Kitsukeste rentnikumajade lämmatav atmosfäär oli mu pea valutama pannud. Panin pea vastu pöögikoort, hingasin aeglaselt ning sügavalt sisse-välja, et värske õhk mu kopsud täidaks, ja alustasin harjutust, mille olin ristinud „sisekaemuseks”.
Tegemist oli mu omaloodud ebatäiusliku koopiaga protsessist, mida meister Raymond oli mulle demonstreerinud Inglite hospidalis; iga oma kehaosa välimuse ja toimimise meeldetuletamine ning täpne ettekujutus, kuidas mu organid välja näevad ning funktsioneerivad, kui nad teevad seda korralikult ja häireteta.
Istusin liikumatult, käed süles, ja kuulasin oma südamelööke. Algul mäkketõusust kiire, rahunes südametöö peagi puhkerežiimile. Sügistuul puhus juukseotsad mu kaelalt ja jahutas õhetavaid põski.
Istusin kinnisilmi ja jälgisin oma vere ringkäiku: kuis see väljus lillakana salapärasest paksuseinalisest vatsakesest südames ja liikus kopsuarterisse, muutudes sedamööda, kuidas alveoolid sinna hapnikku pumpasid, aina punasemaks; seejärel jõulist purskumist mööda aorti ja edasi juba laiali, üles, alla ning külgedele läbi unearterite, neerupealisarterite ja rangluualuste arterite. Jälgisin vere teekonda läbi kogu oma keha, kuni naha alt paistvate juuspeente kapillaarideni, ja tajusin täiuslikkuse ning tervise tunnet. Rahuseisundit.
Istusin vaikselt, rahulikult hingates, tundes end rammetu ja raskena, nagu oleksin äsja tõusnud armusängist. Nahk tundus õhuke, huuled pisut paistes ja riided rõhusid mind nagu Jamie kaisutus. Polnud juhus, et olin tervenemiseks hüüdnud tema nime. Ükskõik kas küsimus oli ihulises või vaimses tervises, aga ma vajasin ta armastust samapalju kui õhku või verd. Mu vaim püüdles tema poole nii magades kui ärkvel olles ja tundis temani jõudes rõõmu. Mu keha punetas ja hõõgus, ning sedamööda, kuidas ta paranes, kasvas temas iha Jamie keha järele.
Peavalu oli kadunud. Istusin veel viivu aeglaselt hingates. Siis tõusin püsti ja hakkasin mäest alla kodu poole minema.
Mul polnud kunagi õiget kodu olnud. Jäin viieselt orvuks ja elasin seejärel koos onu Lampsiga kolmteist aastat akadeemilise vanderselli elu. Magister, filosoofiadoktor ja Kuningliku Aasia Seltsi liige Quentin Lambert Beauchamp elas ajutiselt telgis mõnel tolmusel tasandikul, koopas kuskil mägedes või maalitud seintega kambris tühjas püramiidis, tehes oma arheoloogilist uurimistööd, mis tõi talle kuulsuse juba ammu enne seda, kui autoõnnetus ta venna elu lõpetas ja mind tema elusse paiskas. Onu Lamps ei olnud mees, kes oleks võinud ennast häirida lasta sellisel pisiasjal nagu orvuks jäänud vennatütar, ja pani mind otsemaid kirja internaatkooli.
Kuid mina omakorda ei olnud see, kes oleks saatuse grimassidele vaguralt alistunud, ja keeldusin kategooriliselt internaatkooli minemast. Tundnud ära, et minus leidub sedasama ollust, mida tal endal jagus külluslikult, oli onu Lamps õlgu kehitanud, sealsamas otsuse langetanud ja viinud mu igaveseks ära korra, rutiini, matemaatikaülesannete, puhaste linade ning igapäevaste kümbluste maailmast ja võtnud mind kaasa oma lõpututele rännuteedele.
Rändurielu oli jätkunud ka Franki kõrval, ehkki väikese nihkega välitöödelt ülikoolide suunas, sest ajaloolased teostavad oma väljakaevamisi enamasti nelja seina vahel. Igatahes, kui sõda 1939. aastal pihta hakkas, siis põhjustas see mulle vähem olmelisi ebamugavusi kui paljudele teistele.
Sõja-aastate jooksul jõudsin ma kolida meie viimasest üürikorterist nooremõdede ühiselamusse Pembroke’i hospidali lähedal, sealt välihospidali Prantsusmaal ja Prantsusmaalt uuesti tagasi Pembroke’i. Ja seejärel need mõned lühikesed kuud koos Frankiga, enne kui me tulime tagasi Šotimaale, et teineteist taas leida. Paraku vaid selleks, et teineteist jäädavalt kaotada – pärast seda, kui olin sisenenud kiviringi, läbinud mingid hullumeelsed väravad ja väljunud teisel pool minevikus, millest oli nüüd saanud mu olevik.
Seetõttu oli üpris veider ja tegelikult päris tore ärgata Lallybrochi teise korruse magamistoas Jamie kõrval ja tärkavas koiduvalguses ta nägu silmitsedes mõelda, et ta on sellessamas voodis sündinud. Ja kõiki majast kostvaid hääli, alates varase teenijatüdruku jalge all kääksuvast tagatrepist kuni katusekividele trummeldava vihmani, oli ta kuulnud juba tuhandeid kordi; igatahes nii sageli, et ei kuulnud neid enam. Mina kuulsin.
Jamie ema Ellen oli istutanud ukse kõrvale hilja õide puhkeva roosipõõsa. Selle nõrk, meeldiv aroom kerkis mööda majaseina üles ja hõljus magamistoa aknast sisse. Oli, nagu oleks Ellen ise käe tuppa sirutanud, et õrnalt oma poega puudutada. Ja ka mind, et öelda mulle tere tulemast.
Maja taga laius Lallybroch ise: põllud, küünid, küla ja üksiktalud. Ta oli mägedest alla voolavas ojas kala püüdnud, roninud laiade tammede ja kõrgete lehiste otsas, kinnitanud keha iga majakese koldetule ees. See oli tema maailm.
Kuid ka Jamie oli kogenud vägivaldset sekkumist ja lahkumisi. Vahistamine, põgenemine ja lindpriius; palgasõduri juurtetu põli. Taas vahistamine, vangistus ja piinamine ning seejärel hiljuti lõppenud pagendus. Kuid oma esimesed neliteist aastat oli ta elanud ühesainsas kodus. Ja isegi nii vanaks saades, kui ta kombekohaselt kaheks aastaks ema venna Dougal MacKenzie juurde saadeti, et mehemaks saada, siis oli see loomulik osa elukäigust, mis pidi ta jäädavalt oma mõisasse tagasi tooma, et siin oma majapidamise ja rentnike eest hoolt kanda ning olla osaks suuremast kooslusest. Tema saatuseks oli püsida.
Kuid ometi oli saatus ta kauaks eemale viinud ja andnud talle rohkelt elukogemusi väljaspool Lallybrochi ning isegi kaugemal Šotimaa kaljustest kallastest. Jamie oli kohtunud kuningatega, rikkunud seadusi, tegelenud äriga, seigelnud, puutunud kokku vägivalla ja nõiakunstiga. Kui kodu piirid on kord juba ületatud, kas suudab saatusesund teda siin enam kinni hoida?
Mäest alla tulles nägin teda ühe väiksema põllu kiviaeda tekkinud auku parandamas ja sinna kive vinnamas. Tema kõrval maas lamas paar hoolikalt roogitud, kuid mitte veel nülitud jänest.
„Taas meremees on kodus kaugeilt rännuteilt ja koju jõudnud mägedest on kütt,”1 tsiteerisin ma temani jõudes naeratades.
Ta naeratas vastu, pühkis otsa eest higi ja teeskles hirmuvõdinat.
„Inglismann, ära tuleta mulle merd meelde. Nägin täna kaht noort daami veskijärvel puutükki ujutamas ja pidin peaaegu hommikusöögi välja öökima.”
Naersin selle jutu peale. „Nii et sul pole mingit isu Prantsusmaale tagasi sõita?”
„Oh ei. Isegi mitte peatäie viski eest.” Ta hiivas viimase kivi aiale ja sättis paika. „Lähed majja?”
„Jah. Tahad võtan jänesed kaasa?”
Ta raputas pead ja tõstis jänesed üles. „Pole vaja; lähen nagunii ise ka. Ianil on uue kartulikeldri ehituse juures abi vaja.”
Lallybrochi esimene kartulisaak pidi olema mõne päeva pärast koristusvalmis ja selle ladustamiseks rajati minu ebakindla nõuande peale väikest juurviljakeldrit. Kartulipõldu vaadates valdasid mind alati segased tunded. Ühest küljest tundsin ma haljaste väänlevate kartulipealsete üle suurt uhkust. Teisest küljest valdas mind täielik paanika, mõeldes, et võib-olla sõltub nende pealsete all peituvatest mugulatest kuuekümne perekonna lootus talve üle elada. Just minu nõuandel – mille olin eelmisel aastal kiiruga andnud – oli peamine odrapõld pandud kartulite alla, mida mägismaal siiani ei tuntud.
Teadsin, et aja möödudes omandab kaerast ja odrast palju haigus- ning ikalduskindlam kartul mägilaste toidulaual olulise koha. Teadsin seda kunagi ammu loetud geograafiaraamatust, kuid see oli midagi muud kui võtta teadlikult risk ja vastutus nende inimeste elu eest, kes seda saaki tarbima hakkavad.
Mõtisklesin, kas harjutamisega muutub teiste eest riskimine kergemaks. Jamie tegi seda iga päev, korraldades kindlal käel mõisa ja rentnike elu, nagu oleks ta selleks sündinud. Kuid, nojah, ta oligi selleks sündinud.
„Kas kelder hakkab valmis saama?” küsisin ma.
„No