Amadost jäi pärast surma järele tühi koht. Tema vend Vicente võttis võimu kartellis enda kätte, aga Carrillo Fuenteste suhted rivaalitsevate klannidega muutusid üha pingelisemaks. 2001. aastal, kui El Chapo vanglast põgenes, otsustasid paljud Juárezi kartelli liikmed talle järgneda ja Sinaloa klanni üle minna. 2010. aasta 9. aprillil edastas Associated Press uudise, mille kohaselt Sinaloa kartell oli võitnud sõja Juárezi vastu. Meediapoolne epitaaf ei takistanud aga Juárezi kartellil sõda edasi pidamast. See on sõda, mis on teinud Ciudad Juárezist maailma ohtlikema ja vägivaldseima linna, kus pannakse toime pea kaks tuhat mõrva aastas.
2010. aasta juulis hukkusid ühel kesklinna tänaval mobiiltelefoniga plahvatama pandud ja kümme kilo lõhkeainet sisaldanud autopommi plahvatuses üks föderaalpolitsei agent, läheduses elav arst ning muusik, kes püssipauku kuuldes tänavale tõttasid ja üritasid haavatud maaslamajat abistada. Nagu hiljem arreteeritud narkoärikate tunnistustest selgus, oli ta vaid söödaks föderaalvõimude tähelepanu tõmbamiseks. Sündmuskoha lähedalt leiti musta spray’ga majaseinale kirjutatud sõnum: „16. Septembri tänaval juhtunu saab osaks kõigile riigiorganite esindajatele, kes El Chapot toetavad. Parimate soovidega, Juárezi kartell. Muide, meil on veel autopomme.”
„Carne asada! Carne asada!”36 kostab iga päev hüüdeid Ciudad Juárezi rahvarohketel tänavatel. Kui see kisa ei kõlaks nii erutatult ja sellest ei kostaks adrenaliinist läbiimbunud hääl, võiks see vabalt olla kahe mehhiklase vaheline vestlus, kes lepivad kokku pühapäevase grillipeo menüüd. Tegelikkuses tähendab see narkobosside kodeeritud keeles mõrvatut. Tapatöö jätkub segamatult. Ilma peadeta ja sandistatud kehad. Avalikesse kohtadesse välja pandud laipade ainus eesmärk on säilitada status quo üleüldises terroris. Need laibad on sellised, nagu advokaat Fernando Reyese oma, kes kilekotiga surnuks kägistati, kellele seejärel korduvalt labidaga pähe löödi ja kes siis auku visati, kuhu talle kõigepealt kustutamata lupja ja siis mulda peale visati.
„Carne asada! Carne asada!”
El Chapo ei näita oma raevu teiste ees välja. See pole vajalik. Hoopis kasulikum on karistuseks tappa need, kes surma ära on teeninud. Isegi viimse karistuse täideviimisel ei luba El Chapo endale ühtegi tundeliigutust. Ta on mõistuslik jõhkard. Tema täiuslik vastand on El Mochomo, Sinaloa punane kõrbesipelgas, kõigesööja, kes tuleb igast olukorrast eluga välja. Ta on instinktiivne, verejanuline, agressiivne. Ta armastab ilusat elu ja naiste seltsi. Tema kodudes võetakse pidevalt külalisi vastu. El Mochomo on Alfredo Beltrán Leyva, kellele tema vennad usaldasid kõige silmapaistvama rolli. Aga El Chapo teab, et Alfredo on ohtlik. Ta liialdab enda näitamisega, mistõttu ta võib kergelt sihikule sattuda – see omadus ei tule tagaotsitavale kuidagi kasuks. Siis saavad El Chapo kahtlused lõpliku kinnituse – ta saab teada, et Beltrán Leyva mehed peavad Los Zetasega läbirääkimisi. Lahkuminek on nüüd vältimatu. Aga isegi kui Mehhiko narkobossid lähevad lahku mõlema poole nõusolekul, kaasneb sellega alati verevalamine.
Alfredo Beltrán Leyva arreteeritakse 2008. aasta jaanuarikuus Culiacánis koos kolme ihukaitsjaga. Tema juurest leitakse peaaegu miljon dollarit sularaha, luksuskäekellasid ja terve väike relvaladu, kust muu hulgas leitakse ka mitu kildgranaati. See on Sinaloa kartellile valus kaotus, sest Alfredo korraldada oli suurem osa narkootikumide salakaubandusest, ta tegeles organisatsioonisisese rahapesuga ja maksis politseinikele altkäemakse. Ta oli omamoodi kartelli „välisminister”. Sellele vaatamata ei saanud Alfredo kinnivõtmise taga teiste Beltrán Leyva vendade arust – kes on juba kättemaksmisega alustanud ja tapnud föderaalpolitseiniku, kes korraldas arreteerimise – olla ei keegi muu kui El Chapo ise, kes üritab endistest sõpradest lahti saada. Talle tuleb samas vaimus vastata ja pole raske ära arvata, kuhu löök suunata.
Édgar Guzmán López on alles kahekümne kahe aastane, aga särav karjäär on talle juba kindlustatud. Ta on El Chapo poeg. Ühel päeval läheb ta paari sõbra saatel Culiacáni kaubanduskeskusesse jalutama. Nad heidavad pilgu peale nii poevitriinidele kui ka chica’dele37. On ilus päev. Nad hakkavad just parklasse jäetud auto juurde jõudma, kui märkavad äkki viitteist meest vormiriietes ja helesinistes kuulikindlates vestides nende poole astumas. Nad liiguvad edasi nagu armee ja noorukid tarduvad liikumatult paigale. Enne kui mehed tule avavad, jõuavad noormehed lugeda kirja kuulivestide peal: FEDA, lühend nimest Fuerzas Especiales de Arturo38. Nad on Arturo Beltrán Leyva – hüüdnimega El Barbas – saadikud, kes mõni aasta varem oli oma sõjalist võimekust kasutades asutanud rühmituse Los Negros. Sinaloa kartellist lahkulöömist ette valmistades oli ta loonud rühmituse, kus kehtis sõjaväeline struktuur ja distsipliin nagu politsei eriüksustes, mis kasutavad raskerelvi (näiteks P90-tüüpi kuulipildujad) nagu NATO ja mille ülesandeks on bosside kaitsmine ja vastaskartellide palgamõrtsukate kõrvaldamine. On 2008. aasta. Pärast El Chapo poja verevalamist asutab Arturo Beltrán Leyva koos oma nelja vennaga omanimelise kartelli. Nad tegelevad kokaiini, marihuaana ja heroiiniga, kusjuures México, Guerrero, Quintana Roo ja Nuevo Leóni osariikide tähtsamad lennuväljad on täielikult nende kontrolli all. Aga nad tegelevad muuhulgas ka inimkaubandusega, kupeldamisega, rahapesuga hotellide, restoranide ja puhkekuurortide abil, väljapressimisega, inimröövide ja seadusvastase relvakaubandusega. Nende juhtimise alla jäävad Ameerika kontinendil lõunast põhja ulatuvad narkootikumide transiidikanalid, kust rändab läbi tonnide viisi uimasteid. Nende kartell on väike ja noor, aga nad on kindlalt otsustanud lõigata endale suure tüki võimupirukast. Mehhiko valitsus otsustab perekonna äritegevuse juba algfaasis peatada ega lase käest võimalust, mis selleks avaneb 2009. aasta talvel Arturo korraldatud peol.
El Barbas arvab, et ühel õigel jõulupeol ei või puududa meelelahutuslik osa. Selles osas ta rahaga ei koonerda. Oma koju Morelose osariigis Cuernavaca linna kauneimas kvartalis kutsub ta mitmeid artiste, nende seas Los Cadetes de Linares ja Ramón Ayala, kes on võitnud kaks Grammy auhinda ja kaks Latin Grammyt ning lindistanud üle saja albumi. Neile lisandub paarkümmend lõbutüdrukut. Mehhiko mereväe eriüksus piirab hoone sisse. Tulistamise käigus langeb põrandale mitu surnukeha. Aga mitte Arturo, kellel õnnestub põgeneda. Mehhiko merevägi aga püsib tal kannul ja juba nädala pärast leitakse ta järgmisest linnaosast. Seekord ei tohi Arturo enam pääseda ja mereväe juhtkond korraldab suurejoonelise haarangu, milles osaleb kakssada mereväelast, kaks helikopterit ja kaks väikest sõjatanki. Lahing kestab peaaegu kaks tundi, mille lõpus Arturo ja neli tema meest tapetakse. Internetis ringleb El Barbase surnukehast tehtud foto: püksid alla lastud, et aluspükse näidata ja särk üles rullitud, mille alt paistab paljas ülakeha, täis amulette ja rahatähti, nii peesosid kui ka dollareid. See on vaenlase viimne alandamine. Kuigi sõjaväelased ise eitavad laiba rüvetamist, jääb siiski kahtlus, et uutele kartellidele (nagu Los Zetas ja Beltrán Leyvad ise) armsa alandamistehnika on üle võtnud ka need mehed, kes tegelikult peaks neile lõpu tegema. Sõjavägi ja narkokaubitsejad muutuvad üha sarnasemaks.
Kohe pärast Arturo Beltrán Leyva surma saabub kättemaks: ühe operatsioonis elu kaotanud mereväelase neli sugulast mõrvatakse. Samal ajal ilmub El Barbase hauale Jardines del Humaya nimelises surnuaias Culiacánis kellegi maharaiutud pea. Kümmekond päeva hiljem arreteerib Mehhiko föderaalpolitsei Arturo venna Carlos Beltrán Leyva Culiacánis, kus ta esitas auto kinni pidanud politseinikule valedokumendi. Kuulujutu järgi pärines ka seekord politseijõud tema jälgedele juhtinud info El Chapolt. Pärast Arturo surma puhkeb kartellis mitu sisesõda leadership’i pärast. Ühel poolel on leitnandid Edgar Valdéz Villarreal La Barbie ja Gerardo Álvarez-Vázquez, hüüdnimega El Indio, ja nende vastaspoolel grupp, mida juhivad Héctor Beltrán Leyva ehk El H, ja tema usaldusmees Sergio Villarreal Barragán, endine Mehhiko föderaalpolitsei agent, keda tema üle kahemeetrise kasvu tõttu tuntakse nime all El Grande või King Kong. Nad võetakse kõik kinni, välja arvatud Héctor, kelle käes on tänaseni kartelli jäänuste ohjad ja kelle pea eest on Ameerika Ühendriigid välja pannud viis miljonit dollarit ning Mehhiko kolmkümmend miljonit peesot. Ta on omamoodi finantsgeenius, kes aastaid anonüümseks jäädes saavutas organisatsioonis juhipositsiooni tänu võimekusele äritehingutes ja headele suhetele Los Zetasega, oma uute liitlastega.
Sõda