Jõe ääres, Rue de la Mortellerie’l, tundis ta üht Grimali-nimelist parkalit, kes vajas hädasti noort tööjõudu – mitte korralikke õpipoisse ja selle, vaid odavaid kulisid. Selles ametis oli nimelt töid – tooreste nahkade puhtakskraapimine, mürgiste parkimis- ja värvimisvedelike segamine, söövitavate parkainete pealekandmine –, mis olid nii eluohtlikud, et ükski vastutustundeline meister ei raisanud selleks võimaluse korral oma õppinud abilisi, vaid kasutas töötuid kaltsakaid, hulkureid või peremeheta lapsi, kelle järele mingi kahtluse puhul enam keegi ei küsinud. Loomulikult teadis madame Gaillard, et Grenouille’il Grimali parkalitöökojas inimliku arusaamise järgi mingit ellujäämisšanssi ei ole. Aga ta ei olnud selline naine, kes oleks selle pärast muretsema hakanud. Oma kohuse oli ta ju täitnud. Hooldusvahekord oli lõppenud. See, mis kasvandikuga edasi juhtub, ei läinud talle korda. Kui ta pääseb eluga, on hea, kui ta sureb, on samuti hea – peaasi, et kõik käib seaduslikult. Ja nii laskis ta monsieur Grimalil poisi üleandmist kirjalikult kinnitada, kviteeris omalt poolt viieteistkümne frangi suuruse komisjonitasu saamise ja asus koduteele Rue de Charonne’ile. Ta ei tundnud vähimatki südametunnistusepiina. Vastupidi, ta uskus, et ta ei ole toiminud mitte ainult seaduslikult, vaid ka õiglaselt, sest sellise lapse kohalejäämine, kelle eest keegi ei maksa, oleks ju paratamatult toimunud teiste laste arvel või koguni tema enese arvel ja oleks võib-olla ohustanud teiste laste tulevikku või koguni tema enese tulevikku, see tähendab tema võõraste pilkude eest varjatud, privaatset surma, mis oli ainus asi, mida ta endale elus veel soovis.
Kuna me madame Gaillard’ist siinkohal lahkume ja teda ka hiljem enam ei kohta, tahaksin ma paari lausega kirjeldada tema elupäevade lõppu. Madame elas, olgugi et ta oli juba lapsena seesmiselt surnud, oma õnnetuseks väga-väga vanaks. Anno 1782, peaaegu seitsmekümne aasta vanuselt, loobus ta oma tööst, korraldas, nagu kavatsetud, oma pensioniasjad ja istus sestpeale oma majakeses ja ootas surma. Surm aga ei tulnud. Selle asemel tuli midagi, millega ükski inimene maailmas ei oleks osanud arvestada ja mida siinmail veel kunagi ei olnud ette tulnud, nimelt revolutsioon, see tähendab kõigi ühiskondlike, moraalsete ja transtsendentaalsete suhete tormiline muutumine. Esialgu ei olnud sel revolutsioonil madame Gaillard’i isiklikule saatusele mingeid tagajärgi. Aga siis – ta oli nüüd peaaegu kaheksakümmend – selgus korraga, et tema pensioniandja oli pidanud emigreerima ja selle vara oli võõrandatud ning oksjonil ühele püksivabrikandile maha müüdud. Natuke aega näis veel, nagu ei oleks ka sellel muutusel madame Gaillard’ile fataalseid tagajärgi, sest püksivabrikant jätkas korralikult pensioni maksmist. Aga siis tuli päev, kus madame ei saanud oma raha enam müntidena, vaid väikeste trükitud paberilipakate kujul, ja see oli tema materiaalse lõpu algus.
Kahe aasta pärast ei jätkunud pensionist isegi enam küttepuude eest maksmiseks. Madame oli sunnitud oma maja maha müüma, naeru-väärselt odava hinnaga, sest järsku oli peale tema veel tuhandeid teisi inimesi, kes pidid samuti oma maja maha müüma. Ja jälle sai ta vastutasuks vaid neid tobedaid lipakaid, ja jälle ei olnud need kahe aasta pärast enam peaaegu midagi väärt, ja 1797. aastal – ta lähenes nüüd üheksakümnele – oli ta kogu oma pikaajalise vaevarikka tööga kogutud varanduse kaotanud ja elas pisikeses möbleeritud toas Rue des Coquilles’il. Ja alles nüüd, kümne–, kahekümneaastase hilinemisega, tuli surm, ja see tuli pikaajalise kasvajahaigusena, mis haaras madame’il kõrist ja röövis tal algul isu ja siis hääle, nii et ta ei saanud sõnagagi protesti avaldada, kui ta Hôtel-Dieu’sse toimetati. Seal viidi ta samasse, sadade surijatega täidetud ruumi, kus juba tema mees oli surnud, pisteti ühisvoodisse viie teise vana võhivõõra naise juurde, kes lebasid seal tihedalt üksteise kõrval, ja lasti tal niimoodi kolm nädalat avalikult surra. Siis õmmeldi ta kotti, visati kell neli hommikul koos viiekümne teise laibaga vankrile ja sõidutati vaikse kellukesehelina saatel uuele Clamart’i surnuaiale linnaväravast ühe miili kaugusel ja sängitati seal viimsele puhkusele ühishauda, paksu kustutamata lubja kihi alla.
See oli aastal 1799. Tänu jumalale ei aimanud madame midagi teda ootavast saatusest, kui ta sel 1747. aasta päeval koju läks ja poiss Grenouille’st lahkus ja meie loost väljus. Muidu ta oleks võib-olla kaotanud oma usu õiglusesse ja sellega ka ainsa temale arusaadava elumõtte.
6
Esimesest pilgust, mis Grenouille monsieur Grimalile heitis – ei, esimesest nuhutavast hingetõmbest, millega ta Grimali lõhnaaurat sisse imes, teadis ta, et see mees on võimeline teda kõige vähemagi üleastumise puhul surnuks peksma. Tema elu maksis just veel nii palju kui töö, mis ta võis ära teha, see koosnes vaid kasulikkusest, mis Grimal talle omistas. Ja nii kuulas Grenouille sõna, tegemata kordagi katset vastu hakata. Päev päeva järel kapseldas ta taas kogu oma trotsi- ja tõrksuse-energia endasse, kasutades seda vaid selleks, et puugi kombel eelseisev jääaeg üle elada: visalt, vähenõudlikult, silmatorkamatult, elulootuse tuld kõige väiksemal, kuid hoolega valvatud leegil hoides. Ta oli nüüd kuulekuse, vähenõudlikkuse ja töötahte musternäidis, kuuletus esimese sõna peale, leppis iga söögiga. Õhtuti laskis ta end ilusasti kinni panna töökoja seina äärde ehitatud varjualusesse, kus hoiti tööriistu ja kus rippusid soolatud toornahad. Siin magas ta paljal, kõvaks tambitud maapinnal. Iga päev töötas ta niikaua, kui valge oli, talvel kaheksa, suvel neliteist, viisteist, kuusteist tundi: kaapis elajalikult haisvaid nahku, niisutas, puhastas karvadest, lupjas, söövitas, kolkis neid, määris neid parkimislögaga, lõhkus puid, kooris kaski ja jugapuid, ronis kõrvetava auratisega täidetud parkimissüvenditesse, ladus sellide juhatusel nahku ja puukoort üksteise peale, puistas purustatud pahkasid ja kattis selle õudse tuleriida jugapuuokste ning mullaga. Aastaid hiljem tuli see siis jälle lahti kaevata ja parknahaks mumifitseerunud toornahalaibad nende hauast välja tuua.
Kui ta nahku maasse või välja ei kaevanud, siis tassis ta vett. Kuude kaupa tassis ta alt jõest vett, ikka kaks ämbritäit korraga, sadu ämbritäisi päevas, sest parkimine nõudis tohutult vett pesemiseks, leotamiseks, kupatamiseks ja värvimiseks. Kuude kaupa ei olnud tal sellest veetassimisest kuiva kohta ihul, õhtuti tilkusid ta riided, ja tema nahk oli külm, pehme ja porsunud nagu seemisnahk.
Olles elanud aasta seda pigem loomalikku kui inimlikku elu, jäi ta siberi katku, kardetud parkalitõppe, mis tavaliselt lõpeb surmaga. Grimal oli ta juba maha kandnud ja otsis asendajat – muide isegi kahetsedes, sest nii vähenõudlikku ja produktiivset töölist kui see Grenouille ei olnud tal veel kunagi olnud. Vastu kõiki ootusi elas Grenouille haiguse üle. Talle jäid ainult suurte mustade paisete armid kõrvade taha, kaelale ja põskedele, mis teda moonutasid ja muutsid ta veel inetumaks, kui ta niigi juba oli. Peale selle jäi talle – hindamatu eelis – ka immuunsus siberi katku vastu, nii et ta võis sellest peale isegi lõhenenud ja veriste kätega kõige hullemaid nahku kraapida, sattumata ohtu uuesti nakatuda. Selle poolest ei erinenud ta mitte ainult õpipoistest ja sellidest, vaid ka oma potentsiaalsetest järglastest. Ja kuna ta ei olnud nüüd enam nii kergesti asendatav nagu seni, tõusis tema töö väärtus ja seega ka tema elu väärtus. Äkki ei pidanud ta enam palja maa peal magama, vaid tohtis endale kuuri puust nari ehitada, sai selle katteks õlgi ja oma teki. Ööseks ei pandud teda enam kinni. Ka söök oli parem ja piisavam. Grimal ei pidanud teda enam nagu mingit elajat, vaid nagu kasulikku kodulooma.
Kui Grenouille kaksteist aastat vanaks sai, andis Grimal talle pool pühapäeva vabaks, ja kolmeteistkümneselt