Kui ta suuremaks sai, loobusid teised lapsed tapmiskatsetest. Nad olid ilmselt aru saanud, et teda on võimatu hävitada. Selle asemel vältisid nad teda, jooksid ära, hoidusid igast võimalikust puudutusest. Nad ei vihanud teda. Nad ei olnud tema peale ka armukadedad ega kadestanud teda toidu pärast. Sellisteks tunneteks ei olnud Gaillard’i majas vähimatki põhjust. Neid häiris lihtsalt tema olemasolu. Nad ei tundnud tema lõhna. Neil oli tema ees hirm.
5
Sealjuures ei olnud temas objektiivselt võttes mitte midagi hirmuäratavat. Ta ei olnud, kui ta vanemaks sai, mitte eriti suur ega tugev, ja olgugi et ta oli inetu, siis mitte nii eriliselt inetu, et teda oleks pidanud kartma. Ta ei olnud ei agressiivne, võlts, salalik ega väljakutsuv. Ta hoidus parema meelega teistest eemale, ka tema vaimsed võimed näisid olevat kõike muud kui kohutavad. Ta hakkas alles kolmeaastaselt kahel jalal seisma, ja oma esimese sõna ütles ta neljaselt, see oli sõna „kalad”, mis vallandus temast äkilise erutuse hetkel nagu kaja, kui üks kalakaupmees kaugelt mööda Rue de Charonne’i üles tuli ja valjul häälel kaupa pakkus. Järgmised sõnad, mis ta suvatses öelda, olid „pelargoonia”, „kitselaut”, „käharkapsas” ja „Jaqueslorreur”, viimane oli seal lähedal asuva Filles de la Croix’ kloostri aedniku abiline, kes tegi madame Gaillard’i juures aeg-ajalt kõige mustemaid töid ja paistis silma selle poolest, et ta ei olnud end elus veel kordagi pesnud. Tegusõnade, omadussõnade ja abisõnadega oli asi keerulisem. Peale „jaa” ja „ei” – mida ta muide ka väga hilja esimest korda ütles – kasutas ta ainult nimisõnu, tegelikult vaid konkreetsete asjade, taimede, loomade ja inimeste nimesid, ja sedagi vaid siis, kui need asjad, taimed, loomad või inimesed teda ootamatult oma lõhnaga vapustasid.
Istudes märtsipäikese käes pöögihalgude riidal, mis soojusest naksusid, juhtus, et ta ütles esimest korda välja sõna „puud”. Ta oli varem sada korda puid näinud, seda sõna sada korda kuulnud. Ta sai sellest ka aru, oli teda ju talvel tihti välja puid tooma saadetud. Aga sellised asjad nagu puud ei olnud talle kunagi nii huvitavad tundunud, et ta oleks vaevunud nende nime ütlema. See juhtus alles tollel märtsipäeval, kui ta riida peal istus. Madame Gaillard’i kuuri lõunaseina äärde räästa alla laotud puuriit oli nagu pink. Pealmised halud levitasid magusat kõrbenud hõngu, riida sisemusest kerkis samblalõhna ja kuuri kuusepuuseinast eraldus soojuses nõrka vaigulõhna.
Grenouille istus, jalad välja sirutatud, puuriidal, selg toetatud vastu kuuri seina, ta oli silmad sulgenud ja ei liigutanud end. Ta ei näinud midagi, ta ei kuulnud ega tundnud midagi. Ta haistis ainult puulõhna, mis tema ümber kerkis ja katuseräästa nagu tanu alla kinni jäi. Ta jõi seda lõhna, ta uppus sellesse, immutas end sellega kuni viimse poorini, muutus ise puiseks, ta lamas puuriidal nagu puunukk, nagu Pinocchio, nagu surnu, kuni ta tüki aja pärast, võib-olla alles poole tunni pärast, pigistas endast välja sõna „puud”. Ta öökis selle sõna välja, nagu oleks ta kõrvuni puumassiga täidetud, nagu ulatuks see tal kurguni, nagu oleks ta kõht, kõri ja nina puust pungil. Ja see aitas tal toibuda, päästis teda just enne, kui puu ahistav juuresolu, selle lõhn teda oleks lämmatanud. Ta ajas end püstakile, libises riida otsast alla ja komberdas nagu puujalgel minema. Veel mitu päeva hiljem oli ta sellest intensiivsest lõhnaelamusest täiesti uimane ja pomises, kui mälestus sellest temas liiga tugevasti üles kerkis, endamisi vannutavalt „puud, puud”.
Nii õppis ta rääkima. Kõige suuremaid raskusi oli tal sõnadega, mis ei märkinud lõhnavaid asju, see tähendab abstraktsete mõistetega, eelkõige eetika ja moraali alalt. Ta ei suutnud neid meelde jätta, ajas need segi, kasutas neid veel täiskasvanunagi vastumeelselt ja sageli vääralt: õigus, südametunnistus, jumal, rõõm, vastutus, alandlikkus, tänulikkus jne. – talle jäi häguseks, mida need peaksid väljendama.
Teisest küljest ei piisanud üldkasutatava keele sõnadest juba varsti enam kõige selle tähistamiseks, mis ta oli olfaktoorsete mõistetena endasse kogunud. Varsti ei haistnud ta enam pelgalt puid, vaid puidusorte, vahtrapuitu, tammepuitu, männipuitu, jalakapuitu, pirnipuupuitu, vana, värsket, pehkinud, kõdunenud, sammaldunud puitu, koguni üksikuid puuhalgusid, puuliistakaid ja saepuru – ja ta haistis neid kui selgelt erinevaid asju, missugustena teised inimesed neid isegi silmadega ei oleks suutnud eristada. Sama lugu oli ka teiste asjadega. See, et valget vedelikku, mida madame Gaillard hommikuti oma kasvandikele andis, eranditult piimaks nimetati, kuigi see Grenouille’ meelest igal hommikul täiesti erinevalt lõhnas ja maitses, olenevalt sellest, kui soe see oli, missuguselt lehmalt see pärines, mida see lehm oli söönud, kui palju koort sellesse oli jäetud ja nii edasi… et suitsul, et sellel sajast üksiklõhnast sillerdaval, iga minutiga, koguni iga sekundiga muutuval ja uueks tervikuks seguneval lõhnamoodustisel nagu tulesuits oli ainult üks nimi „suits”… et maad, maastikku, õhku, mida täitis igal sammul ja igal hingetõmbel uus lõhn ja seega uus olemus, tuli kõigest hoolimata tähistada vaid nende kolme labase sõnaga – kogu see groteskne ebaproportsionaalsus lõhnaliselt aistitava maailma rikkuse ja keele vaesuse vahel pani poiss Grenouille’d kahtlema keele mõttekuses üldse, ja ta oli nõus seda kasutama vaid siis, kui teiste inimestega läbikäimine tingimata nõudis.
Kuueaastaselt oli ta oma ümbruse olfaktoorselt täielikult hõivanud. Madame Gaillard’i majas ei olnud ühtegi eset, Rue de Charonne’i põhjaosas ühtegi kohta, ühtegi inimest, ühtegi kivi, puud, põõsast ega lattaeda, ühtegi paigakest, mida ta lõhna järgi ei oleks tundnud, millal tahes uuesti ära tundnud ja oma ainukordsuses kindlalt mällu talletanud. Ta oli kogunud endasse kümme tuhat, sada tuhat spetsiifilist ainulõhna ja hoidis neid oma valduses, nii selgelt, nii vabalt, et ta mitte ainult ei tundnud neid ära, kui ta neid taas haistis, vaid ka tegelikult haistis, kui ta neid taas meenutas; jah, rohkemgi veel, ta oskas neid isegi ainult fantaasias omavahel kombineerida ja lõi niiviisi iseeneses lõhnu, mida tegelikus maailmas üldse ei olnud. Tal oleks olnud nagu tohutu iseseisvalt omandatud lõhnasõnavara, mis võimaldas tal lausa suvalisel hulgal uusi lõhnalauseid moodustada – ja seda vanuses, kus teised lapsed vaevaga pähetuubitud sõnadega esimesi, maailma kirjeldamiseks äärmiselt ebapiisavaid konventsionaalseid lauseid lalisesid. Kõige rohkem oli tema anne ehk võrreldav musikaalse imelapse omaga, kes on meloodiatest ja harmooniatest üksikute helide tähestiku kõrva jätnud ja komponeerib nüüd ise täiesti uusi meloodiaid ja harmooniaid – selle erinevusega muidugi, et lõhnade tähestik oli hoopis suurem ja diferentseeritum kui helide tähestik, ja lisaks veel selle erinevusega, et imelaps Grenouille’ loominguline tegevus toimus vaid tema sisemuses ja seda ei tajunud mitte keegi peale tema enese.
Väliselt muutus ta ikka kinnisemaks. Kõige parema meelega hulkus ta üksi mööda Faubourg Saint-Antoine’i põhjaosa, mööda juurviljaaedu, viinamägesid, aasu. Mõnikord ei tulnud ta õhtul koju, kadus ära mitmeks päevaks. Järgnevat kepinuhtlust talus ta ilma mingi valuväljenduseta, koduarest, söögist ilmajätmine, trahvitöö ei muutnud tema käitumist. Poolteiseaastane juhuslik Notre Dame de Bon Secours’i kirikukoolis käimine jäi ilma märgatava mõjuta. Ta õppis natuke veerima ja oma nime kirjutama, muud midagi. Tema õpetaja pidas teda nõrgamõistuslikuks.
Madame Gaillard’ile aga torkas silma, et tal on teatavaid võimeid ja iseärasusi, mis olid väga ebatavalised, et mitte öelda üleloomulikud: nii näis lapselik hirm pimeduse ja öö ees talle täiesti võõras olevat. Teda võis igal ajal saata keldrisse, kuhu teised lapsed ka lambiga vaevalt julgesid minna, või kottpimedal ööl välja kuuri puid tooma. Kunagi ei võtnud ta tuld kaasa ja tuli siiski toime ja tõi kohe, mis kästud, ilma ühtegi väärliigutust tegemata, ilma komistamata või midagi ümber ajamata. Ja veel kummalisem oli muidugi, nagu madame Gaillard uskus olevat kindlaks teinud, et ta paistis nägevat läbi paberi, riide, puu, koguni läbi paksude kivimüüride ja suletud uste. Ta teadis, mitu kasvandikku ja missugused neist magamistoas viibivad, ilma et ta oleks sinna sisenenud. Ta teadis, et lillkapsa sees on uss, enne kui kapsas oli tükeldatud. Ja ükskord, kui madame Gaillard oli oma raha nii hästi ära peitnud, et ta seda ise enam üles ei leidnud (ta muutis oma peidukohti), osutas poiss hetkegi