„Mul oli alati hea meel, kui Ian oli koos minuga,” ütles Jamie endiselt maja poole vaadates. „See tähendab, kui me mingi sigaduse olime teinud ja selle eest naha peale saime.”
„Jagatud mure on pool muret?” märkisin muiates.
„See ka. Ma ei tundnud ennast siis nii hullusti, kui süü oli ühine. Aga kõige tähtsam oli see, et ma teadsin, et ta lööb hirmsat lärmi.”
„Mis mõttes – röögib või?”
„No neh. Alati ta ulus ja karjus nagu segane, ja mina teadsin ette, et ta seda teeb, ning siis mul polnud omaenda kisa pärast nii häbi.” Oli juba pime ja ma ei näinud enam ta nägu, kuid märkasin siiski toda poolikut õlakehitust, mis tähistas kohmetust või ebamugavustunnet.
„Iga kord ma muidugi üritasin vait püsida, aga alati ei õnnestunud. Kui mu isa juba kord arvas, et asi on väärt nuhtlemist, siis arvas ta ühtlasi, et asi on väärt põhjalikku nuhtlemist. Ja Iani isa parem käsi oli nagu puutüvi.”
„Tead,” ütlesin ma maja poole vaadates, „ma ei ole selle peale varem mõelnud, aga… miks pagana pärast pidi su isa sind siin õues kolkima, Jamie? Majas oleks kindlasti küllalt ruumi olnud – või küünis.”
Jamie oli hetke vait, siis kehitas uuesti õlgu.
„Ma ei küsinud ta käest. Aga ma möönan, et tulemus oli umbes nagu Prantsuse kuningal.”
„Prantsuse kuningal?” Olin ootamatust pöördest pisut rabatud.
„Nojah. Ma ei tea päriselt,” kostis ta kuivalt, „mis tunne on inimeste silme all pesta, riietuda ja soolikaid tühjendada, aga ma võin sulle öelda, et see oli väga alandav kogemus – seista siis seal ja anda mõnele oma isa rentnikule aru, mille eest su tagumik jälle viilikirja löödi.”
„Kujutan ette,” kostsin ma, kaastunne võitlemas sooviga naerma pursata. „Kas see oli sellepärast, et sinust pidi peremees saama? Et ta sellepärast tegi seda siin?”
„Ma arvan küll. Siis rentnikud teavad, et uus peremees saab aru, mis asi on õigusemõistmine – vähemalt tagumise otsa kaudu.”
32
Põld oli küntud tavalisel viisil, sügavate vagudena. Vaod olid põlvesügavused, et vaopõhjas kõndiv inimene saaks seemne mugavalt peenraharjale poetada. See kündmisviis sobis hästi odra ja kaera külvamiseks ning keegi ei näinud põhjust, miks see ei peaks sobima ka kartulile.
„Seal öeldi, et „hunnikud”,” ütles Ian üle haljendavate kartulipealsetega kaetud põllu vaadates, „aga ma mõtlesin, et peenrad käivad ka. Hunnikute mõte paistis olevat kaitsta mugulaid liigse vee ja mädanemise eest, ning see vana põld oma sügavate vagudega teeb minu meelest sama.”
„Tundub mõistlik jutt,” nõustus Jamie. „Igatahes pealsed kasvavad mühinal. Aga kas see mees sellest ka räägib, kuidas teada, kuna on ülesvõtmise aeg?”
Seistes silmitsi ülesandega panna kartuleid maanurgas, kus neid varem keegi näinud ei olnud, oli Ian tegutsenud loogiliselt ja metoodiliselt, lastes Edinburghist tuua nii kartuliseemne kui kartulikasvatust käsitleva raamatu. Mõne aja möödudes saabuski sir Walter O’Bannion Reilly „Teaduslik traktaat põlluharimisest”, milles leidus ka lühike peatükk kartulikasvatusest, nii nagu seda Iirimaal parajasti praktiseeriti.
See kopsakas köide oli Ianil kaenla all – Jenny rääkis mulle, et ta ei läinud ilma selleta kartulipõllu ligidalegi, kuna seal võis tema ette ju kerkida mõni keeruline üldist või tehnilist laadi probleem –, ta lõi selle lahti, toetas käsivarrele ja kobas teise käega vööpaunas, otsides prille, mida ta lugemisel tarvitas. Need olid kuulunud tema kadunud isale – väikesed traatraamides klaassõõrid, mis tavakohaselt ninaotsale asetatuna andsid talle surmtõsise noore toonekure välimuse.
„Saagi koristamine tuleb teostada üheaegselt esimeste talihanede ilmumisega,” luges ta, tõstis siis pilgu ja kõõritas kartulipõldu üle prillide süüdistavalt, otsekui lootes, et mõni kontrollhani pistab kohe kuskilt vagude vahelt pea välja.
„Talihanede?” kordas Jamie ja piilus kulmu kortsutades üle Iani õla raamatusse. „Keda ta sellega mõtleb? Hallhanesid? Aga neid näeb aasta läbi. See ei saa õige olla.”
Ian kehitas õlgu. „Võib-olla Iirimaal on neid ainult talviti. Või siis on need mingid iiri haned ja üldsegi mitte hallhaned.”
Jamie nortsatas. „Siis on meil sellest küll ilmatu palju kasu. Kas ta midagi asjalikku ka kirjutab?”
Ian libistas sõrmega mööda kirjaridu, suu hääletult liikumas. Meie ümber oli kogunenud juba väike seltskond popse ja saunikuid, kes kõik seda uutmoodi põlluharimist imeks panid.
„Kartulit ei tohi üles võtta vihmase ilmaga,” teatas Ian, kutsudes Jamielt esile uue ja tugevama nortsatuse.
„Hmm,” pomises Ian enda ette. „Kartulimädanik, kartulimardikas – meil ei olnud ühtki kartulimardikat, ma oletan, et see on hea – kartulipealsed… ei, mmm, see on sellest, mis teha, kui pealsed närbuvad. Lehemädanik – aga sellest ei saa enne aru, kui mugulaid näeme. Seemnekartul, kartulite säilitamine…”
Jamie pöördus kärsitult kõrvale ja pani käed puusa.
„Teaduslik põlluharimine, jah?” osatas ta ja jäi tumerohelisi lopsakaid pealseid vahtima. „Nähtavasti on see liiga teaduslik – lihtsalt ära seletada, kuidas aru saada, et see paganama nasvärk on küps!”
Fergus, kes nagu tavaliselt Jamie sabas tilpnes, tõstis pilgu päevakoeralt, kes ta nimetissõrmel vonkles.
„Võiksite lihtsalt ühe pesa üles võtta ja vaadata,” lausus ta.
Jamie jäi hetkeks Fergusele otsa jõllitama. Ta suu vajus lahti, kuid häält ei tulnud. Siis pani ta suu kinni tagasi, patsutas Fergusele kergelt vastu pead ja tõi hangu, mis oli aia najale pandud.
Popsid, kes kõik olid Iani – ja sir Walteri – juhtimisel aidanud kartuleid panna ning harida, kogunesid kokku, et näha oma töö tulemusi.
Jamie valis välja ühe suure ja lopsaka pealse põlluserva lähedal ning toetas hangu ettevaatlikult selle lähedale maha. Silmanähtavalt hinge kinni hoides pani ta jala hangule ja vajutas. Hanguharud libisesid aeglaselt pruuni niiskesse mulda.
Ka mina hoidsin hinge kinni. Sellest eksperimendist sõltus palju enamat kui sir Walter O’Bannion Reilly hea nimi. Või minu enda oma, antud seoses.
Jamie ja Ian olid kindlaks teinud, et tänavune odrasaak on keskmisest kehvem, kuid Lallybrochi rentnike jaoks siiski piisav. Kuid teine kehv aasta ammendaks kasinad teraviljavarud juba täielikult. Mägismaa mõisa kohta oli Lallybroch jõukas; kuid seda tõepoolest vaid võrdluses teiste mägismaa mõisate ja taludega. Korralik kartulisaak seevastu muudaks järgneval kahel aastal kummitava viletsuse külluseks.
Jamie surus kanna maha ja vajutas hanguvarre tagasi. Maapind kartulivarre ümber nagises ja raksus ning äkki vupsas pealne maa seest välja, tuues oma varanduse nähtavale.
Kartulivarre juurte küljes õõtsus nii külluslikult pruune mugulaid, et pealtvaatajad üksmeelselt ahhetasid. Lasime Ianiga mõlemad mullale põlvili ja hakkasime lahtisest mullast maha jäänud kartuleid välja sobrama.
„Välja tuli!” kordas Ian ikka ja jälle, leides ühe mugula teise järel. „No sa vaata! Näe, kui pirakas!”
„Ja vaata seda!” hüüatasin vaimustunult, viibutades käes üht, mis oli minu kahe rusika suurune.
Lõpuks