BALDINI Jah, seda küll. Krahv Verhamont’ile hispaania naha lõhnasta-miseks. Ta nõuab midagi täiesti uut. Ta nõuab midagi sellist nagu… nagu… ma usun, et see oli „Amor ja Psyche”, mida ta nõudis, ja teeb seda, nagu räägitakse, see… see vusserdaja Rue Saint-Andre des Arts’ilt, see…see…
CHENIÉR Pélissier.
BALDINI Jah. Pélissier. Õige. Nii selle vusserdaja nimi on. Pélissier’ „Amor ja Psyche”. – Kas te tunnete seda?
CHENIÉR Jajah. Muidugi. Selle järele lõhnab nüüd kõikjal. Igal tänavanurgal võib seda tunda. Aga kui te minu käest küsite – mitte midagi erilist! See pole kindlasti kuidagi võrreldav sellega, mida teie kavatsete komponeerida, härra Baldini.
BALDINI Muidugi mitte.
CHENIÉR See lõhnab äärmiselt tavaliselt, see „Amor ja Psyche”.
BALDINI Vulgaarselt?
CHENIÉR Täiesti vulgaarselt, nagu kõik Pélissier’ kraam. Ma usun, et seal on sees limetiõli.
BALDIN Tõesti? Mida veel?
CHÉNIER Apelsiniõite essentsi võib-olla. Ja võib-olla rosmariinitinktuuri. Aga ma ei või seda kindlalt öelda.
BALDINI See on mulle ka täiesti ükskõik.
CHÉNIER Loomulikult.
BALDINI Mulle on ükspuha, mis see vusserdaja oma parfüümi sisse on seganud. Ma ei kavatse ennast sellest isegi inspireerida lasta!
CHÉNIER Selles on teil õigus, monsieur.
BALDINI Nagu te teate, ei lase ma ennast kunagi inspireerida. Nagu te teate, töötan ma oma parfüümid ise välja.
CHÉNIER Ma tean, monsieur.
BALDINI Sünnitan nad ainult iseendast!
CHÉNIER Ma tean.
BALDINI Ja ma kavatsen krahv Verhamont’i jaoks luua midagi sellist, mis tõesti furoori tekitab.
CHÉNIER Selles olen ma veendunud, härra Baldini.
BALDINI Teie vaadake poe järele. Ma vajan rahu. Hoidke kõik minust eemale, Chénier…
Ja seepeale tatsas ta, nüüd mitte sugugi enam raidkujulikult, vaid nagu tema vanusele kohane, kumaras, isegi peaaegu nagu läbipekstult, leti tagant välja ja läks aeglaselt trepist ülakorrusele, kus oli tema töötuba.
Chénier võttis leti taga koha sisse, jäi samuti seisma, nagu meister ennist oli seisnud, ja vaatas tardunud pilgul ukse poole. Ta teadis, mis lähimate tundide jooksul juhtub: nimelt poes mitte midagi, üleval Baldini töötoas aga tavaline katastroof. Baldini võtab oma sinise, frangi-paniveest läbiimbunud kuue seljast, istub kirjutuslaua taha ja ootab inspiratsiooni. Seda inspiratsiooni ei tule. Siis tõttab ta sadade proovi-pudelikeste kapi juurde ja segab hea õnne peale midagi kokku. See segu ebaõnnestub. Ta vannub, tõmbab akna lahti ja viskab segu jõkke. Ta proovib midagi muud, ka see ebaõnnestub, ta karjub ja märatseb ja saab juba uimastavalt lõhnavas toas nutukrambid. Kella seitsme paiku õhtul tuleb ta hädisena alla, väriseb ja nutab ja ütleb: „Chénier, mul ei ole enam nina, ma ei suuda seda parfüümi sünnitada, ma ei saa krahvile hispaania nahka ära saata, ma olen kadunud, ma olen seesmiselt surnud, ma tahan surra, palun, Chénier, aidake mul surra!” Ja tema, Chénier teeb ettepaneku, et kedagi Pélissier’ juurde pudeli „Amori ja Psyche” järele saadetaks, ja Baldini nõustub tingimusel, et ükski inimene sellest häbist teada ei saa, Chénier tõotab seda, ja öösel lõhnastavad nad salaja Verhamont’i tellitud naha võõra parfüümiga. Nii see läheb, ja mitte teisiti, ja Chénier soovis ainult, et kogu see teater oleks juba möödas. Baldini ei olnud enam suur parfümöör. Jah, varem, oma nooruses, kolmekümne-neljakümne aasta eest, oli ta leiutanud „Lõuna roosi” ja „Baldini galantse buketi”, kaks tõesti suurt lõhna, millele ta võlgnes tänu oma varanduse eest. Aga nüüd oli ta vana ja kulunud ja ei tundnud enam kaasaja moode ja nüüdsete inimeste uutmoodi maitset, ja kui ta üldse veel mingi oma lõhna kokku klõpsis, siis oli see täielikult vanamoeline ja müügikõlbmatu, ja nad tegid selle aasta pärast kümme korda lahjendatult purskkaevuvee lisandina rahaks. Kahju temast, mõtles Chénier ja kontrollis peeglist, kuidas parukas istub, kahju vanast Baldinist; kahju tema ilusast ärist, sest ta viib selle põhja; ja kahju minust, sest kui ta selle põhja on viinud, olen mina juba liiga vana, et seda üle võtta…
11
Ja Giuseppe Baldini oligi oma lõhnava kuue seljast ära võtnud, kuid ainult vanast harjumusest. Frangipanivee lõhn ei seganud teda juba ammu enam haistmisel, ta kandis seda ju juba aastaid enesega kaasas ja ei märganud seda enam üldse. Ta oli ka töötoa ukse kinni pannud ja rahu nõudnud, aga ta ei istunud kirjutuslaua taha, et mõelda ja inspi-ratsiooni oodata, sest ta teadis palju paremini kui Chénier, et tal mingit inspiratsiooni ei tule; tal ei olnud seda nimelt veel mitte kunagi tulnud. Ta oli küll vana ja kulunud, see oli tõsi, ja ka enam mitte suur parfümöör; aga ta teadis, et ta pole seda elu seeski olnud. „Lõuna roosi” oli ta oma isalt päranduseks saanud ja „Baldini galantse buketi” retsepti ühelt läbisõitvalt Genua vürtsikaupmehelt ostnud. Tema ülejäänud parfüümid olid ammutuntud segud. Leiutanud ei olnud ta kunagi midagi. Ta ei olnud leiutaja. Ta oli hoolikas äraproovitud lõhnade tegija, ta oli nagu kokk, kes rutiini ja heade retseptidega suurepäraseid toite valmistab ja ealeski mingit oma rooga ei ole leiutanud. Kogu seda hookuspookust laboratooriumi ja eksperimenteerimise ja inspiratsiooni ja salapäratsemisega tegi ta ainult sellepärast, et see kuulus maitre parfumeur et gantier kindla ametipildi juurde. Parfümöör, see oli pool alkeemikut, kes imesid teeb, nii tahtsid inimesed – hea küll! Seda, et tema kunst on käsitöö nagu iga teinegi, teadis ainult tema ise, ja ta oli selle üle uhke. Ta ei tahtnudki leiutaja olla. Leiutamine oli tema meelest väga kahtlane, sest see tähendas alati mingi reegli rikkumist. Ta ei kavatsenud ka krahv Verhamont’ile uut parfüümi leiutada. Aga ta ei mõelnud lasta end ka õhtul Chénier’i pehmeks rääkida, et tuua „Amor ja Psyche” Pélissier’ juurest. Tal oli see juba olemas. Seal see seisis, akna all kirjutuslaual, väikeses lihvitud korgiga klaasflakoonis. Juba paar päeva tagasi oli ta selle ära ostnud. Muidugi mitte isiklikult. Ta ei saanud ju ometi isiklikult Pélissier’ juurde minna ja parfüümi osta! Ikka vahemehe kaudu, ja see omakorda teise vahemehe kaudu… Ettevaatust oli vaja. Sest Baldini ei tahtnud parfüümi lihtsalt hispaania naha lõhnastamiseks kasutada, selleks ei oleks nii väikesest hulgast ka üldse piisanud. Tal oli midagi hullemat mõttes: ta tahtis seda kopeerida.
See ei olnud muide keelatud. See oli vaid erakordselt ebapeen. Konkurendi parfüümi salaja järele teha ja oma nime all müüa oli kohutavalt ebapeen. Aga veel ebapeenem oli sealjuures vahele jääda, ja sellepärast ei tohtinud Chénier sellest midagi teada, sest Chénier oli lobiseja.
Ah, kui hirmus, et temasugune ausameelne mees oli sunnitud nii kõveraid teid käima! Kui hirmus, et ta pidi kõige kallimat, mis inimesel on, – oma au – nii näruselt rüvetama! Aga mis tal üle jäi? Krahv Verhamont oli ikkagi kunde, keda ta ei tohtinud mingil juhul kaotada. Tal ei olnud ju niigi enam peaaegu ühtegi kundet. Ta pidi ju kundedele jälle järele jooksma nagu kahekümnendate aastate alguses, kui ta oma karjääri alustas ja, kandekast kõhul, mööda tänavaid liikus. Jumal teab, et tema, Giuseppe Baldini, Pariisi kõige suurema lõhnapoe omanik, parimas äriseisus, rahaliselt veel vaid siis omadega välja tuli, kui ta, kohvrike käes, majast majja käis. Ja see ei meeldinud talle sugugi, sest ta oli juba kaugelt üle kuuekümne ja vihkas seda, et pidi külmades eestubades ootama ja vanadele markiisidele tuhandelillevett või neljaröövliäädikat tutvustama või neile migreenisalvi kaela määrima. Pealegi valitses neis eestubades lausa õudne konkurents. Kasvõi see tõusik Brouet Rue Dauphine’ilt, kes väitis, et tal on kõige suurem pumativalik Euroopas; või Calteau Rue Manconseil’lt, kes oli tõusnud Artois’ komtessi õuevarustajaks; või see täiesti ettearvamatu Antoine Pélissier Rue Saint André des Arts’ilt, kes laskis igal hooajal käiku uue lõhna, mille järele oli hull kogu maailm.
Selline parfüüm Pélissier’ ärist võis kogu turu segamini lüüa. Kui ühel aastal oli moes ungari vesi ja Baldini oli sellele vastavalt varunud lavendlit, bergamotti