„Ei, ma arvan, et praegu on õige aeg,” kostis ta. „Raamat ütleb, et väiksed tuleb hoida järgmise aasta seemnekartuliks. Ja me tahame, et neid oleks palju.” Ta kostitas mind rõõmsa laia naeratusega, tihedad pulksirged pruunid juuksed silmile langemas ja põsk mullane.
Üks popsinaine kummardus korvi kohale ja uuris selle sisu. Siis sirutas ta ettevaatlikult käe ja toksas üht kartulit sõrmega.
„Ja te sööte neid?” küsis ta skeptiliselt kulmu kibrutades. „Ma küll ei saa aru, kuidas neid jahvatada, et üldse saaks leiba küpsetada või putru keeta.”
„Vaadake, proua Murray, ega neid väga vist ei jahvatatagi,” selgitas Jamie viisakalt.
„Ei jahvatata?” Naine heitis kartulikorvile arvustava pilgu. „No ja mida nendega siis tehakse?”
„Noh, te…” alustas Jamie, kuid jäi siis vait. Mulle torkas pähe – nagu kahtlemata talle endalegi –, et kuigi ta oli Prantsusmaal küllalt kartuleid söönud, polnud ta näinud ühegi kartuli toiduks valmistamist. Nüüd põrnitses ta abitult mullast kartulit oma peos ja ma surusin maha muige. Ian põrnitses sama juhmilt, ilmselt oli sir Walteri sulg kartulite töötlemise küsimuses tumm.
„Neid küpsetatakse,” tuli Jamie käe alt üles vupsanud Fergus juba teist korda appi. Ta limpsas kartuleid vaadates keelt. „Paned kaminasse süte sisse. Ja sööd soolaga. Veel parem, kui on võid ka.”
„On küll,” ütles Jamie ilmse kergendusega. Ta viskas kartuli proua Murrayle, nagu tahaks sellest kiirest lahti saada. „Neid küpsetatakse,” teatas ta prouale autoriteetselt.
„Võib ka keeta,” lisasin ma. „Või piima sisse puruks tampida. Või praadida. Või tükkideks lõikuda ja supi sisse panna. Kartulit saab väga mitut moodi tarvitada.”
„Täpselt seda öeldakse ka raamatus,” pomises Ian rahulolevalt.
Jamie vaatas mulle otsa, muigekurd suunurgas.
„Sa pole mulle öelnud, et sa oskad süüa teha, inglismann.”
„Ma ei nimetaks seda just söögitegemiseks,” kostsin ma, „kuid kartulite keetmisega saaksin arvatavasti hakkama.”
„Väga hea.” Jamie heitis pilgu popside ja popsinaiste salgale, kes kartuleid käest kätte andsid ning neid umbusklikult silmitsesid. Ta plaksutas tähelepanu nõudes käsi.
„Me sööme täna siin põlluservas üheskoos õhtust,” ütles ta. „Tom ja Willie, teie tooge lõkke jaoks veidi puid, ja Willie proua, kas te oleksite nii kena ja tooksite oma suure paja? Jaa, see sobib, üks meestest aitab teil selle kohale tuua. Sina, Kincaid…” – ta pöördus ühe noorema mehe poole ja viipas käega puudesalust paistva majadekobara poole – „…sina lähed ja ütled kõigile, et õhtuks on kartulid!”
Ja nõnda asusin ma koos Jennyga juhatama Lallybrochi isanda ja tema sõltlaste ühise õhtusöögi ettevalmistamist, mis koosnes porrulaugu-kanasupist ja küpsetatud kartulitest ning mille jaoks toodi laudast kümme lüpsikutäit piima, kanalast kolm kana ja potipõllult neli tosinat porrulauguvart.
Kui söök lõpuks valmis sai, oli päike juba loojunud, kuid taevakumm veel hele ja künkaharjal kasvava männisalu okste vahelt võis näha punase- ja kollasevöödilist taevaranda. Silm silma vastu oma tulevase leivakõrvasega, võis rentnike pilgus aimata teatavat kõhklust, kuid pidulik meeleolu, millele aitas kaasa mõistlik kannutäis kodust viskit, korvas kõik puudujäägid ja peagi oli põlluäärne rohuplats täis vabas vormis istet võtnud pidulisi, kausid põlvedel ja seljad küürus.
„Mis sa arvad, Dorcas?” kuulsin üht naist oma naabri käest küsimas. „Nigu veidi imelik on see maitse?”
Dorcaseks nimetatu noogutas ja neelas enne vastamist suu tühjaks.
„No neh. A ma vaatasin, isand on kuus tükki ära söönd ja põle veel koolnd.”
Meeste ja laste vastuvõtt oli tunduvalt entusiastlikum, seda ilmselt tänu kartulite juurde heldel käel pakutud võile.
„Mehed sööksid kasvõi hobusepabulaid, kui sa neile võid peale paned,” ütles Jenny omalt poolt kommentaariks. „Mehed! Täis kõht ja paigake, kuhu purjus peaga magama kukkuda – rohkem nad elult ei taha.”
„Imelik, et sa veel mind ja Jamiet talud,” aasis Ian seda kuuldes, „kui sul meestest nii nigel arvamus on.”
Jenny viipas oma mehele ja vennale, kes supipaja lähedal kõrvuti maas istusid, tõrjuvalt kulbiga.
„Ah, teie ei ole „mehed”.”
Iani hõredad kulmud kerkisid poole laubani ja Jamie omad, paksemad ja punased, tegid sedasama.
„Meie ei ole mehed? Kes me siis oleme?” nõudis Ian.
Jenny vaatas talle naerulsui otsa, hambarida lõkkevalgel välkumas. Ta patsutas Jamiet pealaele ja suudles Iani otsaesisele.
„Teie olete minu jagu,” ütles ta.
Pärast söömist võttis üks mees laulu üles. Teine kraamis välja puust vilepilli ja hakkas teda saatma. Pillihääl polnud tugev, kuid kostis selgelt läbi jaheda sügisõhu. Oli küll üsna külm, kuid tuulevaikne, ja perekondade kaupa lõkke ümber kobarasse kogunenud mägilastel oli oma suurrättide ning pleedide all mõnusalt soe. Söögi valmimise järel oli tuli uuesti suureks tehtud ja see peletas pimeduse päris kaugele.
Meie väikses perekondlikus kobaras oli samuti soe, ehkki mitte ülearu rahulik. Ian oli läinud uue sületäie puude järele ja väike Maggie klammerdus ema külge, sundides vanemat venda otsima pelgupaika ning ihusooja mujalt.
„Kui sa kohe ei lõpeta mulle munadesse tagumist, siis ma riputan su peadpidi sinna katlasse,” teavitas Jamie oma õepoega, kes ta süles rassis. „Mis sul viga on, sipelgad püksis või mis?”
Märkus võeti vastu suure itsitamisega, misjärel poiss üritas päris Jamie kõhukoopasse pugeda. Jamie kobas pimeduses tahtliku saamatusega nimekaimu käte-jalgade järele, võttis siis poisil ümbert kinni ja keeras ennast äkitselt ta peale, kutsudes esile rõõmuhuilge.
Jamie surus õepoja vastu maad ja hoidis ühe käega kinni, teisega aga kobas maapinda. Saanud rahuloleva mühatuse saatel kätte peotäie märga rohtu, kergitas ta end pisut ja toppis selle väikese Jamie särgikaelusest sisse, mispeale itsitamine muutus heledaks, kuid sama rõõmsaks kriiskamiseks.
„Vaat nii,” sõnas Jamie ennast väikemehe kohalt ära veeretades. „Mine kiusa oma tädi.”
Väike Jamie kuulas sõna, roomas endiselt itsitades neljakäpukil minu juurde ja puges mu mantlihõlmade vahele. Seal istus ta nii vaikselt, kui see ühe nelja-aastase poisi puhul võimalik – ühesõnaga, mitte päriselt nagu tukunui – ja lasi mul rohutuustid oma särgi alt välja koukida.
„Sa lõhnad hästi, tädi Claire,” ütles ta, hõõrudes oma tumeda lokipahmakaga kiindunult mu põske. „Nagu toit.”
„No ole terve,” ütlesin ma. „See peab vist tähendama, et sul on jälle kõht tühi?”
„Tühi neh. Kas piima on?”
„On küll.” Mul tarvitses vaid sõrmed välja sirutada, et ulatuda savist piimakannuni. Loksutasin seda, otsustasin, et selle tilga pärast pole mõtet kruusi otsima hakata, ja kallutasin lihtsalt kannu poisi suu juurde.
Poiss oli nüüd hetkeks toitumisega hõivatud ja tema väike, kuid turd keha lebas liikumatult mu reiel, selg toetumas mu käsivarrele ja käed ümber huulile tõstetud piimakannu surutud.
Viimane piimatilk voolas tal kõrist alla ja poiss lasi ennast sealsamas rahuloleva röhitsuse saatel lõdvaks. Tundsin temast kiirgavat soojust ja seda järsku temperatuuritõusu, mis kuulutab päris väikeste laste puhul ette uinumist. Mähkisin mantlihõlma talle ümber ja kiigutasin teda vaikselt edasi-tagasi, ümisedes vaikselt lõkke äärest kostvat lauluviisi. Väikese Jamie selgrookühmukesed tundusid mu käe all ümarad ja kõvad nagu marmor.
„Jäi