Coca # 2
See pole heroiin, mis muudab su zombiks. Ega kanep, mille mõjul sa lõdvestud ja sul silmad verd täis valguvad. Õige vabastav uimasti on kokaiin. See paneb sind tegusid tegema. Kokaiiniga suudad rohkem tööd teha, lõbutseda ja armatseda. Enne kui su süda lõhkeb, aju pudruks muutub, riist enam kunagi ei tõuse ja maost mädanev haavand saab, suudad sa teha ükskõik mida rohkem. Kokaiin on võtmelahendus tänapäeva kõige tähtsamale probleemile: vajadusele piirid kaotada. Kokaiiniga elad rohkem. Suhtled rohkem, mis on esimene moodsa elu kümnest käsust. Ja mida rohkem sa suhtled, seda õnnelikum sa oled. Mida rohkem sa suhtled, seda rohkem sa oma elu naudid. Mida rohkem sa suhtled, seda rohkem suudad kaubelda tunnetega, seda rohkem müüd iseennast, seda rohkem müüd ükskõik mida. Meetodil järjest rohkem. Kahjuks aga ei toimi meie keha järjest „rohkem”. Teatud hetkel peab erutus vaibuma ja keha oma normaalse oleku tagasi saama. Siinkohal tulebki mängu kokaiin. Tema töö on väga täpne: ta surub end üksikute rakkude vahele sünapsipilusse ja blokeerib ühe tähtsa funktsiooni. See on nagu tennisemängus, kui sinu pall kukub võidukalt vastase tagajoonele: sel hetkel aeg peatub ja kõik on täiuslik, rahu ja jõud on sinus tasakaalus. Heaolutunde tekitamiseks piisab sellest, kui tilgutada imetilluke piisake teatud ainet, virgatsainet, sünapsipilusse. Kõigepealt erutub üksainus rakk, siis nakatab see naaberraku ja nii edasi, kuni lühikese aja möödudes sagib sinu kehas juba miljoneid erutatud rakke. Sul on tunne, nagu oleks keegi sinu sees tule põlema pannud. Nüüd liigud sa tenniseväljaku tagajoone poole ja sama teeb sinu vastane – olete valmis järgmise punkti peale mängima. Mälestus täiusehetkest on vaid kauge värelus. Virgatsaine on taandunud, rakkudevahelised impulsid blokeerunud. Seda teebki kokaiin: piirab virgatsainete taandumist, mistõttu tuli rakkudes ei kustu kunagi, nagu oleks kogu aeg jõulud ja küünlad põleksid kolmsada kuuskümmend viis päeva aastas. Dopamiin ja noradrenaliin on need virgatsained, mida kokaiin sõgeduseni armastab ja ilma milleta ta elada ei suuda. Esimene neist võimaldab sul alati tähelepanu keskpunkti jääda, sest nüüd tundub sulle kõik palju lihtsam. Rääkida, flirtida, meeldiv olla, tunda end imetlusväärsena. Teine aine, noradrenaliin käitub sinuga alatumalt. Ta võimendab kõike sinu ümber toimuvat. Klaas kukub? Sina kuuled seda teistest varem. Aken läheb kinni? Sa märkad seda esimesena. Keegi hõikab sind? Sa keerad end ringi veel enne, kui ta on jõudnud su nime lõpuni välja öelda. Nii mõjub noradrenaliin. See suurendab sinu valvelolekut ja ärevustunnet, ümbritsev ruum on äkki täis ohtusid ja ähvardusi, muutub vaenulikuks, sa oled pidevalt valmis saabuvaks õnnetuseks või rünnakuks. Hirmu ja häirekella seos sinus on vahetu, sa reageerid kõigele ülikiirelt, vahepealse filtrita. Kokaiin avab sinus ukse paranoiale. Kokaiin on sinu keha kütus. Ta on elu kuubis. Enne kui ta su ära väsitab ja hävitab. Rohkema elu eest, mille ta sulle näiliselt kingib, maksad hiljem suurte protsentidega liigkasuvõtjale tagasi. Kunagi hiljem. Aga hiljem pole oluline. Kõik toimub siin ja praegu.
3. Valge nafta sõda
Kõik saab alguse Mehhikost. Tänapäeva maailmas on suurriigid, nagu Hiina ja India, aga ka Mehhiko. Kes Mehhikot ei tunne, see ei mõista neid mehhanisme, millega raha tänapäeval maailma mõjutab. Kes peab Mehhikot tähtsusetuks paigaks, see ei hakka kunagi mõistma, et muutused narkokaubanduses mõjutavad ka demokraatlike riikide tulevikku. Kes ei arvesta Mehhikoga, see ei saa kunagi teada, et kuritegelik raha lõhnab võidu ja võimu järele, mitte surma, viletsuse, metsikuse ja korruptsiooni järele, nagu võiks arvata.
Selleks, et mõista kokaiini, tuleb kõigepealt mõista Mehhikot. Revolutsiooni nostalgikud, kes on põgenenud Ladina-Ameerikasse või Euroopas vanaks saanud, näevad seda maad nagu armukest, kes on abiellunud rikka mehega, aga on sisimas õnnetu – nad mäletavad kirge, millega ta noore ja vaesena neile andus ja mida tema abikaasa, kes ta ära ostis, pole kunagi tunda saanud. Ülejäänud inimesed näevad Mehhikot sellisena, nagu ta pealtnäha paistab: ülimalt vägivaldse paigana, kus käib pidevalt kodusõda, ühena nendest riikidest, kus lakkamatult verd valatakse. Mehhikos kordub tuntud lugu – sõdadele ei tule lõppu, sest kohalikud pealikud on tugevad, riigivõim aga nõrk ja mäda. Täpselt nagu feodaalajal, samuraide ja šogunite ajastul Jaapanis või William Shakespeare’i tragöödiates. Ometi pole Mehhiko ainult mahajäänud ääremaa. See pole nagu uus keskaeg. Mehhikot ei saagi tegelikult mingi ühise nimetaja alla paigutada. Mehhiko on Mehhiko ja kõik. Ta on olemas siin ja praegu. Siin käib juba palju aastaid sõda, kus sõjapealike käes on maailmas kõige nõutavam kaup. See on sõda valge pulbri pärast, mis toob nii hulgaliselt raha sisse, et on isegi naftapuuraukudest ohtlikum.
Valge nafta „puuraugud” asuvad Sinaloa osariigis. Mere ääres. Sinaloa oma Sierra Madrest algavate ja Vaiksesse ookeani suubuvate jõgedega on looduslikult kaunis paik. Oleks raske uskuda, et siin võiks peituda veel midagi peale pimestava valguse ja peene liiva sinu paljaste jalgade all. Nii vastaks õpilane, kellelt geograafiatunnis selle territooriumi tähtsamaid maavarasid küsitakse. Tegelikult peaks ta vastama: „Oopium ja kanep, õpetaja,” sest just see on siinsete alade tähtsaim maavara – isegi koolimüürid seisavad praeguseni püsti tänu vanaisade kasvatatud marihuaanale ja oopiumile, kuigi tänapäeva noored saavad ülikoolihariduse ja töökoha tänu kokaiinile. Aga kui õpilane nii vastaks, saaks ta õpetajalt kõrvakiilu ja märkuse päevikusse, nagu minu ajal tehti. Parem ikka vastata geograafiaõpiku sõnadega: „Maa-alal leidub rikkalikult kala, liha ja talutooteid.” Juba 19. sajandil vedasid Hiina kaupmehed Sinaloasse oopiumi. Tollal nimetati seda mustaks mürgiks. Terve Sinaloa oli oopiumiga üle ujutatud. Oopiumimoon on võimeline kasvama peaaegu igal pool. Kus kasvab vili, seal kasvab ka moonitaim. Ainuke kriitiline aspekt on moonikasvatuse juures kliima, mis ei tohiks olla ei liiga kuiv ega liiga niiske, maapind ei tohiks ära külmuda, rahet ei tohiks sadada. Sinaloas on mahe kliima ja rahet ei saja siin mitte kunagi. Ka meri on lähedal.
Tänapäeval on siin võimul Sinaloa kartell, kes näib olevat oma konkurentide üle võidu saavutanud. Vähemalt järgmise sõjani. Sinaloa käes on kogu võim, siinne rahvas töötab eranditult uimastiäris. Tänu narkootikumidele pole Sinaloa elanikud põlvkondade viisi nälga kannatanud. Alates talupoegadest ja lõpetades poliitikutega, ei noored ega vanad, ei politsei ega ka niisama logelejad. Pidevalt on vaja kedagi, kes toodaks, ladustaks, levitaks, kaitset pakuks. Sinaloa inimesed on kõik tublid ja teevad kõvasti tööd. Siinne kartell tegutseb Kuldse Kolmnurga nimelisel maa-alal, selle kontrolli all on kuuesaja viiekümne tuhande ruutkilomeetri suurune ala, mis teeb sellest Mehhiko suurima kartelli. Selle kontrolli alla jääb suurem osa Ameerika Ühendriikidele müüdava kokaiini tootmisest. Sinaloast pärit uimastikaubitsejad tegutsevad rohkem kui kaheksakümnes USA linnas, nende gruppe leidub eelkõige Arizonas, Californias, Texases, Chicagos ja New Yorgis. Ameerika turgudele veavad nad eelkõige Kolumbia kokaiini. USA peaprokuratuuri andmetel on Sinaloa kartell vastutav vähemalt kahesaja tonni kokaiini ja suure hulga heroiini sisseveo ja levitamise eest Ameerikas aastatel 1990–2008.
Sinaloa osariigis on võim El Chapo käes, kelle sõna maksab USAs isegi mõne ministri omast rohkem. Suurem osa mõnuaineid, kokaiini,