KES SINA OLED?
Pariisi lennujaam tundub terve linnaku suurune – sammun ühest terminalist teise oma pool tundi. Üks vanemapoolne mustanahaline mees, koristaja, vilistab valjult viisijuppi, mis paisub ühel hetkel kõvaks lauluks.
Sealsamas kõrval jalutavad sõjaväelase vormis mees ja naine. Viivuks tabab mind mõte, et järsku on nad terroristid, sest mõlemal on käes suur automaat. Muidugi on nad hoopis lennujaama turvajad, kes palgatud potentsiaalse terroristi tabamiseks ja tapmiseks. Lennujaama töötajad on enamikus afroprantslased, kes ütlevad oui7 asemel „oueh”.
Kõik paistab sujuvat, olen rahulik ja asjalik, kui mitte arvestada üht kerget paanikahoogu, kui avastan, et mu Pariis–Tōkyō pardakaart on kadunud, ja ma süüdistan selle äravõtmises ja mittetagastamises ühte sellist „oueh”-kassiiri. Varsti selgub aga, et pilet on mu oma kotis ja situatsiooni piinlikkust hästi tajudes kiirustan näost punasena lennukisse.
Istun akna ääres ja minu kõrval istub proua Tamako, ühe Tōkyō ülikooli prantsuse keele õppejõud.
„Vabandage,” ütlen temast üle trügides jaapani keeles.
„Te räägite nii hästi jaapani keelt,” avaldab tema viisakat imestust.
„Oh ei, sugugi mitte,” vabandan taas. Olgu mu jaapani keelega, kuidas on, aga vähemalt oskan ma vabandada.
Ütlen, et olen Eestist ja tema ütleb: „Tõesti imetlusväärne, kuidas te Nõukogude Liidust lauldes vabaks saite.” Räägin talle eesti keelest ja soome keelega sarnastest sõnadest (toon näiteks vaimo ja pulma8, ta naerab). Tema jutustab oma Prantsuse sõpradest ja elust. Lapsi tal pole, aga kui lennukis üks lapsuke hetkeks omapäi jääb ja nutma puhkeb, on proua Tamako tema juures selga silitamas juba enne, kui mina üldse midagi märgata jõuan.
Ta küsib, kuidas ma lennujaamast edasi lähen, vastan, et sõber tuleb vastu.
„Jaapani sõber, kui tore!”
Selgitan häbelikult, et sõber, kes Tsukubas elab.
„Kas ta käis teil külas?”
„Ei, me tutvusime veebis.” Oh, miks ma ei oska valetada.
„Ahaa, nii et kohtute esimest korda?”
„Jah.”
„Ahaa.”
Kui tobe – taas kord ei suuda ma end kuidagi sõnadega kaitsta. Vaikime ja ma püüan kogu oma olekuga kõigest väest mõista anda, et asi ei ole tõesti nii, nagu esmapilgul paistab. Ma ei ole armunud ja … ja mis peamine – kuigi me tutvusime internetis, on asi täiesti ohutu, o-hu-tu.
Alustame sõitu enne keskpäeva, ent juba mõne tunni pärast hakkab hämarduma. Jälgin ekraanilt lennuki asukohta kaardil, kuidas me möödume jälle napilt Eestist ja lendame üle Venemaa, muudkui mööda Siberit, otse üle Habarovski. Proovin tukastada, aga ma ei oska istudes magada. Siis tõuseb taas päike. Hommikusöök, riiki sisenemise tarbeks väike ankeet („Kas teie valduses on illegaalseid narkootikume?” No tõesti, kumba kastikesse peaksin linnukese tegema, kui plaaniksin midagi salaja Jaapanisse toimetada, vaimutsen omaette.) Lennuk alustab maandumist. Pilvede asemel võib näha korrektselt mõõdetud põlluruutudest moodustatud lapitekki. Ja kuskil seal keskel on Narita lennujaam.
Astun koos proua Tamakoga lennukist välja, ühtaegu väsinud ja ärevil, ja läbin tuimalt kõik riiki sisenemise protseduurid. Proua Tamako lubab lennujaamas minu järel oodata, et kindlaks teha, kas mu kohver ikka jõudis kohale. Siis lubab ta mu pakke valvata, kuni vetsus käin. Mulle pole küll eriti meeltmööda, et me ikka veel hüvasti ei jäta, sest ausalt öeldes ei tahaks ma väga, et proua Tamako Kentarōga kohtub. Aga mis teha, jätan ta valvama ja torman kähku vetsu.
Teoreetiliselt olen küll kursis, et Jaapani tualett on omaette nähtus, aga sel momendil, täiesti magamata ja peast imelikuna, ei oska ma tõesti aimata, et vetsuminek mingit erilist vaimset ettevalmistust nõuab. Esimeses kabiinis on aga ainult mingi auk, mille kohal kükitada. Tuimalt vaatan järgmisesse kabiini. Sealse poti prill-laua kõrval on vähemalt kolm nuppu, millest ühele maalitud noodid ja teised kaks on tähistatud arusaamatult. Ma ei tea veel, et prill-laua-soojenduse, vetsuhääli summutava heli ja pesemisfunktsiooniga tualettpoti näol on tegemist keskpärase nähtusega, võrreldes nendega, mille kaas avaneb automaatselt või nendega, mis pakuvad ka kuivatusteenust.
Viimasest kabiinist avastan midagi mulle teadaoleva vetsupoti sarnast ja seda kasutangi. Vaatan peeglist nukralt oma väsinud silmi, tumedaid silmaaluseid ja palavusest õhetavat nägu, seejärel torman tagasi proua Tamako juurde, et koos vastu astuda kohtumisele Kentarōga.
„Seal mu sõber ongi,” osutan Kentarōle, ja elan kohe üle tugeva tätoveeritud tüübi põsk-põsk-musi-embuse. Võib vaid ette kujutada, mis mõtted jooksevad Tamako-sensei peast läbi, kui ta minu kaaslast näeb. Aga teen enesekindla näo pähe. Lubame proua Tamakoga kontakti hoida ja jätame hüvasti, et siis parkimisplatsilt leida auto, mille Kentarō väidab ära kaotanud olevat.
„Kas see ongi kogu sinu pagas?” küsib ta pettunud ilmel minu ainsat kohvrit silmitsedes. Kohvrit, kuhu olen surunud täpselt kahekümne kilo jagu riideid ja kõike muud, mida mul järgneva aasta jooksul vaja võiks minna. Lennujaama automaatuksed avanevad ja ma astun otse augustikuumusesse. Ma pole kunagi tundnud sellist palavust ja ma pole kunagi tundnud õhku, mille kohalolek on nii tajutav, mis on nii … käegakatsutav. Huvitav, kas liiguksin kiiremini, kui kätega ujumisliigutusi teeksin, olen taas iseenda rõõmuks hüsteeriliselt vaimukas. Kaks ööd magamata, omadega täiesti läbi, võõra mehe ja raske pagasiga läbi kuumuse kahlates, jõuan parkimisautomaadi juurde ja äkitselt hakkab see peenikese häälega jaapani keeles rääkima. „Rääkiv parkimisautomaat!” itsitan. Ma ei tea veel, et Jaapanis on vähe masinaid, mis oma kasutajat ei kõneta. Isegi suuremad kaubaautod või bussid teatavad ümbruses liiklejatele lahkel naisehäälel: „Tähelepanu, pööran vasakule.” Kõige hullemal juhul võib sõnumi edastajaks olla WC-pott. Potile istudes tekib tunne, justkui oleks keegi su selja taha hiilinud ainult selleks, et anda edasi viisakas sõnum: vesi lastakse peale automaatselt.
Varsti leiame imepisikese kaubiku, millega Kentarō on mulle järele tulnud. Ta on selle laenuks saanud oma töökohast, sest arvas ekslikult, et minu pagas ei mahu tema autosse ära. Seisan kannatlikult autoukse juures ja ootan, et Kentarō selle avaks. Kentarō on aga teisel pool autot ja küsib minult midagi. „Ah?” Ma ei kuule. Kentarō tuleb lähemale ja kordab: „Mis, sa tahad rooli istuda või?” See on viimane piisk mu karikasse. Rool on paremal! Hakkan kontrollimatult itsitama ja itsitan tee peal veel, sest autosõit on nagu klassikaline õudusunenägu. Sa oled surutud juhi kohale, nii et tuleks justkui sõidukit kontrolli all hoida, kuid õnnetuseks on rool ära võetud, pedaale pole ning auto aina kihutab.
Sõit kestab kaua. Olen unine, nii et panen vahepeal silmad kinni. Kentarō tõlgendab seda häbelikkusena. „Kas sa ei julge mulle otsa vaadata?” „Ei-ei, mu silmad on väsinud,” püüan oma kohmakas jaapani keeles sõnu leida. Ta ulatab mulle kingituseks oma vana mobiiltelefoni. Sellise, millele saab kõneaega laadida. Ma tänan ja panen silmad taas kinni.
Olen juba poolunne vajunud, kui Kentarō hüüatab äkitselt „Oleme kohal!” Avan silmad ja vaatan – see ei ole ju linn. Näen kitsast teed, majalobudikke ja lõputult jooksvaid elektriliine. Kas sellises kohas peangi veetma aastajagu päevi? Mu pilk on vist täiesti hirmunud, kui Kentarōle otsa vaatan, sest ta puhkeb laginal naerma.
„Ma tegin nalja! Tsukuba on palju ilusam,” ütleb ta. „Aga kõigepealt peame töö juurest läbi käima, et see auto minu oma vastu vahetada.”
Silman teeservas postkontorit, mille juures peatuvad vilkuvate tuledega politseiautod. „Mis toimub?”