Shō jääb mõttesse.
„Kas peaks midagi soovima või jumalat tänama?” täpsustan küsimust.
„Ei, midagi ei pea,” lausub Shō.
Äkitselt tuleb meie juurde selgelt ähmi täis ümmarguste silmadega võõras Jaapani mees. „Pulmarongkäik! Kohe algab pulmarongkäik!” hüüab ta püüdlikult inglise keelt hääldades, ja osutab ühe pühamusissepääsu poole. Inimesed on valgunud kahte lehte, välja on võetud fotoaparaadid, mis klõpsuvad ägedalt, kui pulmarongkäik aeglasel sammul risti läbi õue liigub. Kõige ees astub püha mees, kellel on väga veidra kujuga peakate, mis peaspüsimiseks on lõua alt kinnitatud. Tema järel kõnnivad kaks pühamus töötavat neidu, nende taga pruutpaar. Paistab, et rongkäigu tempo on seatud pruudi järgi, sest lumivalges raskepärases riides, hiigelsuure, tornikella meenutava kapuutsi ja väga ebamugavana tunduvate jalatsitega paistab kõndimine olevat raske. Pruuti saadab üks kollases kimonos proua, kelle ülesandeks paistab olevat teda toetada ja vajadusel hoolitseda, et ta ei komistaks. Paari taga sammub veel üks traditsioonilises riides mees, kes hoiab nende kohal suurt punast pabervarju. Edasi tulevad valdavalt musta riietatud sugulased. Ära võib tunda pruutpaari vanemad. Üks ema on riietatud musta pidulikku kimonosse, mille alumises servas on kuldsetes toonides pilt, teine kannab midagi õhtukleidi sarnast. Vaiksel sammul astuvad nad edasi. Meie jõllitame neid koos kõigi teistega, kuni rongkäik kaob pühamu sügavusse.
Meiji pühamust liigume edasi Yoyogi parki. Pargitee ääres on ridamisi, lausa iga kümne meetri järel tulnud bände mängima. Mõnel populaarsemal on kaasas ka fännid, teised on aga vaiksed ja mängivad omaette. Otse pargi sissepääsu juurde väljakule on kogunenud hulk nahkpükstes või mustades teksades mehi, kellel Elvise soeng peas ja kes aeg-ajalt publikule niinimetatud Presley-tantsuga esinevad. Sedasi on olnud igal pühapäeval juba aastakümneid. Neil on taskus kamm ja kui nad parasjagu ei tantsi, siis kohendavad nad kammiga oma soengut, harjutavad omaette tantsusamme, kuulavad rock’n’roll’i ja veedavad niisama aega. Istume pargimurule teiste piknikuseltskondade vahele puhkama. Õpetame Hettiga Shōd ja Dushi rohukõrt närima ja siis läheme taas rongile, et sõita Yamanote ringliiniga veel paar peatust edasi Shinjukusse.
Shinjukus, väidetavalt maailma kõige rahvarohkemas jaamas, sagib tohutu inimmass. Kui sellest viimaks läbi murda ja hiiglaslikust jaamast väljuda õnnestub, pole pikk tee Tōkyō prefektuurivalitsuse hoone juurde. See on väga kõrge kahe torniga maja. Laseme oma kotisisu kontrollida ja siis astume lifti, et uskumatult kiires tempos 45. korrusele tõusta. Vaatame kõrgelt, kuidas Tōkyō järjest hämaramaks muutub ja üle kogu maa süttivad üha uued tuled. Tulukesed ulatuvad nii kaugele, kui silm seletab. Mitte üht hämarat paika.
Tükk aega hiljem, kui viimaks vaatest tüdineme, astume taas lifti ja naaseme maapinnale. Maja ees on lai kaarjas väljak, kaetud valgete ruudukujuliste kividega. Istume alguses ühe lillepeenra äärekividele, aga siis avastame, et väljak on täiesti puhas (kindlasti puhtam kui minu ühika põrand) ja otsustame end pikali visata.
See on päeva kõige helgem hetk. Lesin selili Tōkyō keskuses ja vaatan üksikut tähte, mis öötaevas särab. Heidan pilgu linna kõige võimukamale pilvelõhkujale. Seejärel keeran külje ja vaatan, kuidas Dush joogaharjutusi teeb ja Shō kujuteldava kurikaga nähtamatut pesapalli lööb. Selline Tōkyō mulle päris meeldib, mõtlen.
Kui me umbes kella üheteistkümne paiku taas Tsukubasse jõuame, jätame Shō ja Dushiga, poistega, kes mulle selle päeva jooksul nii sümpaatseks on saanud, hüvasti. Tüdrukud lähevad koju magama, poisid laborisse tööd tegema. Kuidagi peab ju puhkamiseks kulutatud aja korvama.
NÄHTAMATUD PIIRID
Metalsed riiulid on täidetud paberite ja kaustadega. Lauad on hallid ja kontoritöötajad kõnelevad summutatud häälel. Välistudengid ootavad, dokumendid käes, ühe kõrgema leti taga.
Mul on vaja proua Deniga rääkida – sellesamaga, kes võttis vahetusõpilased Tsukuba bussijaamas vastu ja kellele ma oma yakuza-kaaslasega kustumatu mulje jätsin. Tuutor Hikari ei ole juba kaks nädalat aega leidnud, et aidata mul näiteks pangaarvet avada või postkontoris üüri tasuda, ja kui ma rääkisin talle ülikooli lubadusest mind üüri maksmisest vabastada, soovitas ta mul proua Deni jutule minna – üksinda.
Juba silman proua Deni ja astun letist mööda tema laua juurde.
„Vabandage,” ütlen inglise keeles. Proua Den on dokumentidesse süvenenud ega pane mind tähele.
„Sumimasen,” kordan ennast jaapani keeles. Proua Den vaatab üles ja seni, kuni püüan talle jaapani keeles oma muret seletada, juhatab ta mu, selg ees, kujuteldava joone taha, kus teised vahetusõpilased tunglevad.
„Mulle öeldi, et ma ei pea ühiselamus üüri maksma,” otsin kohmakalt õiget sõnastust. Proua Den kergitab kaunist kulmu.
„Kõik üliõpilased peavad üüri maksma,” ütleb ta hästi aeglaselt ja teeseldud kannatliku ilmega.
„Aga … aga koduülikoolis mulle öeldi nii,” püüan end oma puudulikul viisil väljendada.
Proua Den naeratab meeldivalt ja ütleb: „Küllap on tegemist ülikoolidevahelise möödarääkimisega, sest kõik üliõpilased maksavad üüri. Üks hetk, otsin välja teie akadeemilise nõustaja kontaktandmed. Küsige temalt,” lisab ta ja läheb tagasi oma laua juurde.
Mõtlemata astun jälle lauale lähemale, et tema jalavaeva vähendada. Seekord pöördub üks teine kontoritöötaja minu poole, et mind taas nähtamatu joone taha juhatada. Proua Den tuleb tagasi vene kultuuri klubi juhataja Katō-sensei telefoninumbriga, mida ma juba niikuinii tean.
Ah, et sellised on siis nähtamatud piirid. Lähen tagasi oma ühikatuppa ja nutan pisut. Esimest korda nende nädalate jooksul mõtlen, et ma tahan koju. Istuksin kodus elutoa diivanil, hiiglaslik kohvitass käes ja loeksin raamatut. Kas või vahiksin tundide viisi tuima näoga telerit. Vähemalt poleks mul hirmu, et ma toime ei tule. Et mind saadetakse riigist välja, sest et mul pole raha end ära elatada.
Kohtun Hetti ja tema mehe Joeliga Tsukuba bussijaamas. Nad tahavad mulle tutvustada kohalikku kaitenzushi’t. Kaiten tähendab jaapani keeles pöörlema ja tegu on odavamat sorti sushirestoraniga. Istume jahedas saalis laua taga, vaadates, kuidas liikuval lindil möödub meist üha uusi ja uusi sushitaldrikuid. Hetti juhendusel võtan tassi, panen sinna imepisikese lusikaga rohelise tee pulbrit ja lasen leti küljes olevast kuumaveekraanist vett peale. Hetti ja Joel tellivad oma lemmikuid ja mina söön esimest korda elus toorest lõhet ja tuunikala, olles uude maitseelamusse armunud. Taldrikuvirn üha kasvab ja juttu aina jätkub.
„Aga kui palju sul siis raha on?” küsib viimaks Hetti, kui oma muret kurdan. Räägin pisistipendiumidest ja õppelaenust. Hetti ja Joel vahetavad kõhklevaid pilke.
„Ma tean, mul on tööd vaja,” ütlen, nagu võiks selle tunnistamine mu naiivsust vähendada.
„Tead,” lausub Joel. „Üks sõber saatis mulle paar kuud tagasi tööpakkumise, mida ta Eesti ajalehes nägi. Üks kinnisvarafirma Tōkyōs otsib eestlast.” Joel lubab tööpakkumise välja otsida. Seesugune kuulutus lõhnab kergelt kahtlase äri järele, mõtlen, aga asja võib ju uurida.
„Kas te tõesti otsite eestlasest töötajat?” kirjutan kinnisvarafirmale eestikeelse kirja.
„Jah,” tuleb vastus. „Saame kokku ja arutame asja.”
Järgmisel Kalinka klubi kohtumisel jutustan Tanjale, et lähen Tōkyōsse tööintervjuule. „Kas sa ikka tead, et ülikool keelab vahetusõpilastel töötada?” küsib Tanja.
„Mis mõttes?”
Ta seletab: „Esimesed kuus kuud ei tohi töötada, pärast juba võib.”
Kätte on jõudmas ülikooli sügispidustused