Siin asusid kõige kuulsamad poed, siin resideerisid kullassepad, peentislerid, parimad parukategijad ja nahakunstnikud, kõige peenema naistepesu ja sukkade valmistajad, raamitegijad, ratsasaapakaupmehed, epoletitikkijad, kuldnööbivalajad ja pankurid. Ja siin asus ka parfümööri ja kindategija Giuseppe Baldini äri- ja elumaja. Tema vaateakna kohal kummus tore, roheliseks lakitud baldahhiin, selle kõrval rippus Baldini vappkuldne flakoon, millest kasvas välja kimp kuldseid lilli, ja ukse ees oli punane vaip, ka sellel Baldini vapp, seekord kuldse tikandina. Kui uks lahti tehti, siis kõlas pärsia kellamäng, ja kaks hõbedast haigrut hakkasid oma nokast sülgama kannikesevett kullatud anumasse, millel oli samuti Baldini vapi kujutis.
Heledast pukspuust leti taga seisis aga Baldini ise, vana ja jäik nagu sammas, peas hõbedaseks puuderdatud parukas ja seljas sinine kuldtressidega kuub. Ta lõhnastas end igal hommikul frangipaniveega, mille pilv ümbritses teda lausa nähtavalt ja nihutas tema isiku udusesse kaugusesse. Oma liikumatuses nägi ta välja nagu oma poe inventar. Ainult kui kellamäng kõlas ja haigrud sülgama hakkasid – seda ei juhtunud mitte eriti tihti –, tuli temasse järsku elu, ta vajus nagu kokku, muutus väikeseks ja sebivaks, tõttas rohkete kummarduste saatel leti tagant välja, nii kiiresti, et frangipaniveepilv vaevu järele jõudis, ja palus kundel kõige valitumate lõhnade ja kosmeetikumide tutvustamiseks istet võtta.
Baldinil oli neid tuhandeid. Pakutava hulka kuulusid essence absolue’d, õieõlid, tinktuurid, tõmmised, nõred, palsamid, vaigud ja muud droogid kuivatatud, vedelas või vahataolises olekus, mitmesugused pumatid, pastad, puudrid, seebid, kreemid, lõhnapadjakesed, bandoliinid, briljantiinid, habememäärded, soolatüükatilgad ja iluplaastrikesed ning kümblusveelisandid, juukseveed, nuusksoolad, tualettäädikad ja tohutu hulk ehtsaid parfüüme. Kuid Baldini ei piirdunud nende klassikaliste iluravivahenditega. Tema auahnus sundis teda koguma oma poodi kõike, mis kuidagi lõhnas või mingil moel lõhnadega seoses oli. Ja nii leidus seal peale suitsupastillide, suitsuküünalde ja suitsulintide ka igasuguseid vürtse aniisiseemnetest kaneelikooreni, siirupeid, likööre, puuviljanapse, veine Küproselt, Malagast ja Korintosest, mett, kohvi, teed, kuivatatud ja suhkrustatud puuvilja, viigimarju, karamelli, šokolaadi, kastaneid ja koguni sissetehtud kappareid, kurke ja sibulaid ja marineeritud tuunikala. Ja siis veel lõhnavat pitsatilakki, parfümeeritud kirjapaberit, roosiõli järele lõhnavat lembetinti, hispaania nahast kirjamappe, valgest sandlipuust sulepäid, seedripuust kastikesi ja laadikuid, aukliku kaanega portselanvaase ja kausse õielehtede hoidmiseks, messingist viirukianumaid, lihvitud merevaigust korkidega kristallflakoone ja tiiglikesi, lõhnavaid kindaid, taskurätte, muskaadiõitega täidetud nõelapatju ja muskusauruga immutatud tapeete, mis võisid toa rohkem kui sajaks aastaks lõhnaga täita.
Loomulikult ei jätkunud kõigile neile kaupadele pompöösses, tänavale (see tähendab sillale) avanevas poes ruumi, ja nii olid keldri puudumise tõttu peale maja aitade laona kasutusel ka kogu teine ja kolmas korrus ning peaaegu kõik jõepoolsed ruumid alumisel korrusel. Selle tagajärjeks oli, et Baldini majas valitses kirjeldamatu lõhnade kaos. Nii eriline, nagu oli üksikute toodete kvaliteet, sest Baldini ostis vaid parimat –, samavõrd väljakannatamatu oli nende lõhnaline kooskõla, sarnanedes tuhandepäise orkestriga, milles iga muusik mängib fortissimo erinevat meloodiat. Baldini ise ja tema käealused olid selle kaose suhtes nüristunud nagu vananevad dirigendid, kes on ju kõik kõva kuulmisega, ja ka tema naine, kes elas neljandal korrusel ja seda laoruumide edasitungimise eest ägedalt kaitstes, ei tajunud neid paljusid lõhnu peaaegu enam häirivana. Teisiti oli aga lugu kundega, kes esimest korda Baldini poodi astus. Temale lõi seal valitsev lõhnasegu nagu rusikas näkku, muutis ta konstitutsioonist olenevalt eksalteerituks või uimaseks, tekitas aga igal juhul sellise meeltesegaduse, et inimene sageli enam ei teadnud, miks ta üldse siia oli tulnud. Jooksupoisid unustasid oma tellimused. Söakad härrad muutusid ebakindlaks. Ja nii mõndagi daami tabas pooleldi hüsteeria–, pooleldi klaustrofoobiahoog, daam langes minestusse ja teda oli võimalik vaid kõige kangema, nelgiõlist, ammoniaagist ja kampripiiritusest nuusksoolaga toibutada.
Selliste asjaolude tõttu ei olnud tegelikult sugugi imekspandav, et pärsia kellamäng Giuseppe Baldini poeuksel ikka harvemini kõlas ja hõbedased haigrud ikka harvemini sülitasid.
10
„Chénier!” hüüdis Baldini leti tagant, kus ta oli mitu tundi sammasjäigalt seisnud ja ust vahtinud. „Pange oma parukas pähe!” Ja oliiviõlivaatide ja rippuvate Bayonne’i sinkide vahelt ilmus nähtavale Chénier, Baldini sell, veidi noorem kui