Tal hakkas erutusest peaaegu paha. Ta ei olnud isegi veel selle jälile saanud, mis suunast lõhn üldse tuleb. Vahel kestsid intervallid, enne kui talle taas üks räbalake ninna kandus, mitu minutit, ja iga kord haaras teda kohutav hirm, et ta on selle igaveseks kaotanud. Lõpuks leidis ta pääsu meeleheitlikus usus, et lõhn tuleb jõe teiselt kaldalt, kusagilt kagu poolt.
Ta eemaldus Pavillon de Flore’i seinast, sukeldus rahvasumma ja rajas endale seal teed üle silla. Iga paari sammu järel jäi ta seisma, tõusis kikivarvule, et üle inimeste peade nuhutada, ei haistnud aga esialgu suurest erutusest midagi, siis lõpuks ometi veidike, sai lõhna jälle ninna, tugevamana isegi kui enne, teadis, et ta on õigetel jälgedel, sukeldus taas, puges edasi läbi ammuli sui vahtijate ja ilutulestiku tegijate, kes iga hetk oma tõrvikuid ikka uute rakettide süütenööride juurde torkasid, kaotas teravas püssirohutossus selle lõhna, sattus paanikasse, nügis ja tõukles ja trügis edasi, jõudis lõputute minutite järel teisele kaldale, Hôtel de Mailly juurde, Malaquesti kaile, Rue de Seine’i algusesse…
Siin jäi ta seisma, kogus end ja nuusutas. Ta sai selle kätte. Ta hoidis sellest kinni. Nagu lint tuli lõhn mööda Rue de Seine’i alla, selgelt äravahetamatu, kuid ikka veel väga õrn ja väga peen. Grenouille tundis, kuidas ta süda klopib, ja ta teadis, et see ei ole jooksmise pingutus, mis selle kloppima paneb, vaid tema erutatud abitus selle lõhna ees. Ta püüdis meenutada midagi võrreldavat ja pidi kõik võrdlused kõrvale heitma. Selles lõhnas oli värskust, mitte mürri või kaneelikoore või käharmündi või kaskede või kampri või männiokaste värskust, mitte maivihma või põhjatuule või allikavee värskust… ja selles oli ühtaegu ka soojust; aga mitte nagu bergamotis, küpressis või muskuses, mitte nagu jasmiinis ja nartsissis, mitte nagu roosipuus ja mitte nagu iirises… See lõhn oli segu mõlemast, hajuvast ja raskest, isegi mitte segu, vaid tervik, ja sealjuures napp ja hõrk, ja siiski soliidne ja tugev nagu tükk õhukest sillerdavat siidi… ja samas jälle ka mitte nagu siid, vaid nagu mesimagus piim, milles sulab küpsis, – mis ju küll parimagi tahtmise juures kokku ei sobinud: piim ja siid! See lõhn oli arusaamatu, kirjeldamatu, mitte kuidagi liigitatav, seda ei oleks tohtinud tegelikult üldse olemas olla. Ja ometi oli ta olemas, kõige oivalisema iseenesestmõistetavusega. Grenouille järgnes, kartlikult põksuva südamega, sest ta aimas, et mitte tema ei järgne lõhnale, vaid et lõhn on ta vangi võtnud ja tõmbab teda nüüd vastupandamatult enese poole.
Ta läks mööda Rue de Seine’i üles. Tänaval ei olnud kedagi, majad olid tühjad ja vaiksed. Inimesed olid all jõe ääres ilutulestikul. Siin ei seganud ei palavikuline inimeselõhn ega terav püssirohuhais. Tänav lõhnas nagu tavaliselt vee, rooja, rottide ja aedviljajäätmete järele. Selle kohal hõljus aga õrnalt ja selgelt lint, mis juhtis Grenouille’d. Mõne sammu järel neelasid kõrged majad taeva napi öövalguse ja Grenouille läks edasi pimedas. Tal polnud tarviski midagi näha. Lõhn juhtis teda kindlalt.
Viiekümne meetri järel pööras ta paremale Rue des Marais’sse, isegi veel pimedamasse, vaevalt paari-kolme küünra laiusesse põiktänavasse. Kummalisel kombel ei muutunud lõhn eriti palju tugevamaks. Ta muutus vaid puhtamaks, ja seeläbi, oma ikka suuremaks muutuva puhtuse läbi, omandas ta ikka tugevama külgetõmbejõu. Grenouille liikus nagu sunnitult. Ühes kohas tõmbas lõhn teda järsult paremale, otsekui läbi majaseina. Seal avanes madal käik, mis viis tagahoovi. Nagu kuutõbine läbis Grenouille selle käigu, läbis tagahoovi, keeras ümber nurga, jõudis teise, väiksemasse tagahoovi, ja siin oli nüüd lõpuks valge: nelinurkne õu oli vaid paari sammu laiune. Müürist eendus kallakas puust katus.
Laual selle all seisis küünal. Laua ääres istus üks tüdruk ja puhastas mirabelle. Ta võttis neid korvist oma vasakul käel, eemaldas noaga varre ja kivi ja viskas nad seejärel ämbrisse. Ta võis kolmteist-neliteist aastat vana olla. Grenouille jäi seisma. Ta teadis otsekohe, mis allikast pärines lõhn, mida ta rohkem kui poole miili kaugusele jõe teisele kaldale oli tundnud: mitte sellest räpasest tagahoovist ja mitte mirabellidest. Allikaks oli tüdruk.
Ühe hetke oli ta sellises segaduses, et mõtles korraks koguni, et ta ei ole oma elus veel kunagi midagi nii ilusat näinud. Sealjuures nägi ta vaid tüdruku siluetti, tagantpoolt, küünlavalguses. Loomulikult oleks ta pidanud mõtlema, et ei ole midagi nii ilusat enne haistnud. Aga kuna ta ju tundis inimeselõhnu, paljusid tuhandeid, meeste, naiste, laste lõhnu, oli tal raske mõista, et niisugune erakordne lõhn võiks välja voolata inimesest. Tavaliselt lõhnasid inimesed mittemidagiütlevalt või halvasti. Lapsed lõhnasid läägelt, mehed uriini, terava higi ja juustu järele, naised räästunud rasva ja halvaks läinud kala järele. Kõik inimesed lõhnasid täiesti ebahuvitavalt, eemaletõukavalt… Ja nii juhtus, et Grenouille ei usaldanud esimest korda elus oma nina ja pidi appi võtma silmad, et uskuma jääda, mida ta haistab. Meeltesegadus ei kestnud muidugi kaua. Ta vajas vaid silmapilgu, et optiliselt selgusele jõuda ja siis seda avalamalt oma haistmismeele tajudele anduda. Nüüd haistis ta, et see on inimene, haistis higi tema kaenla all, rasva tema juustes, kalalõhna tema häbemel, ja ta haistis suurima mõnuga. Tüdruku higi lõhnas nii värskelt nagu meretuul, tema juuste rasv nii magusalt nagu pähldiõli, tema häbe nagu kimp valgeid vesiroose, nahk nagu aprikoosiõis… ja kõigi nende koostisosade ühendus andis parfüümi, mis oli nii rikas, nii tasakaalus, nii nõiduslik, et kõik see, mis Grenouille seni parfüümidest oli haistes kogenud, kõik, mis ta ise oma sisemuses lõhnaehitiste alal mängeldes oli loonud, alandus korraga täielikuks mõttetuseks. Tundus, et sada tuhat lõhna ei ole selle lõhnaga võrreldes enam midagi väärt. See üks oli ülim printsiip, mille järgi teised pidid end seadma. See oli puhas ilu.
Grenouille’le oli selge, et ilma seda lõhna omamata ei ole tema elul enam mõtet. Ta pidi seda tundma õppima viimse üksikasjani, viimse peene hargnemiseni; pelk kompleksne mälestus sellest ei olnud piisav. Ta tahtis selle apoteoosse parfüümi nagu reljeefpitsatiga oma musta hinge segadikku pressida, selle ülitäpselt läbi uurida ja nüüdsest peale veel vaid vastavalt selle võluvormeli sisemisele struktuurile mõelda, elada, haista.
Ta läks aeglaselt tüdruku poole, ikka lähemale, astus varikatuse alla ja jäi temast sammu kaugusele seisma. Tüdruk ei kuulnud teda.
Tal olid punased juuksed ja seljas hall käisteta kleit. Tema käsivarred olid väga valged ja tema käed lõhkilõigatud mirabellide mahlast kollased. Grenouille seisis tema kohale kummardunult ja hingas tema lõhna nüüd sisse puhtana, nii nagu see kerkis tüdruku kuklast, tema juustest, tema kleidi väljalõikest, ning laskis sel enesesse voolata nagu mahedal tuulel. Tal ei olnud veel kunagi nii hea olnud. Tüdrukul hakkas aga jahe.
Ta ei näinud Grenouille’d. Aga teda haaras ärevus, kummaline judin, nagu siis, kui äkki meenub mingi vana, ammune hirm. Ta tundis oma selja taga nagu külma tõmbust, otsekui oleks keegi lahti lükanud ukse, mis viib hiiglasuurde külma keldrisse. Ja ta pani oma kööginoa käest, surus käsivarred rinnale ja pööras ringi.
Kui ta Grenouille’d nägi, oli ta hirmust nii kange, et tollele jäi küllalt aega, et oma sõrmi tüdruku kaela ümber panna. Tüdruk ei püüdnudki karjuda, ei rabelnud, ei teinud ühtegi tõrjuvat liigutust. Ja Grenouille ei vaadanud talle otsa. Ta ei näinud tüdruku peent, tedretähnidega ülekülvatud nägu, punast suud ja suuri säravrohelisi silmi, sest