Parfüüm. Patrick Suskind

oh Jumal! – siis igatahes ei pruukinud imestada, kui kõik pea peale pöördus ja kombed laostusid ja inimkond Tema karistuse, kelle ta ära oli salanud, enda peale tõmbas. See lõpeb halvasti. 1681. aasta suur komeet, mille üle naerdi, mida iseloomustati kui lihtsalt tähekogumit, oli ju olnud Jumala hoiatav oomen, mis kuulutas ette – nüüd oli see ju teada – lagunemise ja laostumise sajandit, vaimset ja poliitilist ja religioosset mädasood, mille inimkond ise oli enesele loonud, millesse ta ükskord vajub ja milles kasvavad veel küütlevamad ja haisvamad sooõied kui see Pélissier!

      Ta seisis akna juures, see vana mees Baldini, ja vaatas õela pilguga vastu madalat päikest jõele. Lodjad ilmusid tema all nähtavale ja libisesid aeglaselt läände, Pont Neufi ja Louvre’i galerii sadama poole. Ühtegi neist ei lükatud ridvaga vastuvoolu üles, selleks kasutati jõeharu teisel pool saart. Siin voolas kõik vaid ära, tühjad ja lastis laevad, aerupaadid ja kalurite lamedad lootsikud, poripruun ja kuldselt kurduv vesi, kõik voolas ära, aeglaselt, laialt ja peatamatult. Ja kui Baldini otse alla vaatas, püstloodis piki majaseina, siis näis, nagu viiks voolav vesi silla vundamendi kaasa, ja tal hakkas pea ringi käima.

      Ta oli teinud vea, ostes maja sillal, ja kahekordse vea, valides läänepoolse külje. Nüüd oli tal pidevalt silme ees äravoolav jõgi, ja talle tundus, nagu voolaks ta ise ja tema maja ja tema aastakümnetega kogutud rikkus minema nagu jõgi ja nagu oleks ta liiga vana ja liiga nõrk, et sellele võimsale voolule veel vastu seista. Mõnikord, kui tal oli asja vasakule kaldale, Sorbonne’i kvartalisse või Saint-Sulpice’i juurde, ei läinud ta üle saare ja Pont Saint-Micheli, vaid valis pikema tee üle Pont Neufi, sest see sild oli täis ehitamata. Ja siis jäi ta seisma idapoolse rinnatise äärde ja vaatas vastuvoolu, et vähemalt ükski kord kõike enda poole tulemas näha; ja mõne silmapilgu nautis ta kujutlust, et tema elu suund on pöördunud, äri õitseb, pere kosub, naised jooksevad talle järele ja tema eksistents kindlustub, selle asemel et veelgi rohkem kõikuma lüüa.

      Aga kui ta pilku vaid natukegi tõstis, nägi ta mõnesaja meetri kaugusel omaenese maja hapra ja kitsa ja kõrgena Pont au Change’il, ja ta nägi oma töötoa akent teisel korrusel ja ennast selle akna juures seismas, nägi end välja jõele vaatamas ja äravoolavat vett jälgimas nagu praegu. Ja sellega oli kaunis unistus haihtunud, ja Baldini Pont Neufil pööras selja, rusutum kui enne, rusutud nagu nüüd, kui ta aknale selja pööras, kirjutuslaua juurde läks ja istet võttis.

      12

      Tema ees seisis flakoon Pélissier’ parfüümiga. Vedelik säras päikesepaistes kuldpruunilt ja selgelt, vähimagi sogasuseta. See nägi välja täiesti süütu, nagu hele tee, ja sisaldas ometi lisaks neljale viiendikule alkoholile ühe viiendiku salapärast segu, mis võis kogu linna ärevusse ajada. See segu omakorda võis koosneda kolmest või kolmekümnest erinevast ainest, mis olid kindlas, lugematutest võimalikest variantidest valitud vahekorras. See oli parfüümi hing – niivõrd kui selle jääkülma äritseja Pélissier’ parfüümi puhul hingest võis rääkida –, ja selle ehitus tuli nüüd välja uurida.

      Baldini nuuskas hoolikalt nina ja laskis ruloo akna ees veidi allapoole, sest otsene päikesevalgus oli igale nuuskainele ja igale peenemale lõhna-kontsentratsioonile kahjulik. Ta võttis kirjutuslaua laekast puhta valge pitstaskuräti ja voltis selle lahti. Siis avas ta kerge korgipöördega flakooni. Pead hoidis ta sealjuures kaugel eemal ja surus ninasõõrmed kokku, sest ta ei tahtnud jumala pärast, et teda tabaks ennatlik lõhnamulje otse pudelist. Parfüümi tuli nuusutada lahti laotunud õhulises olekus, mitte kunagi kontsentreeritult. Ta piserdas mõne tilga taskurätile, lehvitas seda õhus, et alkoholi hajutada, ja tõstis selle siis endale nina alla. Kolme lühikese, äkilise tõmbega vedas ta lõhna sisse nagu pulbrit, puhus selle kohe välja, lehvitas endale õhku, nuhutas veel kord kolmeses rütmis ja ahmas lõpuks päris sügava sõõmu, mille ta siis aeglaselt ja mitu korda tagasi hoides, seda nagu üle pika madala trepi libistades, välja hingas. Ta viskas taskuräti lauale ja toetas selja vastu tugitooli korjut.

      Parfüüm oli vastikult hea. See vilets Pélissier oli kahjuks oma ala asjatundja. Meister, jumal paraku, kui ta ka tuhat korda midagi õppinud ei olnud! Baldini soovis, et see oleks tema tehtud, see „Amor ja Psyche”. See ei olnud mingil juhul ordinaarne. Absoluutselt klassikaline, ümar ja harmooniline oli see. Ja sellest hoolimata lummavalt uus. See oli värske, kuid mitte sensatsiooniline. See oli lillelõhnaline, kuid mitte lääge. Selles oli sügavust, toredat püsivat mõnusat tumepruuni sügavust – ja ometi ei olnud see sugugi üle koormatud ega liialdatult pidulik.

      Baldini tõusis peaaegu aukartlikult püsti ja tõstis taskuräti veel kord nina alla. „Imepärane, imepärane…” pomises ta ja nuusutas ahnelt, „sel on helge karakter, see on sulnis, see on nagu meloodia, teeb lausa tuju heaks… Lollus, mis heaks!” Ja ta viskas rätikukese vihaselt lauale tagasi, keeras selja ja läks toa kõige tagumisse nurka, nagu häbeneks ta oma vaimustust.

      Naeruväärne! Lasta end meelitada selliseid kiidukõnesid pidama. „Nagu meloodia. Helge. Imepärane. Teeb tuju heaks.” – Tobedus! Lapsik tobedus. Hetkemulje. Vana viga. Temperamendi küsimus. Tõenäoliselt itaalia pärand. Ära otsusta, kuni nuusutad! See on esimene reegel, Baldini, vana lambapea! Nuusuta, kui sa nuusutad, ja otsusta, kui oled nuusutanud! „Amor ja Psyche” ei ole sugugi nii paha parfüüm. See on täiesti õnnestunud toode. Osavalt kokkusegatud vusserdis. Et mitte öelda meelepete. Ja midagi muud kui meelepetet pole selliselt mehelt nagu Pélissier ka oodata. Loomulikult ei fabritseeri selline tüüp nagu Pélissier mingit massiparfüümi. See kelm pimestab ülima meisterlikkusega, eksitab haistmismeelt täiusliku harmooniaga – jah, hunt klassikalise lõhnakunsti lambanahas on see mees, ühesõnaga: andekas koletis. Ja see on halvem kui heauskne soperdaja.

      Aga sina, Baldini, ei lase ju end hullutada. Sa olid vaid hetkeks üllatunud selle vusserdise esialgsest mõjust. Aga kas on teada, kuidas see lõhnab tunni aja pärast, kui selle lenduvamad ollused on juba haihtunud ja nähtavale tuleb selle keskosa? Või kuidas see lõhnab täna õhtul, kui tajutavad on veel vaid need rasked, tumedad komponendid, mis praegu on lõhnaliselt nagu videvikus peidus meeldivate õielooride all? Oota ära, Baldini!

      Teine reegel ütleb: parfüüm elab ajas; sel on oma noorus, oma küpsus ja oma vanadus. Ja ainult siis, kui see kõigis kolmes eas ühtviisi meeldivalt lõhnab, tuleb seda lugeda õnnestunuks. Kui tihti on juba juhtunud, et segu, mis me tegime, lõhnas esimesel proovimisel oivaliselt värskelt, natukese aja pärast mädanenud puuvilja järele ja lõpuks veel vaid vastikult puhtalt tsiibeti järele, mida me üle olime doseerinud.