Taas näitab kell juba öötundi, aga me tähistame edukat päeva koolifestivalil. Kogu korteripeo seltskond on parajalt purjus, eriti klubipresident Hiroshi. Valutan juba kolmandat päeva kõrva, sest palavus õues kombineerituna liialt jahedate rongide ja poodidega on teinud oma töö. Lahke Ukraina poiss Vova ulatab mulle üha uusi teetasse. Me vestlus lätlase Reinisega keerleb muusika ümber ja avastan üllatusega, et tal on selles osas päris sümpaatne maitse. Peol on veel üks Jaapani poiss, kellega kohtun esimest korda. Parema vestlusteema puudusel targutame parasjagu, kes milliseid raamatuid on lugenud, kui Hiroshi me jutule vahele segab.
„Kuidas su poisiprojekt edeneb?” küsib ta ründaval toonil.
„Kas sa ei näe, et ma tegelen sellega praegu,” olen õel. Eks ma ole ka natuke purjus.
„Mis projekt?” tahab Reinis teada.
Seletan talle tähtsalt projekti „Jaapani poiss aastaks” sisu.
„Ah nii,” lausub lätlane tõsise näoga. „Ja mitu kandidaati sul juba on?”
Loendan vaikselt sõrmedel. „Ehk nii viis-kuus on oma kandidatuuri esitanud.”
Jaapani tüdrukud sosistavad omavahel. „Ja kuidas sa kavatsed nende vahel valida?” uurib Reinis edasi.
„Ei tea,” vastan.
„Aga pane nad paremuse järjestuses ritta ja hakka ülevalt otsast peale,” soovitab lätlane tõsimeeli. Ise on ta haaranud enda embusesse Jaapani kaunitari, võib-olla kõige ilusama Jaapani tüdruku, keda ma näinud olen, ja naeratab õndsa näoga nagu kukeke. Alles nädalake tagasi pihtis ta mulle, et ei tea, mida tüdruku tähelepanu äratamiseks ette võtta – nüüd aga pani talle käe ümber ja valmis. Mul on tema üle hea meel. See on selline kirjutamata reegel, et vahetusõpilastest noormehed leiavad endale Jaapani neiu, moodustades temaga komplekti kuni vahetusaasta lõpuni. Ma ei heida seda sugugi ette, sest jaapanlannad on vastupandamatud ja vahetusõpilase elu on ilus ja vallatu.
Purupurjus Hiroshi püüab mulle matemaatilisi võrrandeid lahendades tõestada, et ta ei ole purjus. Vaatan, kuidas ta paberile üha uusi numbreid joonistab ning oma lahenduskäiku seletades kinnitust otsib, et ma seda jälgin. Ta küsib: „Noh, Maarja, mis järgmiseks?” Ma ei tea, mis järgmiseks. Ma ei mäleta keskkooli matemaatikast suurt midagi. Aga plaksutan entusiastlikult, kui ta on võrrandi edukalt lahendanud. Oma kainuses ei õnnestu tal mind veenda. Küll aga oma võimes ka purjuspäi matemaatikaülesandeid lahendada.
Hommikuks olen otsustanud, et võtan salajase Tōkyō-töö vastu.
Tōkyō jagatakse mõtteliselt kaheks osaks, nimetades neid idaks ja lääneks või shitamach’iks (all-linn) ja yamanote’ks, mis sõna-sõnalt tähendab mäe poole.
Konkreetset joont ida ja lääne vahele pole kombeks tõmmata, aga umbkaudu tähistavad Ida-Tōkyōt linnaosad, mis jäävad keisri residentsist ida poole, muu hulgas Ueno, Akihabara, Asakusa piirkond. Lääne-Tōkyō keskusteks on Shinagawa, Shibuya, Shinjuku, Ikebukuro kant.
Mõni ütleb, et Ida-Tōkyō on päris Tōkyō. Aga mulle tundub, et need, kes seda väidavad, peavad õige Tōkyō all silmas seda, milline oli piirkond enne hävitava loomuga 20. sajandi algupoolt. Enne, kui linn Teise maailmasõja ajal maatasa pommitati. Või veel varem, enne suurt maavärinat 1923. aastal.
Need kaks, pommitamine ja Suur Kantō maavärin, ongi küllap peamiseks põhjuseks, miks tänapäeva Tōkyōs leiab nii vähe viiteid minevikule. Tōkyō pole nagu mõni Euroopa pealinn oma 15. sajandi härrastemajade ja 13. sajandi kirikutega. Ainsad, millel tõesti on komme läbi aja püsima jääda, on pühamud ja templid. Kui võrrelda vana Edo kaarti 18. sajandi esimesest poolest tänapäeva Tōkyō kaardiga, siis pea ainsaks tähiseks, mille järgi paika ära tunda saab, on just budistlikud templid ja shintō21 pühamud, mis ei loovuta oma kohta isegi siis, kui see tähendab tihedalt korterelamute ja ärihoonete vahele surumist.
Ida-Tōkyō vanim ja suurim tempel on Sensōji, mis on asunud Asakusas juba üle tuhande kolmesaja aasta. Kaks kalamehest venda leidnud Sumida jõest halastuse jumalanna Kannoni kuju ja kohalik külavanem püstitanud tema auks jõe kaldale templi. Kõik see toimus 7. sajandi algupoolel. See ei tähenda aga, et Sensōji poleks nende sajandite jooksul mitu korda hävinenud ja taas üles ehitatud. Viimati pärast Teist maailmasõda, enne seda Suure Kantō maavärina ajal. Templid ja pühamud on ehitatud puust ning maavärinate ja õhurünnakutega käivad tavaliselt kaasas suuremat sorti tulekahjud.
Olgu kuidas on, aga mulle paistab, et Ida-Tōkyō hiilgeaeg on möödas. Tōkyō idaosa näeb välja pisut väsinum kui lääne pool. Minu värske Tōkyō kodu paikneb just idaosas, kus on hulgaliselt korterelamute vahele pikitud pisikesi templeid ja pühamuid, millest võib mööduda ilma, et neid tähele paneks.
Astun maha Hibiya metrooliinil, paar peatust Uenost edasi, ja hakkan, kaart näpus, oma korterit otsima.
Minu kodu asub otse ajaloolise lõbukvartali keskel. Seda teatas mulle Shō, kui sõpradele oma Tōkyō tööst ja korterist õhinal vatrasin. Praegu ei erine piirkond esmapilgul ülejäänud linnast, aga vanasti eristas seda lausa vett täis vallikraav. Linnaosa kutsuti Yoshiwara piirkonnaks ja alates 17. sajandist koondus kogu Edo – nii oli Tōkyō nimi kuni 19. sajandi keskpaigani – linna lõbutööstus tol ajal võimul olnud Tokugawa šogunaadi22 käsul just sinna. Mees- ja naisprostituudid, geisha’d, tantsijad, kabuki-näitlejad ja „… tänapäeval siis yakuza, jälitajad, veidrikud …” jätkas Shō lahkelt nimekirja.
Sammun mööda katkematu kollase triibuga poolitatud kõnniteed – reljeefne kollane joon aitab vaegnägijatel ringi liikuda –, pööran kitsamale tänavale, mida ääristab väsinud hallide hoonete rida ja mida aeg-ajalt ületab mõni rohe- või hallmetalne jalakäijasild. Majade alumistel korrustel on ridamisi väikse urka moodi kauplusi, püstijala raamen’i-poode23, kuhu üle kolme kliendi korraga kindlasti ei mahu. On lillepoed kõrvuti tatamitöökodadega24. Aga siis on veel hulk poekesi ja ärisid, mida vaadates ei või aimata, millega seal tegeldakse ja kuidas end üldse ära elatatakse. Äridest veelgi võluvamad on kõnnitee äärde kuhjatud potitaimed ja – puud. Mulle tundmatu rohelise massi seas on mitu enneolematult suurt aaloed. Ühest uksest astub välja vanaproua, et väikese kannuga lilli kasta. Kass tiirutab ümber tema jalgade. Raske uskuda, et see on seesama Tōkyō, pilvelõhkujatega futuristlik maailmalinn.
Keerutan väljaprinditud piirkonnakaarti käes. Pööran vasakule, järjekordsele kitsale teele. Mänguväljak vasakul ja imepisikene pühamu paremal. Veel mõni samm ja vasakut kätt näen üht armsat kohvikut. Selle aknad on roosaks võõbatud, nii ei ole paista, kuidas kohvik seest välja näeb. Aknale on aga maalitud südamekesed, nii et kujutan ette, kuidas tagasihoidlik Jaapani noormees sõbrapäeval oma tütarlapse sellesse romantilisse kohvikusse viib. Veel paar minutit kõndimist ja kaardi keerutamist ning olengi jõudnud hotellilaadse hoone juurde, millest saab minu nädalavahetuste kodu.
Astun automaatselt avanevast klaasuksest sisse ja võtan postkastist mulle jäetud võtmed. Lähen trepist üles ja jõuan tühjalt seisva vastuvõtulauani. See ongi vana hotell. Astun lifti, et viiendal korrusel asuvat tuba üle vaadata. Suurepärane, mul on lai voodi, teler ja pisike, aga sügav vann. Enam ei peagi ma end ühikatoa kraanikaussi surudes pesema või Tanja ühikasse minema, et sealse, kogu ühikakompleksi ainsa, viie minuti automaatduši eest sada jeeni välja käia. Ükskõik, mis võis selle kahtlase kuulsusega piirkonna odava hotelli põhifunktsiooniks vanasti olla ja mida kõike on mu nädalavahetuste