Dokumendid Tsukuba ülikoolist saabuvad pisut enne jõule ja juba ma kahetsen, kui näen paberikuhja, millest osa on ülikooli, teine viisa jaoks ja kolmas stipendiumifondile – kõik mulle täitmiseks. Ma ei kannata dokumente – muutun närviliseks ja eksin isegi enda nime kirjutades. Maalin oma lapsekäekirjaga nime ja kõik muud andmed juba välja prinditud ankeetidele, kirjutan sensei abiga jaapanikeelse motivatsioonikirja, kus kirjeldan oma suurepärast plaani, mille kavatsen vahetusaastal teoks teha. Tegelikult pole mul ei teadmisi ega nii palju kujutlusvõimetki, et ette näha, kuidas järgnev aasta kulgema võiks hakata.
Mul on vaja tervisetõendit ja soovituskirju ja, tuleb välja, pangaarvele raha miljoni jeeni ehk umbes saja tuhande krooni väärtuses. Ühekordse dokumendiga konto väljavõttest tuleks justkui tõendada suutlikkust end aasta jooksul ära elatada.
Miks, ahastan. Miks nõutakse minult korraga mõttetut ja võimatut? Esiteks ei kinnita miski, et mul antud rahasumma ka pärast pangatõendi kättesaamist arvele jääb. Ja teiseks – ma taotlen stipendiumit. Mul polegi plaanis kulusid oma taskust kanda, see oleks võimatu.
Aga tõendit on vaja. Mul ei ole miljonit ega sõpru-tuttavaid, kes sellisse summa välja võiks käia.
Kord, kui mu ema absurdsena tunduvat nõuet juhuslikult töökaaslastele kurdab, teatab üks neist, et on just võtnud paraja hulga pangalaenu, mille võib paariks päevaks minu arvele üle kanda.
Saadan dokumendid Jaapani poole teele.
Tean, et Tsukuba on väikelinn Tōkyō lähedal, ilmselgelt Tsukuba ülikooli asupaik, aga esialgu tõrgun lähemalt uurimast, liiga entusiastlikult detailidesse süvenemast. Tsukuba ülikool peab mind kõigepealt vastu võtma, siis pean stipendiumi saama ja siis Jaapanisse lendama ja … ja see kõik tundub liiga kauge.
Siiski teen otsuse, mis – etteruttavalt öeldes – osutub saatuslikuks: liitun ühes interneti suhtlusportaalis Tsukuba linna kommuuniga. Ei möödu kuigi kaua aega, kui minuga soovib tutvuda kolm välismaist meesterahvast.
Olen suhtlemisele avatud, ma lausa vaimustun vestlustest võõrastega. Olgu tänaval või bussis, kas või interneti vahendusel. Nii et kui kaks nime poolest jaapanlast, aga foto järgi hinnates parajalt lõunamaist meest mulle tere ütlevad, teretan põnevusega vastu. Esimesega neist vestlus terest kaugemale ei jõuagi, aga teise nimi on Kentarō.
Kentarō, nagu varsti selgub, on vere poolest pooleldi jaapanlane, aga südames täiesti brasiillane. Tema vanaisa emigreerus Jaapanist enne Teist maailmasõda ning abiellus Brasiilias kohaliku jaapanlannaga. Nii kasvas Kentarō isa üles Jaapani perekonnas. Tema ema on aga brasiillanna ja koduseks keeleks jäi Kentarōl portugali keel. Kui Kentarō oli kakskümmend kaks aastat vana, otsustas ta Jaapanisse elama asuda. Jaapani valitsus lubab välismaal sündinud pooljaapanlastele viisat ja selle juurde isegi pisukest rahalist toetust. Tegemist pole päris puhta lahkuse, vaid abinõuga, täitmaks tühikut kodumaa töömaastikul. Jaapanil on nimelt puudus niinimetatud „kolme K töö tegijatest”. K-d tähistavad sõnu kitanai (räpane), kiken (ohtlik) ja kitsui (raske).
Kentarō küsib minu MSN-i kontakti ja mina mõtlen, et miks mitte. Ta kirjutab mulle jaapani keeles, sest inglise keelt ta ei räägi. Mina ei saa aga kõigest aru, mida tema jaapani keeles kirjutab. Ta küsib midagi näha.
Puurin jaapanikeelseid sõnu arvutiekraanil ja tunnen ära sõna „foto”. Aga üks võõras fraas on selles küsimuses. Tipin sõnad veebisõnastikku ja saan vastuseks „jalgevahe piirkond”.
Nii palju siis meeldivast vestlusest. Aga mida paremat oodata ühelt võõralt lõunamaiselt MSN-i mehelt? Küllap nende mõne sõna seas, mida ta inglise keeles tunneb, on ka see üldtuntud fraas, millega pikalt saadetakse. Jaapani keeles ropendama pole ma õppinud, nii et niiviisi, inglise keeles, kurjalt talle vastangi.
Tuleb välja, et Kentarō mõistabki ingliskeelseid sõimusõnu. Küll aga ei saa ta aru, mida ta valesti tegi. „Miks sa mind sõimad?”
Mis fraas see täpselt oli, ma enam ei mäleta ja nii ei õnnestu ka tagantjärele uurida, miks sõnastik andis vasteks „jalgevahe piirkond”, samas kui Kentarōga edasi vesteldes selgus, et sõna tähendab „vahetama”. „Vahetame fotosid,” on Kentarō sünnis ettepanek.
Kentarō on õrna hingega mees, taipan me tutvuse edenedes. Veel mitu kuud hiljem kerkib me vestlustes pinnale küsimus, miks ma talle tol korral ikkagi ropusti ütlesin. Ma ei oska enda õigustuseks vastata midagi, mis teda veenaks.
Aga see ei ole läbinisti minu süü. Minu jaapani keele oskus on küll algtasemel, aga tema oma … Kentarō pole kunagi keeletunnis käinud. Jaapani keele on ta omandanud seitsme aasta jooksul Jaapanis töötades ja sõpradega suheldes, eelkõige tänu pikaajalisele suhtele jaapanlannast pruudiga. Nad isegi plaanisid abielluda, aga tüdruku vanemad olid vastu – kuidas saab korralikust perekonnast ja meditsiiniõena töötav tütar ühte heita pooljaapanlasest lihttöölisega? Kentarō läheb neiust lahku ja mulle tundub, et pean teda kuidagi lohutama. Püüan jaapani keeles moodustada fraasi „meres on palju kalu”, aga Kentarō ei saa aru, miks ma järsku teemat vahetan ja kaladest rääkima hakkan.
Kentarō vooruseks, minu keelepraktika seisukohalt, on väga loomulik ja lihtne, aga võõrkeele kõnelejale tüüpiliselt selge diktsiooniga keelekasutus – seda saan varsti teada, kui loobume kirjutamisest ja läheme üle Skype’i kõnedele.
Keegi pole Kentarōd õpetanud jaapani keeles kirjutama. Nii kasutab ta mulle sõnumeid saates ladina tähestikku. Ta paneb sõnu ritta kuulmise järgi, mis omakorda tähendab, et kuigi valdavalt on ta jaapani keele latiniseering õige, satub sekka hulgaliselt fraase, mille puhul pean oletama, milline kirjaviis tegelikult olema peaks.
Me suhtleme iga nädal. „Jumal, palun tee sellele tüdrukule jaapani keel selgeks,” palub mu Jaapani-Brasiilia sõber vahel härdalt. Aga mu keeleoskus paranebki, sest me vestleme üha tihemini ja Kentarō jutustab mulle oma elust ja tööst, sõpradest ja Tsukubast.
Kord lõpetab ta kõne vabandusega, et peab nüüd minema võistlustele Tsukuba mäele. Car race5, on ta mulle selgituseks ingliskeelsed sõnad välja otsinud.
Jaapanis on juba kesköö. Väga huvitav, öised võistlused, mõtlen. Aga miks ka mitte? Tean, et Tsukubas on tuntud ringrada Tsukuba Circuit. See on esimesi märksõnu, mida interneti otsingumootor leiab, kui tippida „Tsukuba”, ja seda olen nüüdseks juba teha suutnud. Küsin, kas ta läheb sõpradega võidusõitu vaatama. Ta vastab, et ta osaleb ka.
Jaapani aja järgi on kell juba neli hommikul, kui Kentarō minuga taas kontakti võtab.
„Kuidas oli?” küsin.
„Jama,” vastab ta vihaselt. „Ainult mõne sõidu saingi teha.”
„Miks siis?”
„Politsei tuli. Kuradi politsei!”
Häbenen oma naiivsust. „Kas see on illegaalne?” küsin üle.
„Muidugi on see illegaalne! Kui Jaapanisse tuled, lähme koos, eks ole?”
Minul veebikaamerat ei ole, aga Kentarō lülitab enda oma tihtipeale sisse. Peamiselt selleks, et näidata oma tätoveeringuid või arme. Mõlemaid paistab tema kehale pidevalt lisanduvat. Arme tuleb siis, kui ta on kas sünnipäeval kõvasti pidutsenud või sõbraga tulisesse vaidlusesse sattunud.