Jamiel oli pikk mägilase samm ja ta jõudis ahervaremeni enne, kui ma ta kätte sain. Seal ta seisis, välisseina jäänuste juures. Maja esimese korruse ruudukujuline põhiplaan oli veel vaevu näha, selle enda alla matnud rohi oli puude varjus kasvades rohelisem ja lopsakam kui oder ümberringi.
Tulekahjust oli veel mõni jälg järel; hauakivina paljaks jäänud kaminaplaadi juures turritasid rohu seest välja paar söestunud tukki. Vältides hoolikalt seinajoone ületamist, hakkas Jamie ringiratast mööda platsikese serva kõndima. Ta tegi kaminakivile vastupäeva kolm tiiru peale – ikka vasakule, vasakule ja vasakule, et ükski kuri talle järele ei mõistaks tulla.
Seisin platsi servas ja vaatasin pealt. Tegemist oli isikliku vaenlasega, kuid ma ei suutnud teda sellega üksinda võitlema jätta, ja ehkki ta minu poole ei vaadanud, teadsin ma, et tal on mu kohaloleku üle hea meel.
Lõpuks peatus ta allavarisenud kivide hunniku juures. Ta sirutas käe, asetas selle kergelt hunnikule ja sulges hetkeks nagu palvetades silmad. Siis ta kummardus, korjas üles umbes rusikasuuruse kivi ja pani selle hoolikalt teiste hulka, nagu suudaks kivi kinni hoida kummitaja pahatahtlikku hinge. Lõpuks lõi Jamie risti ette ja tuli kindlal, kiirustamata sammul minu juurde.
„Ära vaata tagasi,” ütles ta vaikselt, võttis mul küünarnukist ja me läksime tagasi teele.
Ma ei vaadanud.
Jamie, Fergus ja Murtagh läksid Iani ning koertega kaasa lambaid otsima, jättes mind üksinda hobusterodu alla maja juurde juhtima. Ma ei olnud hobustega toimetamises kaugeltki vilunud, kuid arvasin, et kui just miski ega keegi ootamatult välja ei karga, saan ma selle poole miiliga hakkama.
Seekordne kojujõudmine oli meie esimesest ühisest Lallybrochi saabumisest täiesti erinev. Tookord olime mõlemad põgenikud. Mina põgenesin tuleviku, Jamie mineviku eest. Meie siinviibimine oli olnud õnnelik, kuid pingeline ja ebakindel; pidevalt kummitas paljastamise ja Jamie arreteerimise oht. Nüüd võis Jamie tänu Sandringhami hertsogi sekkumisele vabalt oma sünniõigusi kasutada ja mina seadusliku abikaasana tema kõrval olla.
Siis olime ootamatult ja luba küsimata majja sisse sadanud nagu kaks lastud varest. Seekord tulime etteteatamisega, väärika tseremoonia saatel, kaasas kingitused Prantsusmaalt. Ehkki olin kindel, et meie vastuvõtt tuleb südamlik, mõtisklesin siiski, kuidas Ian ja Jamie õde Jenny sellesse õigupoolest suhtuvad, kui me tuleme ja jääme. Lõpuks olid nad siin mõisas elanud peremehe ja perenaisena juba aastaid, Jamie isa surmast saadik, kui rida kohutavaid sündmusi olid Jamiest teinud lindprii ja pagulase.
Jõudsin ilma vahejuhtumiteta viimasele künkaharjale ja häärber koos kõrvalhoonetega lebas mu ees, kivikatused esimeste vihmapilvede kohalerullumisest tumedaks tõmbumas. Korraga mära võpatas ja mina samuti, püüdes valjastest tirides ohjeldada tema hirmunud hüplemist ning tõmblemist.
Raske oli talle seda pahaks panna, sest maja nurga tagant oli välja ilmunud kaks suurt puhevil objekti, mis hõljusid maapinna kohal nagu paksud pilvekesed.
„Pidage!” karjusin ma. „Ptruu!” Nüüd kiskusid nad juba kõik kõrvale ja võisid iga hetk kiini jooksma hakata. Kena kojutulek küll, mõtlesin ma, kui lasen Jamie uutel tõuhobustel kollektiivselt jalad murda.
Üks pilvekestest tõusis veidi kõrgemale, laskus siis maapinnale ning sulemadratsi tassimisest vabanenud Jenny Fraser Murray tormas tumedate lokkide lehvides teele.
Hetkegi kõhklemata kahmas ta lähima hobuse ratsmetest ja tõmbas järsult allapoole.
„Ptruu!” käratas ta. Kindlat ja käskivat häält kuuldes hobune peatuski. Veidi vaevanägemist ja juba hakkasid ka ülejäänud ratsud maha rahunema. Selleks ajaks kui ma sadulast maha tulin, oli meie juurde jõudnud veel üks naisterahvas ja üheksa- või kümneaastane poiss, kes ratsud kogenud moel oma hoole alla võtsid.
Tundsin poisi ära, see oli noor Rabbie MacNab, ja oletasin, et naine peab olema tema ema Mary. Tõuklevate hobuste, kompsude ja madratsite segadikus ei saanud suuremat juttu ajada, kuid sain Jennyt siiski kiirelt tervituseks kaisutada. Ta lõhnas kaneeli, mee ja äsjasest pingutusest tekkinud värske higi järele ning kõige selle alt kumas titelõhna, mis on väljapursatanud piima, pehme kaka ja imepuhta, pehme naha paradoksaalne segu.
Klammerdusime hetkeks teineteise külge, emmates tugevalt ja meenutades meie viimast sülelust, kui olime lahku läinud kuskil pimeda öise metsa servas – mina Jamiet otsima, tema tagasi oma vastsündinud tütre juurde.
„Kuidas Maggiel läheb?” küsisin lõpuks eemale tõmbudes.
Jenny tegi hapu näo, milles aimus ka uhkust. „Ta õppis kõndima ja terroriseerib kogu maja.” Ta heitis pilgu tühjale teele. „Nägid Iani ka?”
„Jaa; Jamie, Murtagh ja Fergus läksid temaga kaasa lambaid otsima.”
„Parem nemad kui meie,” sõnas Jenny taevasse osutades, „sest kohe hakkab sadama. Las Rabbie ajab hobused talli, aga sina tule mulle appi madratseid tassima, muidu meil öösel küljealune lirtsub.”
Järgnes palavikuline tegutsemine, ent kui vihm lõpuks kohale jõudis, olime ennast Jennyga mõnusalt elutuppa sisse seadnud, avasime Prantsusmaalt toodud pakke ning imetlesime lapsi. Kümnekuune särtsakas preili Maggie oli oma vanuse kohta pikk ja väga arenenud, tal olid suured sinised silmad ja maasikakarva sasipea; tema vanem vend, noor Jamie, aga turjakas peaaegu-neljane jõnglane. Maggie tulevane järglane kujutas endast esialgu vaid väikest kühmukest ema põlle all, kuid nägin, kuidas ta käsi aeg-ajalt seda õrnalt silitas ja tundsin torget südames.
„Sa nimetasid Fergust,” tähendas Jenny. „Kes see on?”
„Aa, Fergus? Ta on… noh…” Jäin kõhklema, olemata kindel, kuidas Fergust kirjeldada. Taskuvargal ei paistnud ühes mõisas just palju tööd olevat. „Ta on Jamie abiline,” ütlesin viimaks.
„Nii? Eks ta võib tallis magada,” nõustus Jenny. „Aga mis Jamiesse puutub…” – ta vaatas aknasse, kust võis näha tihedat vihmasadu – „…siis ma loodan, et nad need lambad varsti üles leiavad. Mul on korralik õhtusöök ette valmistatud ja ma ei taha seda pika soojashoidmisega ära rikkuda.”
Tegelikult oli nii, et selleks ajaks kui mehed koju jõudsid, oli Mary MacNabil laud juba kaetud ja väljas pime. Jälgisin teda toimetamas – väikest kasvu habras naine tumepruunide juuste ja kergelt mureliku näoga, mida valgustas naeratus, kui tallis töö lõpetanud Rabbie kööki tuli ja näljaselt küsis, millal süüa saab.
„Siis kui mehed tagasi on, mo luaidh,” kostis ema, „tead ju küll. Mine pesema, siis oled söögiks valmis.”
Kui siis mehed lõpuks saabusid, vajasid nad kasimist märksa rohkem kui Rabbie. Elutuppa sugenes vihmast läbi ligunenud, ligane ja põlvini porine seltskond. Ian võttis õlgadelt läbimärja pleedi ja riputas kaminapiirdele, kus see tilkuma ja kuumuse käes aurama hakkas. Fergus oli ootamatust maaellu sattumisest omadega täiesti läbi, istus sinnasamma maha ja jäi juhmilt jalge ette põrnitsema.
Jenny heitis pilgu vennale, keda ta polnud peaaegu aasta aega näinud. Vaadanud ta vihmamärjast pealaest kuni porikorpas jalataldadeni üle, osutas ta uksele.
„Välja, ja saapad jäta jalga,” sõnas Jenny karmilt. „Kui sa käisid ülemistel põldudel, siis ära unusta, et tagasiteel tuleb väravapostidele pissida. Niimoodi hoiame me kurje vaime majast eemal,” seletas ta vaiksemal häälel mulle, visates enne kiire pilgu uksele, mille taha oli kadunud Mary MacNab, et hakata sööke lauale kandma.
Tugitooli vajunud Jamie avas ühe silma ja vaatas õele sügavsinisel pilgul otsa.
„Ma maabun Šotimaal, merereisist poolsurnud, ratsutan neli päeva läbi mägede, et siia jõuda, ja kui ma siis lõpuks jõuan, ei saa ma minna tuppagi, et oma kõrbenud kurku niisutada, vaid müttan selle asemel kuskil mudas, ajades taga kadunud lambaid. Ja kui ma siis ikkagi jõuan lõpuks siia, siis käsid sa mul tagasi pimedusse minna, et ma väravapostidele kuseksin! Ptüi!” Ta pani silma kinni tagasi, käed risti kõhule ja vajus jonnaka keeldumise märgiks veel sügavamale tooli.
„Jamie,