Hirm ja austus käivad käsikäes, nad on nagu mündi kaks külge. Võimumündi üks pool on kuldne ja särav, teine tuhm ja kulunud. Kurikuulus verejanu sisendab hirmu, aga mitte austust, mis on sädelev paatina, millega võid kõiki uksi avada, ilma et peaksid neid maha lööma. Asi on hoiakutes. Kes soovib esimene olla, peab oskama seda teistele sisendada. See on nagu kolme kaardiga kaardimäng, kus sinu käes on valge kaart, mis alati võidab. Sellepärast lähebki El Chapo alati edasi ega jää kunagi saavutatud positsioonile pikalt mõnulema. Peale Nuevo Laredo vallutamist otsustab ta, et tahab endale ka Ciudad Juarezi plaza’t, mis traditsiooniliselt kuulub Carrillo Fuentese klannile ja kujutab endast tähtsat eelposti USA piiri ääres.
Taas astub areenile Los Negros. 2004. aasta 11. septembril tapetakse Sinaloa südames, Culiacánis kobarkino parkla väljapääsu ees Rodolfo Carrillo Fuentes, kes oma venna Vicente abiga valitseb Juárezi kartelli. Autos viibib ka tema abikaasa. Kahjuks osutub nende ihukaitsja võimetuks El Chapo neljast ilmakaarest tulistavate palgamõrtsukate vastu, kes tulistavad nende kehad auklikuks nagu sõelapõhjad. Rünnaku sõnum on selge: Sinaloa oli austanud Juárezi kartelli bossi Amado Carrillo Fuentest, vendadest vanimat, aga ei tunnista tema ülejäänud peret. Avalik sõda on nüüd vaid sammu kaugusel, Juárezi kartelli kättemaks ei lasegi end pikalt oodata. Vicente laseb mõrvata ühe El Chapo vendadest, Arturo, hüüdnimega El Pollo, kes tapetakse 31. detsembril Almoloya de Juárezi kinnises vanglas. Kuigi see tabab El Chapot valusa löögina, ei tagane ta endale seatud eesmärgist. Vicentel pole ei venna sitkust ega tutvusi, uimastikaubitsejate seas ei austata teda nagu omal ajal Amadot – selline mees ei ole võimeline valitsema sellist tähtsat plaza’t nagu Juárez. See piirilinn muutub aastateks El Chapo ja Carrillo Fuentese käsilaste vahelise sõja tandriks. Lõpuks võidab El Chapo, kes purustab Juárezi ajaloolised vaenlased.
Juba aastate eest oli Amado Carrillo Fuentes tõstnud Juárezi kartelli suvalisest kurjategijate organisatsioonist rüütlite klanniks, kes eelistasid kanda Itaalia rõivaid, Brionit ja Versacet. Välimus kõigepealt, isegi kui sul on käed raudus ja sinu villa ees trügivad ajakirjanikud jäädvustavad su igaveseks säravvalgetes Abercrombie dressides, mille rinnale on trükitud „NY”, nagu juhtus 2009. aastal Amado poja Vicente Carrillo Leyvaga. Amado oli üles kasvanud kartellide maailmas. Tema onu oli Ernesto Fonseca Carrillo, hüüdnimega don Neto, Guadalajara kartelli boss ja El Padrino partner. Vägivald oli tema igapäevane leib. See, kes on kasvanud vägivalla keskel, teab, et sellega on nagu toiduga: kui seda liiga palju pruukida, võib kõht lõhki minna. Mõnikord on raha tõhusam vahend. Amadole aja jooksul osaks saanud austus tulenes kindlasti ka meestele jagatud ülilahketest jootrahadest, võimukandjatele kingitud sportautodest ja kirikute ehituseks annetatud suurtest summadest. Räägitakse, et ta olevat lasknud ehitada kiriku oma sünnikülas Guamuchilitos.
Amado oli kartelli pärinud Rafael Aguilar Guajardolt, kes oli selle asutanud seitsmekümnendatel ja on kehtestanud enda võimu USA ja Mehhiko vahelise uimastitransiidi pärast käivas sõjas. Tijuana ja Golfo kartelli ajaloolise rivaalina oli ta ära kasutanud oma strateegilist asukohta USA piiri ääres ja sealse linnakese El Paso läheduses. Seda tugevat positsiooni tuli hoolikalt hoida. Amado oli just õige mees seda tegema. Ettevaatlikult, kannatlikult ja kavalalt liigutas ta mängulaual malendeid oma käsi määrimata. Tema lemmikrelvaks olid investeeringud. Õigeid kanaleid õlitades võis saavutada tohutut edu, mida tõestab fakt, et tema käsutuses oli terve õhulaevastik lennukeid Boeing 727, mida ta kasutas kokaiini toimetamiseks Kolumbiast Mehhikosse. Kauba sihtpunkti vedamiseks Mehhikost USAsse Boeingud loomulikult ei sobinud, seal läks tarvis väiksemaid ja väledamaid transpordivahendeid, nagu näiteks Cessnad õhutaksofirmast Taxceno (Taxi Aereo del Centro Norte), mille peaaktsionäriks sai Amado ise. Sellest päevast peale hakati teda kutsuma nimega El Señor de los Cielos ehk Taeva Isand.
Kokaiinisõda peeti rahakõlina saatel. Kõige suurema väljamineku kogubilansis, nimelt viis miljonit dollarit kuus, moodustasid altkäemaksud politseinikele, riigiametnikele ja Mehhiko sõjaväelastele, palgad ja kingitused. Teise olulise väljamineku moodustasid esinduskulud, nagu näiteks Tuhande Ühe Öö palee, mille Amado ostis Hermosillos, Sonora osariigis. See kuberneri residentsist väljakutsuvalt vaid mõnesaja meetri kaugusel asuv palee sarnaneb mängulossiga, mille sibulakuplid meenutavad vene õigeusu kirikuid ja kremleid, ning pimestavvalged seinad, mis praeguseks on mattunud tuhandete grafitide alla, meenutavad maharadžade paleesid. Sissepääs kullatud pelgupaika oli keelatud isegi bossi kõige lähematele isikutele, kes enne pealiku juurde pääsemist pidid tunda saama Amado „haldusdirektori El Flaco küüniseid – ta korraldas ka Juárezi kartelli avalikke suhteid poliitiliste ja sõjaväeliste institutsioonidega. Räägitakse, et kui Taeva Isand polnud veel kuulsaks saanud, einestas ta meeleldi México tuntud restoranis Ochoa Bali Hai, kus ta valis alati laua tualeti ukse lähedal ja tellis kolm rooga mereande ning kõike, mida tema ukse taha valvesse jäänud ihukaitsjad iganes soovisid. Seejärel tõusis ta püsti, maksis dollarites, jättes peakokale ja kelneritele alati kopsaka jootraha, ning lahkus restoranist samamoodi, nagu ta siia oli ilmunud – nagu kõige tavalisem klient. Isegi vanglas, kuhu ta sattus seadusevastase relvaomamise ja autoröövi eest, ei loobunud ta mugavustest, kallitest veinidest, ilusatest tüdrukutest ega suhetest oma kontaktisikutega.
Amado tegelikku asukohta ei teadnud keegi, iga natukese aja tagant kolis ta edasi järgmisesse oma Mehhikos asuvatest lugematutest residentsidest. Ekstsentrilisus ja ärplemine, mida vastukaaluks täiendasid salaja sõlmitud finantstehingud ja oskuslik turvamine, tegid temast täiusliku narkoärimehe. Ta oli ilus ja metsik, tark ja upsakas, julge ja heasüdamlik. Moodsa aja kangelane. Ta sõlmis sidemeid osa Guadalajara bossidega, saavutas kontrolli lennuväljade ja salajaste maandumisradade üle ning ostis ära riikliku narkootikumide vastase võitluse instituudi juhi José de Jesús Gutiérrez Rebollo, kes koos oma meestega muutus Amado relvastatud käsilaseks ja kasutas tihedat infovõrgustikku tema vaenlaste ja konkurentide kõrvaldamiseks, loomulikult miljonitesse ulatuva vaevatasu eest. Amado plaanis isegi riigiga kokkuleppe sõlmida, mille järgi Mehhiko oleks saanud 50 protsenti tema valdustest ja abi kartellidevahelise vägivalla peatamisel, lisaks temapoolsele lubadusele, et uimasteid ei levitata Mehhikos, vaid ainult USAs ja Euroopas. Vastutasuks palus Amado, et tal lastaks rahus oma äriga edasi tegeleda.
Aga talle ei jäänud aega oma plaanide elluviimiseks.
1997. aasta 2. novembril tegi politsei Méxicost Acapulcosse viiva Autopista del Sol nimelise maantee ääres kohutava avastuse. Tsementi täis valatud tünnide seest leiti kolm surnukeha. Tuvastatud isikud olid kolm nimekat plastilise kirurgia tohtrit, kes mõne nädala eest teadmata kadunuks olid jäänud. Kui kehad tsemendist välja sulatati, tulid nähtavale piinamisjäljed, enne surma oli neil silmad välja torgatud ja luud purustatud. Neid oli nii kõvasti pekstud, et pärast pidi ühe keha kinni siduma, sest muidu ei püsinud liikmed koos. Ohvrite seast kaks olid surnud lämbumissurma, nad olid elektrijuhtmetega surnuks kägistatud. Kolmanda elu oli lõppenud kuklasse tulistatud kuuli läbi. Aga miks? Sest nad olid opereerinud Amado Carrillo Fuentest, kes nagu paljud narkobossid, lasi oma näojooni iluoperatsiooni käigus tundmatuseni muuta. Taeva Isand oli surnud neli kuud varem, 1997. aasta 4. juulil Santa Monica haiglas Méxicos, palatis number 407, kus ta oli endale valenime all lasknud teha plastilise operatsiooni ja rasvaimu. Talle sai saatuslikuks üleliigne annus Dormicumi, tugevatoimelist rahustit, mida manustatakse operatsioonijärgses faasis. Tema kokaiini toimel nõrgenenud süda polnud vastu pidanud. Tegelikult ei tea keegi, kas tegu oli mõrva, ebakompetentsuse või loomuliku surmaga. Ükskõik millise võimuka isiku seletamatu surmaga kaasnevad alati legendid tema surematusest,