Katō-sensei kohta liigub ringi legend, kuidas ta Venemaalt salaja siili Jaapanisse smugeldas ja seda oma ülikoolikabinetis pidas. Selles samas kabinetis me nüüd Kalinka klubi liikmetega kogunemegi. Ruum on pisike ja segamini, täis raamatuid vene kultuurist ja Venemaa ajaloost, sõnastikke, postkaarte, pilte Potsatajast ja Genast. Lisaks mahutab see nüüd tosin inimest, Kalinka klubi uusi ja vanu liikmeid. Kas nemad korraldasidki minu jaoks korjanduse, kui ma Jaapanisse olin tulemas? Ma ei saa kunagi teada.
Palavus on lämmatav, aga kõik joovad kuldäärega portselantassikestest kuuma teed. Nad vaatavad piltpostkaarte Vladivostokist ja ahhetavad. Postkaardid on kaasa toonud Hiroshi – klubi värske president. Hiroshi on 22-aastane noormees, kes õppis aasta Moskvas ja saabus äsja Jaapanisse Trans-Siberiani rongiliiniga risti üle Venemaa sõites. Ta on poiss, kelle kohta klubi tüdrukud õpetavad Tanjat ütlema „dan-dan baka ni naru”13 – Hiroshi on nii tark, et hakkab vaikselt lolliks minema. Ta on ühtaegu naljakas ja tõsine. Võimatu on aru saada, kas ta vürtsitab oma sõnu ja tegusid kõrgtasemel irooniaga või on tegemist hoopis ülima siirusega. Olgu üks või teine, aga igatahes paistab, et kaval säde tema silmis peente kuldraamidega prillide taga ei kustu hetkekski.
Ta naudib vene keeles rääkimist ja teeb seda minu meelest väga ilusti, Tanja jutu järgi veel ka veatult – kõike seda vaid pärast üht Moskva-aastat.
„Eestist?” pöördub ta minu poole inglise keeles. „Ütle midagi eesti keeles. Ütle „lennuk lendab lennujaama”. Nii ma ütlengi. Hiroshi kordab minu järel. Kogu vene kultuuri klubi kordab minu järel. Lennuk. Lendab. Lennujaama.
„Tõsi,” nendib Hiroshi. „See pole tõesti üldse nagu vene keel. Aga miks sina, Tanja, seda räägid?” jätkab ta küsimustega.
„Aga miks mitte,” jääb Tanja napisõnaliseks.
Veel pisut liiga kuuma teed, vene- ja jaapanikeelset jutumula. Mul on igav ja palav, nii kohutavalt palav. Lõpuks teeb keegi ettepaneku korraldada Kalinka klubi piknik, et tähistada koolivaheaja lõppu tõeliste venelaste kombel viina juues.
On laupäev ja kell on pisut pärast keskpäeva, kui me Tanjaga linna suurimas pargis helesinisel kilel istuva piknikuseltskonnaga ühineme. „Tõeliste venelaste kombel” on nad juba pudeli viina ära joonud. Kulub veel tunnike, kuni Korea poiss viskab murule pikali, et siis, ise näost lilla, kogu ülejäänud piknik maha magada. Libe-kavala naeratuse ja helesiniste silmadega juudi-vene mees ja tema surfari-tüüpi sarmiga venelasest sõber, lätlane Reinis ja hulk Jaapani poisse ja tüdrukuid veedavad lõbusat aega.
Aga mina eestlasena olen ikka, vähemalt Vene poiste meelest, haruldane nähtus, nii et järgmine toost võetakse Eesti naiste auks. Seejärel küsib sarmikas surfaripoiss minult, kas ta võib ühe eestlase-anekdoodi rääkida. „Hästi,” ütlen. „Aga ole ettevaatlik.” Poiss jutustab, et raudteel sõidab dresiin ja selle peal mees. Masina järel jookseb teine mees ja hüüab: „Kuule, kuule, võta mind ka peale! Kas Tallinn on siit väga kaugel?” „Ei ole väga kaugel,” vastab teine ja jooksja hüppab peale. Sõidavad tunni, teise ja kolmandagi. Muudkui sõidavad ja sõidavad. Mees küsib teiselt: „Noh, kui palju veel? Kas Tallinn on väga kaugel?” „Jah,” vastab teine mees. „Nüüd on väga kaugel.”
Pidu kerib tuure üles. Tunnid mööduvad ja kogu seltskond jääb üha enam purju. „Kauaks sa Jaapanisse jääd?” pöördub klubipresident Hiroshi minu poole.
„Aastaks,” vastan.
„Eestis sul poissi pole?”
„Ei ole.”
„Sul on vaja Jaapani poissi,” jätkab Hiroshi talle omase otsekohesusega.
„Miks?”
„Jaapani keele õppimiseks muidugi! Mis sa arvad, kuidas mina vene keele selgeks sain?” Hiroshi silmad säravad endiselt kavalalt, aga kahtlustan, et ta räägib tõsiselt.
„Hahaa, ganbarimasu!”14 vastan.
„Ei, tõsimeeli.”
„Hästi,” otsustan kaasa mängida. „Aga sa pead mul siis aitama poissi hankida.”
„Olgu,” lausub Hiroshi endiselt tõsiselt. „Edaspidi hakkan sind potentsiaalsetele kandidaatidele tutvustama.”
Ühe toosti (ühe paljudest) ajal hüüab juudi-vene Jevgeni, ja mulle tundub, et just minule: „Hitler on alistatud!” Jevgeni, peab ütlema, on mulle esimesest hetkest ebasümpaatne. Juba me esmakordsel kohtumisel suutis ta kas teise või kolmanda lausega mind välja vihastada. Tundub, et ka see toost on taas väike kibe vihje venelaste suhtumisele eestlastesse, millele üsna äsja toimunud Pronksöö nime all tuntuks saanud aprillisündmused ainult vürtsi lisasid. Mõtlen, et sellisest toostist kujuneb suurem rahvustevaheline konflikt ja olen juba valmis midagi sõjakat vastama. Viskan Jevgenile vihkava pilgu, aga igaks juhuks enne ründamist küsin Tanjalt meie „salakeeles”, et kas toostiga vihjati Eesti-Vene suhetele.
„Ei-ei, muidugi mitte,” vastab Tanja. „See on lihtsalt toost.”
„Kas see on normaalne, et praegu tõstetakse ikka toosti Teise maailmasõja sündmuste auks?”
„Täiesti normaalne,” vastab Tanja. Hästi, loobun kaklusest, ja pealegi: mõni viinapits hiljem märgib too Jevgeni, et mul on ilusad silmad. Sellega on rahvustevaheline igavene rahu ja sõprus taastatud.
Seltskond muutub üha ülemeelikumaks, kuni Läti poiss, täis nagu tatikas, teatab, et ta läheb ujuma. Me oleme nii umbes kahesaja tuhande kodanikuga väikelinna suurimas pargis. On laupäeva õhtupoolik ja murul kümneid inimesi: piknikuseltskondi ja lapsi, kes palli mängivad või karpkalu söödavad. Ja siis tuleb see heledapäine suure ninaga välismaalane, kes võtab kõigepealt seljast särgi, siis jalast püksid. Loodan endamisi, et lätlasel on nutikust aluspüksid jalga jätta. Aga ülehindan teda. Poiss koorib end ihualasti ja läheb ujuma. Talle järgneb too surfari sarmiga venelane, samuti porgandpaljalt. Vesi on väga madal, nii et poisid kahlavad mudas ja naeravad, paljad nokud tilbendamas.
Paar jaapanlast tõusevad oma kohalt ja lahkuvad. Üks vanem mees võtab välja mobiiltelefoni ja hakkab toimuvat filmima. Algul tundub see kõik meile hirmus naljakas, aga järjest enam hiilib piinlikkustunne ligi. Üks mees tuleb ja palub meil oma sõpradele öelda, et nad püksid jalga paneks. Siin on ju perekonnad ja lapsed ja nii. Poisid tulevad veest, panevad riidesse. Tüdrukud arvavad, et aeg on piknik lõpetatuks kuulutada, ja seavad end minekule. Kell hakkab kuus saama ja juba on hämar.
Veel mõni päev hiljem istume taas pargis tiigi ääres pehmel murul, taas kord ringis pikniku põhivarustusse kuuluval helesinisel kilel. Minu ümber on kümmekond inimest. Tutvumispidusid ja õhtuseid piknikke on olnud juba nii palju, et ei jõua kokku lugeda. Mõtlen hirmuga võimalike eesolevate hetkede peale, kui mõne piknikukaaslasega taas kohtudes pean piinlikkusega tunnistama, et olen tema nime ära unustanud – või õigemini, pole kunagi meelde jätnudki.
Seekord on eestlane Hetti oma sõbrad kokku kutsunud. Ei mingit viinapudelit, ei mingeid äsja saabunud nimetuid kõhevil vahetusõpilasi, kui mina ise välja arvata. Piknikuseltskonna tuumikuks on robootikud ja matemaatikud ja muud reaalses maailmas hästi toime tulevad inimesed. Sri Lanka poisil Dushyanthal, keda kutsutakse Dushiks, on tegelikult viis nime, kõik pikad ja keerulised. Tal tuli passi jaoks kaks nime välja valida, sest kõik viis poleks sinna ära mahtunud. Abhay, see hindu, kellega me veebis tutvusime, pole mitte lihtsalt üks India mees internetist, vaid tippfüüsik. India valitsus saatis ta Tsukubasse osakeste kiirendi juurde töötama. Minu eelarvamused kukuvad kildudeks.
Maria on pärit El Salvadorist ja me avastame, et terve teadus on selgitada ülejäänutele, mis vahe on nimede Maria ja Maarja hääldusel. Infotehnoloogia eriala poiss hiinlane Li on äsja